Raudnael Arena (Viljandi)

Viljandi Vabaduse platsi vastas, spordihoone nurgakeses on end sisse seadnud uus tegija. Või noh, mis ta nüüd uus on, Raudnaela nimeline kõrts on ju üsna vana, vist suisa 10 aasta vanune nähtus Viljandist u 8 km Pärnu poole. Aga nüüd veebruarikuus avas see kõrts linna keskel eelnevast katsetajast tühjaks jäänud ruumides oma filiaali nimega Raudnael Arena.

Satun sinna varakevadisel neljapäeval pärastlõunasel ajal ning olen üks üsna vähestest kundedest. Ühed just lahkuvad, hiljem teised tulevad, suurema osa ajast olen üksi saalis. Miks see detail kõneväärne on, sellest pisut hiljem.

Esmalt loen letil olevat silti, mis paneb pisut kulmu kergitama. Selle kohaselt toimub teenindus lauast ainult eelbroneeritud laudkondade puhul, teised peavad leti äärde ise tulema. Hmm, milleks selline silt hea on, ei oska arvata, sest mingil hetkel olen mina saalis üksi ja leti taga lausa kolm näitsikut. Aga noh, eks igal majal on õigus oma reegleid kehtestada, lihtsalt mina näen taolist asjakorraldust esmakordselt.

„Arena seljanka“ (5.-EUR) saabumine võtab u 10 min. Hõreda saali ja üksiku toidukulleri taustal on see kuidagi pikavõitu ooteaeg, aga las ta olla, mul õnneks kiiret pole. Kausi sisu tervitab kahe küsimusega – miks seljanka sisse sokutada leivakrutoone? Ja miks peab supi sisse ilma küsimata plärtsatama hapukoort, miks ei võiks seda kas küsida või eraldi serveerida?

Muus osas on ju supike aus, liha-vorstilõhnane ja tummine. Lisaks peenelt hakitud keeduvorstile ja singile tundub mängus olevat veel vähemalt kahte, kui mitte kolme sorti liha, kurgikesed ja mõned oliivid. Leemeke on meeldivalt ja õrnalt happeline – kõik kena, aga ka ei midagi erilist. Sihuke turvasupp, mis on ju omamoodi tore.

Teiseks käiguks valin samamoodi majanimelise „Arena šnitsel“ (15.-EUR), mis tuuakse paraku kohale ennem, kui ma olen esimese käiguga ühele poole jõudnud. Olen sel hetkel üksinda saalis, nagu alguses sai vihjatud. Et ei ole ülekoormust ei köögis ega leti taga, võiks ju jälgida lauda ning tuua teine ring siis, kui esimene roog on lõpetatud – oleks ju nagu elementaarne viisakus?

Taldrik ise on aga silmapaitavalt ja isegi pisut edevalt ilus, värviküllane ja rõõmus. Värske salati kuhil on tõepoolest värskelt kokku miksitud rukolast, peentest salatiribadest, kurgist ja redisest ning magus-hapuka õlikastmega kenasti praavitatud. Apelsini- ja tomatilõigud lisavad veelgi visuaalset erksust, pannes pildi särama.

Latakas jämedas taignakoorikus ja fritüüris tumepruuniks kärsatatud sealiha annab kahetise emotsiooni. Ühest küljest valgub kooriku alt lõikamise hetkel juustust kastmekest, mis on kena. Teisest küljest on aga liiga paksuks jäetud lihalõik ebaühtlase tekstuuri ja küpsusastmega – kohati pekiselt-sidekoeliselt lödivõitu, kohati natuke liiga rõhke.

Liha all peituvad ülemääraselt sügav-tumepruuniks frititud kartuliviilakad ja päris kenake külm kurgikaste, mida võib isegi tinglikult tõesti tartar kastmeks liigitada, nagu tootekirjelduses öeldud. Sihuke säästu-tartar, ilma kapparite sügavuseta ja sibulasärtsuta, kuid koos kuivavõitu ja ülearu pruuniks-kuivaks frititud jämeda taignakoorikuga sobiv kombo.

Kokkuvõte üldiselt siiski positiivne. Norimiskohakesi soorituses on, aga üldiselt on nii supi- kui praepöial horisondist siiski kõrgemal. Eraldi selle pärast Viljandisse minna ei soovita, aga kui juba selles linnas olete, siis miks mitte läbi astuda.

---

lugu ilmus siin

Scheeli restoran (Tallinn)

Vanaturu kaelas, üsna silmatorkamatu ukse taga asub tõeline juugend-stiili saatkond. Ajastu hõng on siin välja peetud kogu kujunduses kuni saalimuusikani välja – see viimane on tihti väga alahinnatud komponent.

Teisipäeva õhtuhakul olin ma üllataval moel ainuke klient, seda sisseastumisest kuni lõpetuseni. Kas küsimus on maja fassaadi varjavates tellingutes, mis inimesi pelutab, või Tallinna kõige turismitihedamas kohas olevas tihedas konkurentsis, seda ei oska öelda, kuid kuidagi kurb-nukker oli see olukord. Ehkki jällegi – minu seisukohalt vaadatuna – seda ladusamalt ju kõik kulges.

Olles eelnevalt võrgust nende menüüga tutvunud, oli minu valik lihtne – suppe oli selles puhvetis sisuliselt vaid üks – Scheeli supp (10.-EUR). Suur oli minu üllatus, kui seda tellides küsisin, et aga mida sihandne nimetus ka tähendab, sain vastuseks: „ei tea, pean köögist küsima, see on kas seljanka või boršš“. Einoh, kontseptsioonina pole selline lähenemine köögi poolt ju paha, kuid veider on, et ettekandja seda ei tea.

See on ka ainuke etteheitekesekene kogu soorituse pihta – restorani tasemel mängu mängides peaks ettekandja mitte ainult ette teadma valikuid, vaid ka lauda tuues mõne sõnaga seletama toidu olemust, isegi juhul kui kõik see peaks juba detailideni menüüs kirjas olema.

Noh näiteks u 5 minutiga lauda jõudnud borši kohta võinuks seletada, et tegemist on rebitud loomalihaga selles supis.

Koos supiga serveeriti ka paar saiaviilakat ja merekarbi sisse pakitud ürdivõi ning omaette napakeses hapukoor. Supp ise oli tõepoolest hea ja rikkkalik, oskuslikult maitsestatud ja teostatud. Mõõdukas happesus tagas ilusa erkpunase värvuse, pikakiulist loomaliha oli tavatult palju – pakuks et lausa üle poole massist. Pikalt-peenelt ribastatud köögiviljad, aromaatne leemeke – see köök teab, mida teeb!

Teiseks käiguks otsustasin samuti võtta maja omanimelise roa „Scheeli stiilis risoto tiigerkrevettide, kaheksajala, merekearpide ja basiiliku pestoga“ (24.-EUR). Toidu saabumiseks kulus tellimise hetkest u 20 min, mis on suurepärane ajastus.

Taldrikutäis nägi välja toekas ja rikkalik. Peeneteralise juustukihiga üle puistatud, mõne võrselehega kaunistatud roa krooniks olid pontsakad ja parimas valmidusastmes suur-krevetid. Risoto ise oli kreemiseks vispeldatud koos pestoga ja otse risoto sisse ohtralt segatud pisikrevetikestega. Kahte sorti karbikesed, päikesekuivatatud tomati ribakesed. Kõik see kokku oli küll ehk ivikese-tibakese liiga soolane, kuid siiski niipalju maitsev kraam, et sõin tubli lapsena taldriku täiesti tühjaks J See, et ma ei tuvastanud menüüs kirjas olevaid kaheksajala tagavaruosi roas, pole suuremat asi kaotus, siinkandis kipuvad need niikuinii enamasti olema kummised.

Kokkuvõte kiitev. Harva kui võtan eraldi mainida interjööri, kuid see on siinkohal tõesto kõneväärne kompu, juugendi kui stiili hindajatele tasub kohale minna ainuüksi selle pärast! Supipöial on vägagi püsti ülimalt liharohke elamuse eest, praepöial on samamoodi krevetikülluse tõttu püstakil. Soovitus tuleb siit küll väga kerge käega – jah muidugi!

---

lugu ilmus siin

C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin