Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin

Hoov (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal hotellimajas aadressil Suur-Karja 17 on toimetanud eri puhveteid, nüüdseks siis asutus nimega Hoov. Aga kuna sama puhvet on paiknenud varem mujal, siis sellega on seletatav kentsakas olukord, et kuigi kodukal on juba uus aadress, siis pildid sellel on vanast kohast ning kui klikata õige aadressi juures olevat guugelmäps linki, siis viib see ikkagi Telliskivi 2 aadressile :)

Aga olgu, kuna mina olen teisel katsel õigesse kohta saabunud (esimesel katsel lõunasel ajal tulles ei osanud oodata kella-viiest avamisaega), siis on kõik hästi. Talvine Tallinn ja teisipäeva õhtupoolik – olen sisse astude ainuke kunde, hiljem siseneb veel ülimalt soliidne väliseesti vanapaar.

Esimeseks valikuks saab „Borš“ (Köögiviljad, veiseliha, nõrutatud hapukoor, kevdasibul; 15.-EUR), mille saabumiseks kulub u 10 minutit. Valgetes kinnastes laualetoomine koos kõigi vajalike seletustega – kõrgtaseme sooritus.

Ojaa, see asi näeb välja väga hea nii visuaalilt – tõsitumepunane värvus – kui ka lõhnalt – see oleks kui peedimahla kontsentraadi peale tehtud. Maitse on veelgi intensiivsem, vägapeedine, vägalihane, kergelt happeline, mõõdukalt köögivilja-magus ja tugevalt soolane. See soolasus on sellisel ülimalt oskuslikul tasemel, et see veel võimendab, kuid napilt ei mata muid maitseid. Mida lusikatäis edasi, seda tugevamaks see soolasurve kasvas, kuid õnneks oli eraldi topsis serveeritud hapukoore-tuletis.

Justnimelt tuletis! Tihkeks, peaaegu toorjuustuseks nõrutatud, kuid siiski hapukoore maitse säilitanud mass. Esmakordselt leidsin tänu supi enda ründav-intensiivsusele, et see valge kreemine kraam on tõepoolest vajalik lisand supile. Tõepoolest, veel veidi ja sellest tulipunasupist saaks kuubikuid lõigata ja kontsentraadina müüa. Et „lisa kolm korda algmaterjalist rohkem vett ja saad mõistliku tulemuse“.

Teise etteastena tuli „Veis“ (Vürtsikas punase kapsa kreem, peekon, seene salat, kibuvits, aroonia-punase veini kaste; 28.-EUR), mille saabumisaeg oli u 20 min peale tellimist – suurepärane ajastus!

Minimalistlik visuaal kisub oma täppidega edvistamise kanti, kuid suudetud on hoiduda triipudest :)

Peategelane ehk liha täidab ühes mõttes täpselt ära ootuse – kokkulepitud tase „medium rare“ on ehedalt punasüdamene ja tordalt-ehedalt-grilliselt pruunikattene + julge vürtsikoorik. Aga paraku kinnitab ka seda soolast lähenemist, mis supist tunda oli.

Konkreetselt liha puhul polnud see soolasurutis veel kõikemattev, kuid siiralt kahju oli sellest trühvlist, mis pidanuks olema peekoni-seene salat. Kui poleks olnud eelnevat ootust, et see peab olema midagi muud, siis oleks välimuse ja maitse põhjal öelnud, et tegu on rämesoolase praetud tatraga vms, sest seene delikaatsel olemusel polnud lootustki soolakoorikust läbi murda.

Vürtsikas punakapsakreem oli õnneks veidi vähem soolasem, äratuntavalt kapsane ja kenasti-mõõdukalt vürtsine. Magus-marmelaadised kibuvitsatäpid ja magus-hapu veinikaste üritasid ka teha midagi roa mürksoolase olemuse tasakaalustamiseks, kuid ega see neil eriti ei õnnestunud.

Kokkuvõte kurbsoolane. Kui supipöial suudab erakordse maitseintensiivsuse tõttu ebalevalt, ent siiski ülespoole näidata, siis praepöial laskub soola-ankru tõttu allapoole. Selle konkreetse külastu-kogemuse pealt ei julge soovitust anda, liigsoolasus pole lõppeks ka tervislik valik.

Tommi Tavern (Tallinn)

Kõik siin maailmas on muutuv. Kunagise Tommi Grilli asemel Tatari tänaval on nüüd Tommi Tavern, kusjuures sildile on veel vajalikuks peetud kirjutada sõna „original“. Koht on vana ja sissetöötatud, sestap jagub siia ka pimetalvisel ajal päris tublisti kundesid, kuid sain siiski ilma järjekorrata leti juurde ja tellimuse kohe sisse antud.

Sisekujunduses pole vaatamata ümberkorraldusele ja –nimetusele midagi muutunud, nurgas on säilinud ka hea kadunud kamraadi Mart Nuti portreefoto. Kuid seekord polnud mul plaanis midagi muud kui proovida järgi, et kas ja kuidas on muutunud kohalik köök.

Siiani on menüüs „Tommi seljanka“ (veiseliha / viiner / sealiha / suitsuvorst / marineeritud kurk ja marineeritud sibul / oliivid; 6.-EUR), mida soovisin muidugi nüüd uuesti proovida. Letitagune piiga pidas tarviliseks küsida, kuuldes kaheosalist tellimust, et kas tuua road koos – see on hea, et küsitakse, mitte ei surata ühekorraga mõlemaid käike korraga kliendile ette.

Tellimusega läks napilt alla 10 minuti, piigal sebimist palju ja seega on ajastus täiesti OK. Supi endaga on asjad ka OK, aga mitte enamat. Lubatud komponendid on kenasti olemas, supi maitsetus on aga leebe ja pigem magusapoolne, mis minu maitseskaalal läheb ootustest mööda. Kausi servale kinnitatud sidrun aitas ju puuduvat happesust lisada, kuid kahjuks lülitas selle ürituse üsna tasaseks supi sisse sokutatud lärakas hapukoort. No ei olnud siin leemes ühtegi sellist teravnurgakest, mida pidanuks koore abil mahendada, no ei olnud. Aga igatahes tühjaks ma kausi sõin ning see on ju hea märk.

Teiseks käiguks valisin ahvateva nimega „Küpsetatud röövliribi mädarõikakreemiga“ (ribi / salat / ahjukartul /mädarõikakreem; 15.-EUR), kuid see ahvatlus osutus miraažiks. Kartulid olid vaatamata sümpaatsele pruunistunud välimusele maitsetud. Talvised kurgi-tomati viilud talviselt tuimad, kuid see pole otseselt köögi probleem.

Liha ise aga oli sihuke ... ehhhh. Väliselt oli kraam ju efektne – kaks ribi eraldi lahtilõigatuna ja siis üks kaheribine klots koos, kenasti grillikastmega kaetud ja puha. Need üksikud lõigud olid küll tuimavõitu sisuga, kuid grillkaste suutis algse maitselise tuhmuse ära peita. Kahene klots osutus aga tõsiseks pettumuseks – maitsetu ja lisaks veel ka sisemuses kummine-nätske-lätske-tulutult-mälutav. See on üks väga väheseid kordi, kui ma peale mõnda lõualiigutust väljutasin mälutava kraami suust võimalikult viisakalt-vähenähtavalt salvrätipaberisse ning asetasin tagasi taldrikule. Samasse jäi ka ülejäänud liha, mis minusuguse lihalooma puhul on äärmiselt harv juhtum.

Et aga mitte jääda lauskriitiliseks, siis liha kõrvale pakutud mädarõikakreem oli ju täitsa mõnus, mitte küll eriti särav ja särtsakas, kuid siiski ülejäänu taustal vähemalt mingit elamust pakkuv.

Kokkuvõte pigem negatiivne. Supipöial on äraolevalt horisondil pikutamas, sest kraam polnud ei hea ega halb. Praepöial aga vaatab ikka üsna otse alla – ribiliha äranarrimine ei ole vastuvõetav. Nii et soovitust siitkohalt ei tule, kuidas ka ei pingutaks.

---

lugu ilmus siin