Forte baar (Pärnu)

Pärnakad andsid teada, et uus puhvet avatud. Et vaja minna pöialdega torkima. Mis seal siis ikka, mis vastuvaidlemist siin olla saab. Kesklinnas ka veel pealegi, Nikolai uulitsas. Forte nimeks puhvetil (selle tekkimise lugu saab lugeda siit).

Kellakolmesel ajal tööpäeval sisse astudes polnud kundesid küll palju, kuid päris tühi maja ka polnud. Igatahes sain tellimuse kohe letist esitatud – lühike menüü on selle kõrval seinal, valik seda lihtsam.

Supiga läks asi aga alguses nihusti ... kuid lõpuks sai siiski kõik lahendet. Nimelt olla menüüs ainuke „Koorene kalasupp“ (6.-EUR) otsas. Nähes minu pettunud nägu, käis mees aga köögis ära ja teatas kahetsevalt, et supist olla suuresti ainult leem järgi jäänud, et suuremas jaos kõik läinud tõesti. Mina pakkuma – et aga tooge sedagi! Ja vot nüüd ilmnes parimal moel, mida tähendab, kui letis on peremees, kes on orienteeritud lahendustele ja leiab võimalusi. „Aga teeme siis nii, et ma teen teile allahindluse, eks“ ja nii tekkiski minu tšekile uus rida „borš“ (3.50)

Jõudsin vaevalt maha istuda ja mõned kiiremad sõnumid ära saata, kui napi viie minutiga toodi lauda kopsakas kauss, pilgeni täis aromaatset leent. Tõsi, kalakraami oli selle sees tõeoolest vähe ja peamiselt punakala peene pudina, kuid ise ma selle varinadiga nõustusin, nii et ei mingit nurisemist. Tõepoolest mõnusa kalase-tillise aroomi kõrval oli supikesel endal siiski vähevõitu iseloomu, selline koorene-neutraalne leebe kraam, milles tublisti porgandit ja kartulit.

Teine käik sai valitud puhtalt nime alusel: „Kanamaksa kotletid ahjukartuli ja salatiga“ (6.-EUR). Pole nagu kuulnudki, et kanamaksast (mis mulle vägagi meeldib) saaks kotlette teha? Aga seda põnevam ju!

Piiiisikese nurinana olgu öeldud, et FB’s pildil oleval menüül on seesama roog ära toodud hinnaga 5.-EUR, ja see pilt on üles pandud napilt mõni tund enne minu saabumist. Aga see on nii lihtsalt õrn näpuga näitamine pisidetailile, mitte suur ja sisuline etteheide.

Igatahes 15 minutiga oli mul nina ees lahmakas taldrik, meeldiv toiduaroom boonusena kaasas. Liigume siis kellaosuti suunas. Kapsa-porgandi salat avas ennast aeglaselt ja ülimeeldivalt küüslauguse säraga. Peedisalat jäi üsna neutraalseks, kuid siiski meeldivaks lisandiks.

Maksakotletid (mitmuses!) osutusid aga tõepoolest üllatavaks kraamiks. Ilmselt algselt hakklihaks lastud kanamaksast oli vormitud-praetud kaks õhukest nö burger-rüüpi kettakest ning need olid serveeritud kahe kihi vahele ja peale määritud praesibula-porgandi seguga. Ehedalt maksane, visuaalselt atraktiivne ja maitselt leebelt meeldiv lõpptulemus pani tunnustavalt noogutama.

Kartulid olid ilmselt pigem kuuma panni kui ahju näinud, kuid kerge piprase puudutusega. Täisneutraalne hapukoor jäi minust koos nendega sisuliselt puutumata, aga see on juba minu valikute küsimus, mitte hinnang köögile.

Kokkuvõte seega igati püstine. Supipöial pole just liiga vaimustuses maitsest, kuid tõuseb püsti heaperemeheliku-ettevõtliku suhtumise eest. Praepöial on aga üsna uhkelt sirgu, kiites nii minu jaoks uudse idee kui ka üsna laitmatu teostuse eest. Seda puhvetit soovitan ma küll!

---

lugu ilmus siin

CaptainEL šašlõkk ja kebab (Tallinn)

Viru ja Sauna tänava nuka peal on üks keldriurgas, mis on ilmselt näinud kümneid algatusi selles midagi avada ja pidada, kuid ma ei mäleta, et oleksin kunagi ühtegi neist sisse astunud. Seekord jäi aga see kitsas sügavustesse viiv trepp silma ja otsustasin proovida. Ukse kõrval seekord nimeks CaptainEL.

Muuseas urgas ei tähenda minu keelepruugis üldse midagi halba, urkabaarid ja –kõrtsid on mõnikord need kõikse ägedamad üleüldse! Seekord aga ei olnud. Kuid kõigest järjekorras ja lühidalt, sest paljust pole rääkida.

Mõrvarkitsaste astmetega looklev trepp on ilmselt näinud palju kukkumisi ja kuulnud eri keeles roppusi selle käigus. Seekord oli ta aga lihtsalt räpane. Pisike madala laega ja odavuse järgi karjuva sisseseadega ruumi täitis ilmselgelt liiga kaua fritüüris suitsenud ja kuritavitatud õli kirbe vine.

Tõmmu noormees toob menüü ja teatab küsimise peale, et eesti keelt ta ei oska. Mis seal ikka, minu jaoks pole see probleem, seda enam et küsimuse peale „mida tähistab see Aserbaidžaani lipp“ tulebki seletus, et see on aseri restoran ja et peremees on aser. Restoran ... hmmmm. Aga noh las olla, proovime siis siinset versiooni aseri köögist.

Sisseastumise aluseks oli mõistagi asjaolu, et menüüs on supp. Kanasupp. 6 eurot. Ega ilmselt rohkem polegi vaja teada, eks ole. 9 minutiga toodi lauale pirakas supikauss, milles oleva leeme väljanägemine oli ju täitsa nummi – kuld-punakas ja päikseline, rammus ja ürdine. Aroom – mõõdukalt aga mõnusalt on tunda kuivatatud punet.

Maitse ... emhhh ... mage ja veidi liimerdav. Nagu odava riisi peale keedetud suppides ikka juhtub, vajub riis ilmselt mitmepäevase kuumas seismise käigus laiali ja muudab lusikatäied leemi veidi sültjalt vatiseks. See oli nüüd üks väheseid kordi, kui ma kasutasin soola-pipart, et ettetoodud toidu maitset võimendada, saamaks mingitki elamust. Muuseas – vähemalt üks kanatükk oli eelmises käibes olnud šašlõkk – reetlik vardajälg pontsakas lihatükis ei jätnud kahtepidi arvamust.

Omaette üllatusmoment oli omaette kausikeses serveeritud ... majonees! Jah justnimelt majonees, mitte hapukoor. No mine tea, järsku aseri köök niimoodi ette näebki? Igatahes isegi minusugune supisõber jättis kolmandiku kausist söömata, sest et „mehhh“.

Teiseks käiguks valisin nelja-viie erineva šašlõkivariandist kalkuni (11.90). Tellimise hetkel küsis noorhärra, et kas soovin garniiriks friikartuleid? Kuna mingit muud varianti pakkuda ei olnud, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, lähtudes juba kasvõi spetsiifilisest fritüürihaisust, mis rääkis veteranikeeles.

U 20 minutiga toodigi lauda üks kõige andetumaid taldrikutäisi, mida on võimalik ette kujutada. Kuna friikartuleid ei olnud tellitud, siis oli selle jaoks mõeldud taldrikuosa lihtsalt tühjaks jäetud. Sestap paistid need kaks armetut kurgiviilu ja tomatiseibid välja eriti koonerdavad, teises servas olevate lihatükkide katmine kahvatu lavašitüki alla muutis toidu väljanägemise veelgi plassimaks.

Liha ise oli ... nohhh ... söödav. Sisuliselt 0-maitsestus ja IGASUGUSE grill-lõhna ja jälgede puudumine ei muutnud seda kraami isuäratavamaks. Ma ei kujutagi ette, kas see oli valminud kuidagi rippuvas asendis mingis praeaahjus või kebabgigrilli ees? Õrn pruunakas jume lihanurkades rääkis ju mingist kuivas kuumast kiirgusest, aga kahjuks ei andnud seda oodatud rikkalikku sütelküpsenud või praeliha lõhna ega maitset.

Kokkuvõte ei jõua ära imestada, et kuidas selline koht on juba u aasta tegutsenud (kui otsustada FB-lehel olevate fotode järgi). Suvisel ajal tänavakohviku formaadis turistidele šašlikumüümise najal? Igatahes minu kogemuses on nii supi- kui praepöidlad sorgus. Kui see oleks ainus välikohvik piiiiika maantee ääres, siis võiks sellesse ju uuesti minnagi, kuid pakkumisi tulvil Tallinna vanalinnas – ei ole see puhvet küll soovitamist väärt.

---

lugu ilmus siin

Vürtsikad glasuurporgandid küüslaugu ja seesamiga

Juhtus nii, et selle pildi FB'sse ülespaneku järel küsiti - kuidas säänset värki valmistada. No ma siis kirjutan, ehkki porgandi glasuurimine on lihtne nagu kommi ära võtmine lapse käest. Ja selle asemel porgandi andmine, sest sihukese porgandivalmistamise ning hiljem ärasöömise juures on heameelega ka iga laps.

See on sedasorti öppetus, mis algab jälle sõnadega - võta lähtematerjali liiga palju. Palju rohkem kui sa alguses arvad et mõistlik oleks. Isegi kui sa juhtud vaid ise endale vaaritama, siis usu, kilogramm ei ole liiga palju. Küll sa pärast saad aru miks. Aga siis on hilja. Siis on kõik söödud.

Alguses koorid siis porknad ja lõikad seibideks. Näiteks diagonaalis, siis on nunnum. Aga võib ka pikupidi poolitada, peamine et jubilad jääks enamvähem ühepaksused ja mitte liiga õhukesed. Et küpsemisaeg oleks ühetaoline ja et hiljem nt liiga õhukesteks plaatideks/ribadeks lõigatud porgand ära ei laguneks.

Keedad porknad peaaegu et küpseks (pigem jäta pisut rõhkeks, sest hiljem pannil saab ta veel kuumust). Mis sa hull plaanisid keeduvee ära kallata? Nõrk oled peast või? See keeduvesi on ju pool puljongit, sellest saab kastet ja värki keeta jms.

Igatahes pane porknad sõelale nõrguma ja tõsta pann tulele. Glasuurimise põhikomponendid on või ja mingi magusaine. Kui palju võid ja missugust magusainet, seda ma õpetama ei tule. Mida rohkem võid, seda maitsvam, aga eks sa ise tead. Magusaga sama värk. Ja nõka-nõka soola tuleb igale magusale asjale lisada nii ehk naa, onju.

Paned nt supilusikajagu võid ja samapalju mett pannile ja ootad, kuni nad ära sulavad, aga veel kõrbema ei lähe. Sahmad porgandijupid samasse ja pidevalt segades lased neil karamelliseeruda soovitud astmeni. Panni juurest ära ära mine, eksju. Niikui korraks arvuti taha maha istud, nii see kraam on juba pool tundi liiga kaua kärsanud ning tuleb ära visata.

Aga - nüüd edasine on juba puhtalt mängulust ja maitse küsimus. Mina tahtsin et oleks veidi vürtsikas, küüslaugune ja seesamine. Mitte seesamune. Seesamine. Nagus süsadminn, aga täiesti teine asi. 

Seega mina panin koos või ja meega pannile tšillipastat. Jällegi - seda võib panna rohkem kui alguses mõistlik tundub, sest magus mahendab ja porgand tõmbab endasse. Kui sul on aga kasutada mitte tšillipasta, vaid nt magus tšillikaste, siis jäta mesi panemata. Kui on värske tšilli, siis haki seda ja lase alguses koos või ja meega kuumaks minna.

Peenelt hakitud/pressitud küüslauk lisa päris lõpus, nii et ta saab vaid veidi kuuma, siis ta ei jõua kõrbema minna ja säilitab ka särtsakuse. Seesamiseemned võid eelnevalt ära röstida, aga ei pea, maitse asi. Sahmerdad kõik pannil kõrgel kuumusel veel kiirelt läbi ja valmis ta ongi. 

Vat siis kuidagi niimoodi. Ja usu mind, veel ennem kui see kraam sul otsas on, mõtled sa juba järgmise korra peale ning kujutad, et sedasi saaks ju ka keedetud kaalikat nt valmistada ... või miks mitte ka jämedalt lõigatud ja kergelt kupatatud kapsast jne.

La Prima (Tallinn)

Kas teate mis, kulla kamraadid, Tallinna vanalinnas polegi ainult turistilõksud! Siin võib poolkogemata sattuda ka imeliseimate toidu- ja teeninduselamuste peale!

Miks poolkogemata? Aga ma olin oma pöidlatorkeks välja valinud ühe sootuks teise koha, kui tee peal läbi südalinna jäi silma üks uksetagune menüü Harju ja Rüütli ristmikul. Libistasin kiirelt silmadega üle, tuvastasin et menüüs on olemas nii supp kui praad ja astusin sisse.

Puhhhh, esimese hooga olin kindel, et siin puupüsti täis saalis ma küll endale kohta vist ei leia – pool saali oli täis pikka sünnipäevalauda ja kõik klienditeenindajad olid kiirelt sebimas selle ning teiste laudade vahel.

Kuid ennäe, loetud sekundite jooksul astus üks pikka kasvu naeratus minu juurde ... ning imekiirelt eraldati mulle omaette lauake ja asetati sellele juhtmevaba lamp – hiiiiirrmus lahe idee loomaks poolhämaras ruumis pisikest individuaalset valgusesaarekest ning seeläbi õdususe tunnet.

Nüüd siis teine moment, miks sattusin siia „poolkogemata“ või ausalt öeldes lausa kogemata. See koht oli pizzeeria! Enamasti libiseb mu silm nendest asutustest tuimalt üle, sest 1) no ma ei ole pizzasööja ja 2) nende kohtade muu menüü on enamasti kaheldava väärtusega. Või vähemalt olen ma siiani niimoodi arvanud. Nüüd aga arvan teisiti! Aitähh, La Prima selle eest!

Silmitsesin sünnipäevalisi ja valmistusin pikemaks ootamiseks – õnneks aega mul oli. Aga võta näpust, vaevalt olin maha istunud, kui kohale ilmus nüüd juba jässakam-asjalikum tegelane, näpus menüü. Kuna olin oma valiku juba ukse taga teinud, esitasin vaid paar täpsustavat küsimust ja tellimus sai tehtud. Blond noormees jättis juba algusest peale äärmiselt professionaalse mulje, sooritades asjakohaseid „juurdemüügi“ nükkeid stiilis „kas ma võiks siia juurde veel seda ja tolle juurde toda pakkuda“. Tubli-tubli, ma hindan seda, kuid valik on tehtud.

Minutike hiljem astub juurde juba kolmas, käes veinipudel, küsides, et „kas võib pakkuda komplimentaarse klaasikese?“ Jälle – kiidan siiralt, kuid tänan ei :)

Vaatamata kogu pidusuminale ja sekeldamisele ilmus esimene käik minu ette napilt 8 minutit peale tellimist, selle peale tuleb öelda ainult „vau, braavo!“. Köögi ja saali omavaheline koostöö on siin majas lihtsalt superhästi sisse seatud. Sügava taldriku serveerimine laia tervikliku puutüvest lõigatud seibi peal lisab visuaalset efekti, lisaks välistab selle, et kelner peaks oma pöialt taldriku siseservale asetama – pisiasi, aga oluline detail! (lõppeks on minu pöial ju olulisem :D )

Supp „Zuppa Toscana“ (salsiccia, spinat, vahukoor, peekon, kartul, ürdid; 10.-EUR) on väärt vähemalt sama suurt „vau“-hüüatust, kui isegi mitte enamat! Aroom räägib väga tublist köögiviljapuljongist ja küüslaugust ning see on ilus algus, sissejuhatus maitseelamusele.

Minu jaoks üllatuslikult oli itaaliapärase vorstiliha tükikesi sisaldavale supile lisaks veel eraldi kausikeses serveeritud ka vinnutatud peekoni peenelt hakitud killukesi – mis seal ikka, kallasin ka selle supikese sisse.

Mõõdukalt soolane, kergelt happeline, piisavalt tuntava vürtsika puudutusega, vahukoorega kreemiseks tembitud leem maitses lihtsalt imehästi. Kartul, liha, spinat – lihtsad aga kvaliteetsed koostisosad. Neli-viis väikest loorberilehekest tuli küll söödamatutena suust välja koukida, kuid esiteks see ainult tõestas supi ehedust ning teiseks oli õnneks ka kõrval peekonitükikestest vabanenud väheldane kausike, kuhu need panna.

Pean ütlema, et see on vist esimest korda, kui ma itaaliapärases puhvetis saan suppi, millega ma ülimalt rahule jään!

Teine käik tuli rubriigist „Laavakivi grill ise küpsetamiseks“. Krevetid on mu kindlad lemmikud ja nii ma siis valisingi viiest võimalikust variandist „Tiigerkrevetid“ (15.-EUR) ja sinna kõrvale salati „Insalata Colorala“ (roheline salatisegu, porgand, redis, tomat, türgi uba,kurk, marineeritud sibul, marineeritud punane kapsas, oliiviõli, vinegrett; 6.-EUR)

Selle käigu saabumine võttis aega 25 minutit tellimuse hetke ning taaskord tuleb öelda „vau“ nii ajastuse (sh saali/köögi hetke koormuse juures) kui ka roa ilmumise osas. Noorhärra seletas ülimalt asjakohaselt, mida ja kuidas teha ja mida MITTE teha – nt mitte asetada kuumale laavakivile tšilliseibe, sest tulemus on võrreldav pipragaasiga! Särtskuuma kivi pinnale keerati kelneri poolt soolaveskist ürdisoola ning edasine oli juba minu teha.

Kõigepealt siis asetasin sinna susisema rosmariini ja tüümiani oksakesed ning neile esimesed kolm krevetikest ja paar küüslauguviilukest. Ohhhhh, see mõnusaist mõnusam lõhn – taaskord meeldetuletus sellest, et toiduelamus algab visuaalist ja lõhnast ning maitsemeelel on siin alles kolmas, kinnitav roll. Krevette pidevalt pöörates ja lisades saab sel moel valmistades enda jaoks parima küpsusastme, tulemuseks garanteeritud rahulolu.

Salat koosnes supervärsketest lehtedest ja üliõhukestest juurikaseibidest, idudest ja imehästi sobivast magus-hapukast õlikastmest. Kastmenapake ajas aga üleüldse pöördesse – see oliivide, kapparite, küüslaugu ja peterselli segu parimas oliiviõlis oli nii pööraselt hea, et isegi minusugune saiapõlgur kulutas ära õige mitu värskeltküpsetatud plaadisaia tükikest, saamaks seda nestet maksimaalselt kätte.

Kokkuvõte tuleb ülivõrdeline ja kõrvade peal seisev! Supipöial teatab kogu maailmale, et tema eelarvamus itaalia köögi supi-saamatuse osas on murtud ning see on üks õnnelik murdumine! Praepöial on õnnelik selle ise-grillimise elamuse üle ja kiidab kogu sooritust alates visuaalist ja lõhnast kuni maitseni. Teeninduskvaliteedi pöial seisab kinni ülemises punases näitajas ja soovitab siia majja kliendina tulla puhtalt koolituse saamise mõttes paljude teiste restoranide asukatel.

---

lugu ilmus siin

Ingeri hotelli kohvik (Narva)

Sattusin isevärki toiduelamuse peale, mida oleks patt teiega mitte jagada. Järjekordsel retkel Narva vormistasin end sisse Ingeri hotelli (muuseas leti tagant kostis küll aktsendiga, aga väga head eesti keelt, mille eest kiidan, Narvas on see hotellides pigem erand!).

Novat ja selle sissevormistamise käigus näen leti peal silte, milles pakutakse Ingeri kohviku nime all lõuna- ja õhtusööke. Tean, et selle hotelli all olev restoran suri katkusurma ja küsin, et kas ja mis? Selgub, et asutus ise ei ole veel avatud, aga köök juba töötab ja tellimise korral nad toovad kas ühe või teise hotellituppa.

Hmmmm. Esimese hooga olen kõhklev, aga kui olen juba tuppa jõudnud, siis otsustan siiski uudishimul endast võitu saada. Lähen uuesti alla, täpsustan et kaua tellimusega läheb (15min) ja et kas toit valmib ikka siin majas, mitte ei tooda kuskilt mujalt (valmib samas).

Kuna kohvik pole lahti, siis saabki tellida ainult komplektina supp-praad-magustoit. Lõunana seljanka, kanakotlett kuskussiga ja õunakook. Kokku 8.-EUR. Nohhhh, aga miks mitte! Teatan küll, et kooki ma ei soovi, kuid mõistagi maksan täissumma.

Vaevalt olen tuppa tagasi jõudnud ja mõned liigutused arvutis teinud, kui juba kõlabki koputus ning põlles tädi ulatab üle ukse paberkoti täie toidukraami. Umhhhhh. Nohhh ma ei tea. Kui tellimus ei lähe majast välja, siis kas on ikka hea mõte pakkuda karpidesse pakitud roogi? Toidu puhul on ju ülimalt oluline ka selle esteetika.

Aga olgu, asume asja kallale. Komplektis on supikausike ja väike topsike hapukoorega (jesssss, eraldi serveeritud!!!). Kotike kahe hästilõhnava musta leiva viilakaga ja salvrätikud. Kinnises pakendis puidumassist pressitud söögiriistad (ei ole jess, nendega on ebameeldiv huuli puudutada – jällegi samas majas võiks ju anda metallriistad, mis lähevad pärast pessu?). Pudel vett. 8 raha eest ju niigi palju, eriti kui selle komplekti sisse oleks pidanud kuuluma ka koogitükk.

Supike – oi kas teate see on aromaatne! Julgelt happeline, selgelt kurgi- ja oliivimarinaadi järgi lõhnav. Maitse veelgi julgem, intensiivselt happeline ja magus, tihkelt vorstine-kurgine. Paar sidrunitükikest tõstavad haputaseme nii kõrgele, et pean paslikuks isegi hapukoort juurde ampsata. Väike kräbalake värsket käharpeterselli. Mõned oliivikesed. Mõnus ja elus ja maitsev kraam. Jah see pole seljankade tippklass, kuid väga-väga hea sooritus ikkagi! (Soovituseks – kui seljankapõhjaks olev vorstihake veel kiirelt läbi praadida, saab kõvasti maitsepunkte juurde, muudest väikestest nippidest rääkimata)

Ahjaa, pisikese lapiku lusikalaadse moodustisega on keeruline suppi helpida, sellega saab ehk tihedama osa kätte. Leemeke tuleb otse kausist sisse luristada – aga see on nii hea, et tilgakestki ei taha järele jätta! :)

Prae osas jääb hinnang tagasihoidlikumaks. Tomati-kurgi-hiinakapsa salat ei saagi talvel midagi erilist olla, kuid ta oli siiski värske ja veidi ka piprakesega elavamaks tuunitud. Kanakotlet osutus olema veider pannkook, kus jämedalt hakitud kanatükke hoidis koos mingi arusaamatu ja üsna maitsetu taignane ollus. Ülesoolatud kuskuss oli kuiv ja neutraalne jahukastme tilgake seda kuigipalju ei päästnud. Krähmakas juba tuttavat peterselli vähemalt pisut kompenseeris karbilõunalikku eba-esteetikat.

Kokkuvõte sama kentsakas kui toiduelamus ise. Supipöial on igatahes püsti, kiites juba kasvõi hapukoore eraldi serveerimise eest. Praepöial jääb horisondist allapoole, kuid päris alla-asendisse kah ei nihku. Võttes arvesse olukorra ja serveeringu eripärasid – siis ei ma praegu ei soovita, sest kuidas ma saakski suletud puhvetit soovitada. Kuid mine tea, võibolla päris avamise järel käin uuesti asja üle ja isegi soovitan?

---

lugu ilmus siin