Wednesday, September 28, 2016

Sügisene ploomi-tšilli supp

Sügisel saabub varem või hiljem see hetk, kui sa avastad oma köögist asju ja sul vaid ähmane ettekujutus, et kuskohast, kuidas ja miks nad on sinu koju tee leidnud. Mõnikord võib see olla kilekotitäis õunu, teiskord kõrvits või hoopis seenekorvike.

Minul vaatas seekord lauanurgalt vastu kuhilake ploome. No siukseid juba kergelt üleküpseid, veidi närbuma kippuvaid ja üldse etteheitvaid. Moosiploomideks oleks nad ju täitsa okitoki, kuid pole mul seda va magusasoolikat. Aga vata suppi nõuab mu vats alalõpmata, mõnikord keedan kohe eraldi väikese totsiku ainult enda maitsele vastavat vürtsikat leemekest ja pärast higistan õnnelikult omaette.

Seekord saigi siis nii tehtud. Ega see mis ma nüüd siia kirja panen, polegi nigu retsepti moodi retsept, sest vaata kerge köögiviljasupi osas oleks nagu veidi narr ettekirjutusi teha. Panen lihtsalt kirja, mis seekord mu köögis juhtus ... aga ega siis sina ei pea samamoodi tegema, hea sõber!

Sibul koos küsla ja tšilliga läks potipõhja õlitilga sisse simmerdama, kuniks ma porkna ja sellerivarred ära peenestasin. Nood läksid siis kenasti kuldsestunud sibulasegule peale ja sumakas vett otsa. Kuni too kraam keema tõuseb, on parasjagu aega ploomid kivide küljest lahti kangutada ja tükeldada. Ploomikest pole mõtet liiga vara visata - pole ju vaja et ta supi sisse päris ära laguneks. Aga mõnda aega on mõistlik ploomidel siiski supi sees olla lasta, et mõnusat magusakas-hapukat tooni lisada. Seega on mõistlik käituda nõnda, et viskad ploomid mõni minut enne supi valmimist sisse ... aga lased pärast seda kui tuli on kinni keeratud, veel nii vähemalt veerand tundi kaane all seista, et maitsed ühtlustuks.

Sellisel supikesel on kaks suurt plussi. Esiteks - tšillileem tõmbab su ainevahetuse madalstardist käima nii mis mürtsub. Teiseks - sihandset leent võid endale kasvõi kolm kaussi väikeste vahedega ette tõsta, ilma ühtegi südametunnistusepiina tundmata mingite kalorite või muude pokemonide pärast.

Minul kolis potti:
- keskmine sibul (suhteliselt jämedalt hakituna, sest minul pole sibula vastu vähemastki)
- kolm suuremat küslaküünt (peenelt hakituna)
- üks tšillikaunake (hakkisin ta koos kõigi seemnetega sisse, sest nii saab supp rohkem minu moodi)
- kaks väheldast porknat seibitatult
- paar sellerivarrekest tükeldatult
- 6 ploomi
- soola-pipart-ürte maitse järgi (soola võid tavapärasest vähem panna, sest tšilli asendab seda päris edukalt)

Aega kulus - kõik kokku ehk 15 min + 15 min tõmbumiseks. Maksumus - 2-3 eurot? Tulemus - neli kausikest oivalist magusakas-hapukat tulist ja kerget supikest.
--------
pilt isetehtud

Saturday, September 24, 2016

Argentiina restoran Tallinnas


Vana Kosmose kino tead? Novat, otse selle kõrval paikneb üks paekivist hoone, millel ilutseb silt “Argentiina restoran"
 Vantsisin parasjagu ühele kokkusaamisele, kui see mulle silma jäi ... no pagan, selle peab küll järele proovima! Tagasiteel saigi sammud sinna seatud.

Restorani nimetus kipub mõnikord endaga tooma rõhutatud peenutsemist, õnneks siin majas seda silma ei torka. Teenindus on viisakas, naeratav ja kliendi vastu huvi tundev. Hea sissejuhatus, kas pole? Koos tellimusega esitasin kontrollküsimuse aja suhtes – koos söömisega lubati et saab poole tunniga hakkama – noh see aeg läks veidi lõhki, aga mitte häirivalt palju.

Menüü võlus lihtsusega – kohati olid küll ka kasutusel võõrkeelsed nimetused, kuid need olid kenasti arusaadavaks dubleeritud ja enamasti üldse ülimalt lakoonilised. Noh näiteks „Lambasupp“ (7.-) Oi see oli hea valik! Puljong lõhnas juba kaugelt ehedalt ja külluslikult, ausa kirka kondileeme vastu ei saa ikka miski. Tõsi küll, selle sees olev kartul-porgand-liha ei üllatanud millegagi ning ausalt öeldes oleks lambuke võinud pehmem olla. Kuid ikkagi – mulje jäi superhea. Noh kui tahaks norida siis ehk soolasusega oli veidi üle pingutatud, aga mis ma ikka torisen.

Kui juba argentiina köök jutuks tuleb, siis on selle keskel ju loomaliha. Seda pakutakse siin pääääris laias valikus, hinnavahemikus 12 kuni 55 eurot. Hinnaklassi tipus trooniv Tomahawk-steik kõlab kuramuse ahvatlevalt, aga seda üksinda ette võtta tunduks veidi ehmatav ülesanne. Silm jääb aga ühel meeldivalt kõlaval kombol: „Grillitud tiigerkevetid veise sisefileega.“

Noorhärra küsis kombekohaselt üle, et mis küpsusastmes ma liha soovin – medium tundub alati hea valik olevat. Prae juurde pakutavast kartulist ma loobusin, kuid kastmetest lasksin endale soovitada küüslaugukastet. Lauale saabunud taldrik nägi küll mõnus välja, kuid ... noh ma ei tea ... ootasin kuidagi rohkemat selle raha eest. Looma sisefilee on mõistagi kallis pala, kuid napi sigaretikarbi suurune tükike jäi puhtvisuaalselt kasinaks. Mahlane – oojaaa – seda ta oli. Suts liiga soolane ka, aga see on jällegi pisiasi.

Koorikus grillitud krevettide pakkumine mõjub alati efektselt, kuigi ma oletan et nii mõnelgi võib nende pikavuntsiliste tegelaste lahtikoukimine puht-esteetiliselt vastukarva olla. Neli suurt mereelukat suutsid mu aega ja tähelepanu ikka päris pikalt köita. Tõsi küll – miks küüslaugukaste oli tehtud küüslaugupulbrist, sellest ma aru ei saa. Pika järellõhna vältimiseks? Võimalik, kuid maitse pole ikka kaugeltki nii ehe kui sooviks.

Kokkuvõtteks – supipöial seisab uhkelt püsti, see puljong võlus oma ehedusega. Praepöial ... noh eks ole ka see püsti, kuigi ootused said kahel korral veidi petetud, seda nii lihatüki suuruse kui kastme osas. Aga külastamisväärt koht igatahes, järgmine kord peaks sinna mõne kamraadiga minema ja lihavaliku tellima.

Sunday, September 11, 2016

Northmen Pub Viljandis


Tartu tänav mõjub laupäevasel pärastlõunal üsna hüljatuna. Üksikud autod, praktiliselt mitte ühtegi jalutajat. Noh aga seda rahulikum on tänavalaua taga süüa. Northmen Pub on üks taoliseid kohti, kus saab sõiduki parkida otse söögilaua kõrvale, mida selle unise tunnikese jooksul kasutavad paar-kolm söömatulijat.

Rõhutatult maalähedases kõrtsis leti taga askeldav kodanik vastab mu supipalve peale naeratades, et suppidega (mida menüüs on vist neli) on nüüd küll nadi lugu. Et kohe mitte ühtegi pole. Kõik olla hommikul maha müüdud, ju siis reede õhtu olla raske olnud (letitagune lööb naeru kõkutades nipsu vastu kõrisõlme).

Vaata sellest nüüd mina aru ei saa. Kui raske siis on leemeke uuesti tulele panna? Supitegu võtab kiirkorras ehk pool tunnikest aega!? See suhtumine pole just kuigi hea märk.

Kuna kahekäiguline lõuna taandub paratamatult ühekäiguliseks, siis palun asjaomasel tegelasel midagi toekamat endale soovitada. Kõhklemata osutatakse menüüs aukohal olevale pildikesele – Northmeni burger (15.-EUR) – et no vot see on üks tõeline mehetoit. Minu küsimuse peale täspustatakse, et selle burksi peamine võlu ongi see, et saia pole! Noh olgu siis peale üks mehetoit :)

Ehkki sööjaid pole just palju, venib toidu laualetoomine rohkem kui 20 minuti pikkuseks ooteajaks. Ja siis ta saabub. Kõigi pubiroogade vanaisa. Hiiglaslikule taldrikule on torniks kuhjatud kolm praetud lihaviilakat vaheldumisi kahe praemuna ja peotäie praeleivakuubikutega. Kolme sorti salatit, kurgiviilud ja tomatid, punase sibula rohmakad viilakad ja roheline sibul. Seda kõike on kokku ikka tõepoolest PALJU!

Bambusorgi abil torniks laotud kaks seakaelakarbonaadi viilakat ja üks kanaliistakas on küll veidi liiga pikalt küpsenud, kuid nad on kenasti katud karamelliseerunud magusa tšillikastmega, mis paneb kogu pildi mõnusalt ja koduselt särama. Sööja lihtsalt peab aru saama, et ehkki köögis pole mingi Michelini-tärniline tippkulinaar, kuid siin majas armastatakse süüa.

Liha on palju, juustu-küüslaugukaste maitsev, salatid mahlased, ahjukartuleid terve kuhil. Eks see tšillikaste muuda küll kõik maitsed veidi ühetaoliseks, kuid seda kõike on siiski kuhjaga. Nii mahtu kui maitset.

Kokkuvõtteks – supipöial jääb küll arusaamatu etteheitega õhku rippuma, kuid prae oma seisab kenasti ja rahulolevalt püsti.
-----
pilt isetehtud

Wednesday, September 7, 2016

Kuusk Ernesto Tallinnas

Mõnusamad kohad on enamasti nurgatagustes. Noh Herne tänav pole nüüd päris nurgatagune, aga kesklinnast eemal vaikne uulitsake igastahes. Ja keset seda veidi agulihõngulist tänavat paikneb üks väärt kohake - Kuusk Ernesto (endine Kuus Hernest).

Et satun sinna lõuna ajal, siis on saal rahvast täis, kuid saan ühe tuttava kõrvale end sokutatud. Teenendus on tipptunni tõttu veidi väsinud, kuid kõik saab siiski kiirelt ja korrektselt aetud.

Supiks saab võetud kookospiimane köögiviljasupp krevettidega (6.-). Kreemine ja heas maitsetasakaalus leemeke peidab enda all kolme hiidkrevetti, mis on parajalt krõmpsuks jäänud. Ribastatud köögiviljad pole samuti liigpehmeks podisenud, eraldi väärib kiitmist juurselleri kasutamine - seda juurikat ei kohta just tihti meie köökides.

Teiseks käiguks võtsin veidi kõhklemisi pardirinna vokitud köögiviljadega (12.-) - pardirind kipub pahatihti hooletul kohtlemisel kummiseks muutuma. Kuid seekord oli lihaga kõik hästi - kergelt seest roosatav liha oli küll tihke, kuid väga maitsev. Vokk aga üllatas tõsiselt ja seda positiivses mõttes. Esiteks pole pikutiribastatud vars-sellerit varem vokkides kohanudki, aga mõte on hea, see intensiivne maitse paneb ka muud tegelased särama. Teiseks olid köögiviljaribad ja sukruhernekaunad vaid hetkeks kuuma panni näinud, olles krõmpstoored, kuid see lisas kogu elamusele vaid värskust ja elu. Imemaitsev magus-hapu-vürtsikas kaste (granaatõuna baasil?) sulatas kõik selle ilu kenasti kokku ja tulemus sai igati suurepärane!

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad püsti! Krevetilembina oleks ma küll mõnda mereelukat supis rohkem soovinud näha, kuid see on pisiasi. Vokitud köögiviljade värskus ületas kõik ootused ning lihaga võis samuti rahul olla. Kastmetegijale eraldi musi :)

Tuesday, September 6, 2016

Pärimusmuusika aida kohvik Viljandis

Viljandi lossimägesid tead? Mõistagi tead. Viljandi ja lossimäed on nagu ... noh nagu Viljandi ja Folk, ainult et veeeeeel pikema vinnaga lugu.

Novat, nende mägede kaisus leidub Pärimusmuusika ait. Selle teisel korrusel kohvik. Jestas, KUI lummav on sellest avanev vaade! Kuna kohviku seinaks on klaas, siis ... parema ekster/interjööriga kohta leidub väga vähe!

Moekalt seinal kribatud menüü sisaldab hulganisti sulgudes ühetähelisi lühendeid, tähistades vegantoite ja muid igasugu vabadusi.

Jaapanipärane sibulasupp (3.60) kõlab põnevalt, kas pole? Oh paraku, maitse on kõike muud kui põnev. Jaapanipärasust peaks ilmselt markeerima röstimata seesamiseemnete puistamine leeme pinnale ... kuid see ei lisa ei lõhna ega maitset. Sibulasupiks on ollust samuti keeruline nimetada, kuna domineerib peeneks kuubikuks hakitud porgand ja ülekeedetud varsselleri seib. Sibulat leiab kah, kuid mitte rohkem kui igas teises köögiviljasupis. Mage ja rõõmutu on see kraam. Hakitud roheline sibul mõjub kui õnnistus üldise halluse meres.

Ettekandja küsimuse peale: "kuidas maitses?" vastan ausalt et "mitte eriti."
"Oi, kas midagi oli puudu, midagi üle?"
"Maitse oli puudu"
"Kas soola polnud piisavalt?"
Laua taga samal ajal viibinud maitseteadlik kolleega mügistab seepeale naerda. Mina jätkan: "Ega siis maitse ainult soolast koosne"
"Seda jah, aga sool toob selle esile"

Soola kui maitsevõimendi omaduse teadmise eest kiidan, kuid paraku polnud mida esile tuua.

Pearoog toodi miskipärast supiga ühel ajal ja jõudis seetõttu korralikult jahtuda. Veiseliha punase veini kastmes hautatud köögiviljadega (10.40) on kolme kuhilakesena taldrikule jaotatud, keskel bataadipüree kettake mõne roseepipra terakesega. Bataadipüree ei üllata mitte millegagi, magusakas ja pisut vesine. Veiseliha ... nojah, pehme ta ju on, aga neid õhukesi laastukesi pole ka mingi kunst pehmitada, eriti veel punase veini abil. Köögiviljadest oli ausalt öeldes raske aru saada, oletatavasti oli üheks porgand - vein ja ülemäärane hautamine mõrvanud nii maitse kui tekstuuri.

Kokkuvõtteks on elamus pigem negatiivne. Välisvaade ei suuda kompenseerida rõõmutut kööki. Supipöial lötendab tahtetult allapoole rippuda, nii ootustest mööda pole ammu sõidetud. Praepöial vedeleb enam-vähem samas asendis, ehk jääb nii poole kuue peale, kuid ei enam.