Kas teadsite, et Tallinnas olla 775 kohta, mis pakuvad süüa? Nii vähemalt väitis mulle vanalinnas paikneva itaalia resto Da Rocco tegelane. Muljetavaldav kas pole ... katsu sa neist kasvõi osagi läbi käia!
Sellesse vanalinna pesakesse aadressil Lai 6 sattusin kamraadi soovituse ja teele jalgujäämise kombona. Sattusin ja soovitan teilegi ... või külastage kasvõi nende kodukat ja te naeratate juba selle muusikapala peale, mis lehe avamisel käivitub. Itaaliakeelne menüü sissejuhatus paneb ehk kergelt hämmelduma ... kuid seejärel samuti naeratama, sest korraga te saate aru, et te saate aru :) Itaalia keelest saate aru, kas pole vahva!
Pisike resto omab veel pisemat sisehoovikest, mida soovitan kindlasti kaema minna. Ja sel sisehoovil on ka teine korrusekesekene!
Pärastlõunasel ajal oli külastajaid vaid üksikuid ning kogu teenendus toimus kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, vaid inglise keeles ... aga selles on siiski oma võlu, kui itaalia restoranis askeldavadki itaallased, kes omavahel koduselt ja omakeelselt hõiklevad, kas pole? Kokku läks aega ehk maksimum 40 minutit, mis restorani kohta on väga hea tulemus!
Aga nüüd siis ka söögis ja köögist. Sisehoovis istudes jääb köök muuseas kohe su kõrvale akna taha, teisele poole õhukest marlist eesriiet. Mulle jäi mulje, et kokk jälgis mind läbi selle ja pani teise toidu pannile sel hetkel, kui ma esimese lõpetasin ... aga võib-olla nii mulle vaid tundus.
Supivalikus on vaid kaks rida: päevasupp (7.-EUR) ja kalasupp (15.-EUR). Mõistagi valin kalasupi, sest oma eelarvamust päevapakkumiste osas olen korduvalt seletanud. No ei räägi need päevakad midagi köögi kohta, no ei räägi! Või siis räägivad, aga midagi sellist, mida kuulda ei taha.
Alustuseks tuuakse lauda väike näkivaagen, kus lisaks marineeritud oliividele leiduvad pikad punakad krõpsukad. No oleks nagu porgand ... või on siiski pastinaak? Aga igatahes mõnusad krõbinad ikka enne toidu saabumist näkitseda.
Seejärel saabub supp. Supp? Vau, mitte supp! Iial poleks osanud aimata, mis võib peituda lihtsa ja koduse nimetuse „kalasupp“ taga. Kõrge kuhila tipus troonib hiidkrevett, pikk sõrg õieli kõikvõimalike karbiliste asjakeste kohal. Ma pole karbimaailmas kuigivõrd kogenud ning ei oska nimetada kõiki neid erinevaid tegelasi, kuid puht visuaalselt oli neid siiv vähemalt viite eri sorti kuju, suuruse ja värvusega. Lisaks siis ka mõned kammkarbi lihavad pontsakad kerejupid ja muud lahtised jublakad, millest tavamõistes „kala“ nimega haakusid vaid mõned üksikud. Mereandide taldrik mõnusaima leemega ... vat kuidagi nii peaks seda toitu nimetama. Supileem ise oli kergelt tomatine, parajalt happelise-magusaka-vürtsika tasakaaluga. Näpuotsaga kartulikuubikuid, rohelisi oakauna-jupikuid ning hernekesi mõjusid kui kodune tervitus keset kauget merist taldrikutäit. Võluv, väga võluv igastahes!
Teiseks roaks tellisin grillitud tuunikala ning ettekandja täpsutuse peale, et kas „rear“ või „medium“ valisin teise. Lisandivariantide hulgast köögiviljad, mis laekusid omaette kausikeses ja olid ehk kröömike ülemäära pikalt vokitud, kuid siiski väga maitsvad. Tuunikala steik maitses otse oivaliselt, seest õrnalt roosakas liha oli mahlane ja mahe ... sellele valatud tšilline veinikaste varjutas liha enda õrnust ülemäära, kuid kuna see kaste oli ise oivaline, siis siiski ei nurise.
Üldistatult – seda puhvetit soovitan küll kohe kindlasti! Supipöial virgub nii püsti kui vähegi annab ning viipab lähemale kõik mereandide armastajaid. Praepöialgi on innukalt õieli, ehkki esitab kööki küsimuse: kas köögivilju võiks veidi-veidi krõmpsumalt serveerida? Aga 775 Tallinna toidukoha hulgast tasub see nimi küll meelde jätta pidulikumaks puhuks: Da Rocco!
