Wednesday, May 18, 2016

Kalavõimendi

Mulle igasugused mereannid hirmsasti meeldivad, kuigi nende valmistamine on protseduur, mis vähemalt osa kodustest nina kirtsutama paneb. Kuid kui õnnestub leida hetk, mil saab köögis rahulikult möllata ilma lähikondsete mässu kartmata, siis võib endale lubada ka nö ülevõlliminekut. Ehk siis anda kalale kohe eriti kalane mekk.

Ega ma seekord mingit eraldi retsepti kirja ei hakka panemagi. Lihtsalt annan väikese soovituse koos näitega, mille jaoks ise seda kasutasin.

Võimendamaks kalamekki, tuleb alguses pannile visata paar-kolm anšoovisefileed. Mõned kalatöösturid kipuvad väitma, et see on lihtsalt kilu erivorm. Võimalik. Minu seisukohalt pole vahet, aga soovitan osta mõne väikese purgikese, mis on tehtud sellisel maal, kus anšooviseid ka tegelikult tuntakse. Nt Itaalia vms.

Niisiis, mina kallasin kuumale pannile tilgakese õli ja viskasin sellelel kolm anšoovisefileed. Mõni liigutus pannilabidaga ja nood õrnad liharibakesed lahustuvad imepeenteks tükikesteks, mis edasi toimivadki võimendina. Samasse kallasin suurema kotikese külmutatud krevette ja lonksu vürtsikat tomatimahla. Kui viimast käepärast pole, lisage ise midagi vürtsikat (nt hakkige sisse tšillit) ja midagi hapukat (nt valget veini) - need maitsed kuluvad krevettidele marjaks ära. Soolaga võib väga ettevaatlikult ümber käia, tihtipeale need va anšoovised on niigi tulisoolased.

Niipea kui krevetid on pannil sulanud, ongi nad sisuliselt valmis. No loksutage neid veel minut-kaks tekkinud vedelikus, kuid jummmala eest ärge üle pingutage - krevetid võivad väga kergelt kummiseks muutuda ülekuumutamise tõttu!

Noh ja nüüd kallate samale pannile juba varem valmiskeedetud spagetid ning summite kõik kokku krevetiseks panni-pastaks. Või pakute koos röstsaiaga nagu itaallastel kombeks. Peamine et te pärast köögi korralikult õhutatud saate :)
-----------
pilt võetud siit

Sunday, May 15, 2016

Passion Cafe Pärnus

Pärnu südalinnas, kaks sammu Rüütli tänava melust eemal paikneb elegantne pesake Passion Cafe, kus olen ka varem mõned korrad söönud. Kuna oli vaba tunnike, siis astusin nüüdki läbi.

Õnneks pole turismihooaeg veel alanud ja nii sain lõunatunnil olla ainuke klient, nii et kiire ja sõbralik teenendus oli garanteeritud. Tellimisega läks alguses pisut pahasti, sest kahte minu valitud toitu polnud neil pakkuda ... aga see pole iseenesest surmapatt.

Võtsin siis alustuseks sinimerekarbid valge veini ja karri kastmes. Ehkki mulle kõikvõimalikud karbilised ja muud merekollid meeldivad, siis seekord ei saanud erilist elamust. Kaste oli küll mõnusalt kreemine, kuid tiba liigsoolane ning lubatud karri oli vaid vaevu aimatav.

Pearoaks valitud võikala röstitud köögiviljadega osutus aga lihtsalt suurepäraseks. Kala ise oli perfektses küpsusastmes ning puhta maitsega. Oivalisim osa roast oli aga väikese torni kujuline kartuli-brokkoli-juustu gratään ... oi see lihtsalt sulas suus ja maitses õndsalt nagu jäätis palaval suvepäeval :) Poolkrõmpsudele köögiviljadele valatud koriandriseemnetega kaste ja dekooriks lisatud bataadi(?)püree sobisid täienduseks samuti vägagi asjakohaselt.

Üldhinnang: pöidlad püsti ja soovitan teistelegi. Tiba kallis küll ... aga üldiselt tulemus õigustab seda.

----------
Omaette kiitust väärib ka see, et menüüs oli kolm käsitööõlut (Õllenaudi Humalapadrun, Vanaeit ja Vanamees), kuigi miks menüü koostajad kõik just IPA'd valisid?

Wednesday, May 11, 2016

Himaalaja jutud

Otsustasin esimest korda astuda läbi söögikohast nimega Himaalaja jutud. Paraku on kogemus halb.

Kuna kell oli lõunane, siis istus rahvast pisikeses ruumis palju. Pidin ligi 5 min ootama, enne kui sain kassapidaja/ettekandjaga jutule. Noh olgu, pole hullu. Üks tüdruk saali peale on vähe ka tipptunnil.

Päevapraed ei anna tavaliselt koha köögist eriti head aimu, sestap küsisin neiult, et kui kaua läheb, kui ma võtan supi ja pearoa mitte-päevakate hulgast, kui kaua siis kokku läheb? Vastus "20 minutit" sobis, sest kokku oli mul u 40 min aega. Kuna küsisin tellimise hetkel ka kella, siis edasi minutite täpsusega.

13.17 andsin sisse tellimuse.
13. 43 tuleb piiga ja küsib, et "kas teie tellisite selle-ja-selle"?
13.53 läksin ja küsisin raha tagasi.

Vot sellised jutud. Himaalajas on ilmselt aega rohkem kui minul.

Tuesday, May 10, 2016

Gruusia Köök Tartus


Tartus Rüütli tänava ohtrate söögi- ja joogikohtade hulgas tegutseb eelmisest aastast jälle gruusia toidukoht. Sealsamas kus ennemuiste oli Gruusia Saatkond, nüüd on siis nimeks Gruusia Köök. Vahepealsed remondid on suure osa algsest õdususest tasalihvinud ... kuid see pole ju ühe toidukoha juures peamine. Kaeme siis perra, mis köögil pakkuda on.

Ainsa kundena sain kiire teenenduse osaliseks (ühest küljest kell üks päeval võiks olla sööjaid murdu, kuid teisalt oli ka erakordselt soe kevadpäev ja rahvas terrassidel). 

Pisut väsinud ilmega menüüst esmalt väljavalitud suppi polnud tegelikult saada. Nojah, juhtub.

Hašlama ehk hautatud loomaliha juurviljadega suppide nimistus tekitas ootuse mingi tummisema pajaroa suhtes. Lauda toodi aga kausike kirka puljongiga, milles leidus neli keedetud kartulitükki ja kaks suurepäraselt kandilist loomalihakuubikut :) Peotäis sissehakitud muru ja mõni seib tšillit mõjusid asjakohselt, kuid samasse pillatud kirsstomatike? Sunnin end jõuga mõtlema, et küllap puljong oli siiski ehe, mitte pulbrist segatud. Maitse oli igatahes täiesti OK, ehkki mingeid erilisi emotsioone esile ei kutsunud. Igatahes "hautatud loomaliha" seostub minu väikeses valges peas pigem kiududeks laguneva pikaltpodisenud maitseküllase vanaloomaga, mitte aga viisakalt rõõsa klotsikesega :)

Ostri põhiroogade hulgast  vastas igatahes kordades paremini ootustele. Lauda ilmumine nägi igatahes juba puht visuaalselt väga muljetavaldav välja. Ahjus kuumaksaetud kaussi kallatud ollus podises servadest alguses nii ägedalt nagu tahaks kohe lauale viskuda ja kööki tagasi roomata. Ollus ise ehk ürdine ja vürtsikas tomatikaste maitses nii nagu peab - tuliselt ja külluslikult. Asjaolu, et mulksuva ja (mõistagi) varemvalmistatud kastme sisse olid visatud noodsamad liig-viisakad vasikalihatükid, võttis küll üldmuljet allapoole, kuid hinnang on siiski pigem pöidlad püsti kui allapoole.

Et toidu kõrvale pakuti mitte klassikalist puri-nime-väärivat saiatükki, vaid kuklikest, on juba selline pisimat sorti küsitavus.

Üldiselt - proovin kindlasti kunagi veel korra läbi astuda, seda enam et Tartus praegu muud gruusia kohta pole.