SchnitzelHaus (Tallinnas)

Südalinna ja Toompea vahele jääb Rüütli uulits, mis jääb enamiku nii linlaste kui külaliste jaoks radaritelt välja, kuigi sellel paikneb mitmeid sümpaatseid puhveteid. Muuhulgas ka saksapärane „SchnitzelHaus“, mis tasub vaatamata oma nurgatagusesse peitumisele üles otsida kasvõi oma visuaali mõttes. Selles paekivist keldris saaks minimaalsete ümberkorraldustega rahulikult filmida keskaegseid kõrtsistseene ... või siis rahulikult vaadata mühisevat kaminatuld. 

Seda viimast ehk kaminassevahtimist harrastas ka tööpäeva lõpusel ajal ainuke saalisviibija, noorepoolne teenendaja. Olgu etteruttavalt öeldud, et noorhärra sai küll tehniliselt kõigega kenasti hakkama, kuid ilmselt teenindajakoolitust ta saanud pole.

Kolmerealisest supivalikust sai võetud guljašš (4,90), ehkki traditsioonilise saksa köögiga seda kohe ei seoks ... aga võib-olla tõesti Baierimaal on ta levinud. Supikõrvaseks hilinemisega lauda toodud leivakorvike sisaldas igavat halli põrandaleiba, mingist võist või muust peenutsemisest polnud jälgegi.

Supikogemus ise sai vastuoluline. Minuteada peamiselt lihast, sibulast ja paprikast koosnema pidava olluse alusmaterjaliks oli siin kartul ja tomatipüree. Teisalt aga – tihke ja tummine taldrikutäis oli siiski kuum, aromaatne ja mõnusalt vürtsikas, nii et maitsemeeled tegid rahulolevalt „nurr“.

Prae puhul polnud kahtlustki, et šnitsel ta pidi olema. Ausalt öeldes pole nii laia šnitslivalikut kuskil näinud, u tosina nimetuse hulgas oli nii klassikalist viini šnitslit, kui nt küüslauguga või juustuga varianti kuni „monsteršnitslini“ välja.

Valisin „Maja spetsiaalne mädarõikašnitsel praekartulitega“ (12.90EUR) ning valiku järel hakkas söögisaali täitma popitümaka vahele kostma köögist ka haamrikolksatusi. Saali tühjuse tõttu käis kõik imekiirelt ning vaevalt supi lõpteamise järel jõudis lauda ka lihalatakas ise.

Mnjah. Formaalselt võttes oli kõik ju õige – krõbe kooruk ja pehme sisu. Esimeses ampsus rõõmus tõdemus – näe ongi mädarõigas! Aga edasi --- edasi tuli igavus ja kahtlus. See lihaliistak oli tuim ja kuiv, isegi mädarõigas ei suutnud seda päästa. Mingit kastet taldrikul polnud, mille sisse kastes saanuks asjale vunki ja/või mahlasust juurde anda. Hinge sigines kahtlus, mis süvenes paneeringukihi eemaldamise järel – niiiiiiiii siledat, ilma ühegi sooneta või rasvatriibuta sealihalatakat pole minu silm varem näinud. Kas tegu võis olla kanalihaga? Teenindaja kinnitas, et ei-ei-ei, ikka kaelakarbonaad ... aga no ma ei tea. Nii ütlast, ilma ühegi muhuta ja isegi tampimisjäljeta ning ühtalselt heledat sealiha kujutaks ette ehk mõnes keedusingis, kuid mitte kaelakarbonaadis.

Üle taldriku laiutava liha alt ilmusid välja praekartulid – õhukesed kenad liistakad ... aga oh paraku täiesti maitsetud. Salatina pakutud jämedalt hakitud hiina kapsas ja riivitud porgand süvendasid igavustunnet keelel ja meelel. Talvine kurk-tomat astusi rõõmutult samasse auku. 

Kogu sooritus sisenemisest väljumiseni võttis aega napilt 25 minutit, mis oleks ju suurepärane, kui kiirus oleks eesmärk omaette.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial on küll veidi mõtlik – kas selline kartuliküllane peabki olema guljašš-supi saksapärane versioon? – kuid üldiselt siis püstipoolne. Praepöial aga longib toast välja, käed taskus, taob jalaga väikesi kivikesi ja küsib – kui „maja eri“ oli niiiiii igav, siis missugused veel need ülejäänud on? Seda puhvetit seega julgeks soovitada vaid mõnele saksa köögi fännile, kes oskaks pakutavat ehk paremini hinnata.

Vintage Factory (Tallinnas)

Pubidesse söömaminemine pole üldiselt kõige targem mõte. No pole need just gurmeepesad ning üsna suvalise pläusti eest küsitakse korralikku hinda. Kuid õnneks on ka meeldivaid erandeid.

Kapates Narva maanteed pidi ühest meediamajast teise oli mul veidi aega ning otsustasin sisse vaadata vanasse Lost Continenti. Näedsa - uksel ilutseb aga sootuks teine silt "Vintage Factory", kuid sisemus pole just kuigi palju muutunud, ehk on lisandunud veel kolm kilo kitši ja igasugu tilu-lilu, mis annab toitu oodates silmadel üllatunult muiates end imetleda.

Ahtakesest supivalikust valisin mõistagi seljanka (3.90). Kes suudaks kokku lugeda neid kõikvõimalikke mooduseid, kuidas seda võluvat rooga lörtsitakse!? Aga see rammus leemeke, mis kenasti kaane all kuumana serveeritult minu ette jõudis, oli oi kui hea! Sidrun ja oliivid ... ooo, vähemalt see on siinsele kokale meelde jäänud, et need kaks asja peavad taldrikus olema! Noh, see et priske sidrunilõigu seljale oli jäänud ka paberist kleepsuke, pani küll veidi imestama, aga las ta olla. Paks õlijas kiht supi pinnal ja vürtsikas aroom said hiljem kinnituse - siin olidki mängu hispaania vorstikesed. Ahjuliha, singi ja viineri tükikesi oli lisatud sama uljalt ning lihaka supi selgroog oli seega kenasti paigas. Nooooojah, neerukesi paluks võimaluse korral ka siiski lisada, eks ole! Aga igatahes see julgelt happeline leem koos ohtra ja õnneks mitte lödiks keedetud kurgikesega ... ohh see maitses hea!

Teiseks tellitud viini šnitsel (8.50) polnud seevastu mingi eriline šedööver. Jah, lihalatakas oli suur ja krõbe, kuid veidi liiga pontsakas (kui juba nimetad šnitsli viinipäraseks, siis palun mudi ta ka kombekohaselt paberõhukeseks). Muruks juurdekuhjatud hakitud käharsalat oli kuiv ja maitsetu, rõõmu tegi aga lopsakas mangoviilakas. Kartulipüree asemel lisandiks kasutatud friikartulid (õnneks hoiatati asendusest ette) jätsid mind mõistagi külmaks ... aga paraku lisasid lihaga kokku puutudes liigset soolakihti.

Kogu sooritus võttis aega uksest ukseni 40 minutit, mis pole üldse paha, võttes arvesse et sisse astudes oli köögis tellimuste järjekord ees ning rahvast jagus laudade taha piisavalt.

Kokkuvõttes võib seda puhvetit soovitada küll. Kui mitte muu siis seljanka pärast võiks sinna teinekordki tagasi minna. Seega - supipöial on püsti mis püsti ja hõõrub rahuolevalt käsi. Praepöial jääb üsna ebalevalt horisontaalasendisse, kuid naeratab korraks, meenutades pubiroogades tavatut mangoviilakat.

Portaal (Pärnus)

Port Arturi asukohta ei pea Pärnus vist kellelegi seletama, eks ole? Nii sattusid minugi kõverad jalad sinna majja, sest ta lihtsalt jääb ette. Noh ja kuna möödaminnes jäi ka üks toidukoht ette, sai seegi läbi kõnnitud. Kesise eelarvamuse kiuste, mida sisendas uhke nimetuse Portaal liignimi "söögisaal".

Etteruttavalt - eelarvamus osutus tõeks. Koplilaadset ruumi on üritatud õdusamaks liigendada, kuid sööklalikku tunnetust see ei vähenda, abiks pole ka rohelisest plastikust toolid (kuigi mujal nägin hiljem ka puitmööblit).

Supibufee valik on ju täitsa kena - vist oli 4-5 nimetust pakkumisel. Valitud aedoa-hakkliha supp (vist oli 2.50?) oligi täpselt see, mis nimes kirjas. Lihtsaid toite saab ka maitsvalt teha, seda siin polnud väga pingutatudki talupoja tasemest kõrgemaks väärindada. Hakkliha, kahte sorti ube, näpuga kartulit ja veel vähem sibulat. Ainuke huvitav nüanss oli mingi üsna mudruks hakitud roheline lisand ... kas see võis olla lehtkapsas ... kuid see oli nii ära keenud, et ei allunud tuvastamisele. Leige ja keskpärane kraam.

Pärnuga minu peas seonduv juustušnitsel (4.50?) oli veel mehhim kui supp ning see toodi ilma sõnagi lausumata lauale pea kohe, kui olin jõudnud supiga lauda istuda. Juust ise oli küll väääääga efektselt veniv, kuid samavõrra maitsetu. Jeerum, selliseks toiduks võiks ehk midagi muud valida kui ilmetu kollane ollus, mida me nõukogude pärandina juustuks nimetame? Külmutatud köögiviljakomplekti ülessoojendamine paneb köögist üsna halvasti arvama. Kapsa-porgandi salat ... ahhhh mis ma ikka norin, toit on tuunitud eesmärgile vastavaks. Söökla. Kõige meeldivam osa oli ehk kergelt küüslaugune külm kaste.

Kokkuvõte? Mis siin ikka kokku võtta. Pöidlad seekord puhkavad, neid pole mõtet isegi tülitama hakata. Kui on Pärnus vaja kiirelt ja odavalt süüa, siis see puhvet täidab eesmärgi ära. Maitsejahtija silmade läbi vaadatuna on siin aga tühi koht.