Hatšapuri

Olen viimasel ajal lennus olnud. Sõna otseses mõttes. Viimane nädal suisa Abhaasias. Sestap pole isesesivast kokkamisest eriti midagi välja tulnud.

Tututvustaksin aga teile oma uut tuttavat - abhaasia hatšapurit. Kui enamasti tuntakse meil hatšapuri nime all midagi kihilise juustupannkoogi moodi asja (nt Therdalia variandis), siis sealmaal näeb asi pisut teistmoodi välja (pildil poolegisöödud kujul).

See on siis selline hapendamata nisujahust lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud suluguni vm juustuga. Serverimise hetkel torgatakse sinna keskele veel priske tükk võid, mis kiirel sulades moodustab rammusa järve selle maitsva piiraka keskele.

Söömine käib mõistagi näppudega. Murrad aga otstest tükikesi ning kastad mõnusa küpsejuustu-sulavõi lombi sisse. Ning siis mälud õndsa näoga. Kui õnnestub seda tegevust teostada mereäärse kohvikus (aga enamus Abhaasiast ongi üks suur rannik), siis vahid merd sinna kõrvale ja ruigad õnnest.

Kuna ise ma seda tegu ei teinud, siis saan lisada vaid sealse müügihinna. Nn keskmine hatšapuri (mis on keskmisest taldrikust suurem) maksab 75.-80.-RUB (ehk 25-27.-EEK). Sellest keskmisest piisab täiesti minusuguse ülekaalulise isaslooma toitmiseks nii umbes poole päeva ulatuses. Suurest ei julge mõeldagi :)

Ahjahh, sama asi on saadaval ka munaga - nii et keskele on löödud küpsema lisaks juustule ka muna, kuid mulle tundus alati puhtalt juustune variant parem.

Karaskiarengud

Karask on küll vist üks lihtsamaid ning seetõttu geniaalsemaid toite. Hapendamata taignast leivataoline küpsetis, mille valmistamine käib imelihtsalt ning laseb endaga mängida nagu kassipojaga.

Põhimassi moodustab jahu. Sisuliselt võib kasutada suvalist jahu või jahude segu. Noh ainuke soovitus on vähem kasutada nisujahu, kuigi nt odrajahule võib ka seda lisada. Täisteranisujahu on muidugi teine asi - kui ainult sellest karaskit valmistada, valmib midagi üsna sepiku sarnast. Olen ise mänginud odra-, maisi-, rukki- ja erinevate nisujahudega.

Jahu võib segada nii või kui õliga. Või annab kobedama tulemuse, kuid nt õliga segatud tainast on lihtsam vormida. Muna võib lisada, eriti kui tainas on sellistest komponentidest, mis ise eriti liituda ei taha. Küpsetuspulbrit peab panema, sest kääritamata tainas jääb muidu väga plink.

Juurde võib summida üsna suvalisi lisandeid, mis vähegi söödavate ja suupäraste hulka liigituvad ning pikka kuumtöötlemist ei vaja. Kõikvõimalikud kliid on alati teretulnud lisand - ainult et täisterajahu puhul kliisid lisades võib tulemus olla väga aganane, nii et karask kipub murenema. Kõikvõimalikud seemned (nt lina- või päevalille on kõige tavalisemad), kohupiima või kodujuustu / riivitud juustu, puuvilju või hoopiski nt suitsuliha kribalaid.

Sool-suhkur ning muud maitseained on samuti varieeritavad. Tulemus saab loomulikult iga kord erinev. Kuid selles ongi asja võlu. Teed valmis, mekid ja järgmine kord proovid uuesti või teed teisiti. Ei mingit rutiini. Iseküpsetatud leivaasendaja püsib kapis värske paar päeva, nii et kaks-kolm korda plaaditäie küpsetades on sul värske leib alati tagatud ning mis peamine - see ei sisalda mingeid e-sid. Võtke kätte oma lemmikleiva pakend ning uurige seda peenikest kirja. Kole tuleb peale, mida kõike te oma igapäevase leivaga sisse sööte ausate kaupmeeste ning vahvate pagarite armust.

No ja taigna vedeldamiseks võib kasutada ka mitut sorti vedelikke. Lihtne vesi või piim või nende kahe segu. Hapupiim või keefir. Olen kasutanud ka puljongeid, nii köögivilja kui nt kanapuljongit. Jälle erinevad nüansid.

Tegu ise on ju aga imelihtne ning suisa teraapiline. Ainete väljamõõtmine ja kokkusegamine nõuab hetkeks keskendumist. Kuid sõtkumine, pätsikeste vormimine ja plaadi ahju panek on ju suisa rõõm. Paarikümne minuti pärast tiriseb köögikell ja suurepärane lõhn täidab kogu korteri.

Minu eilne tegu:
- kuus klaasi jahu (seekord neli klaasi odrajahu ja kaks täisteranisujahu)
- klaas linaseemneid
- kaks klaasi riivõuna
- pool klaasi õli
- teelusikatäis soola
- supilusikatäis suhrut
- kolm teelusikatäit küpsetuspulbrit.
- kaks keskmist muna
- klaasijagu piima.

Maksumus: nii-kole-väga-umbmääraselt 20 krooni. Pigem vähem. Valmistusaeg: 10 min segamiseks, 20 min küpsetamiseks. Tulemus - plaaditäis õunakaraskipätsikesi (mahult võrreldav ehk nt kahe suure poeleivaga. Ehk siis meie pere kahe-päeva-ports.

Pean ütlema, et magushapu õunamaitse sobib karaski koredasse ihusse suurepäraselt. Eriti kui viilukas karaskit rösteris soojaks lasta ja killuke võid peale panna. Soovitan!

Kuna aga pilti asjast endast jällegi pole, siis tutvustan pisikest leidu sõbramehe aiast. Saage tuttavaks - Horisontaalne Pirn! Taamal mändide küljes võib näha ka sinimustvalget pesakasti:)

Tomati-sibula hoidis

Nutt tuleb peale. Kui sellist pilti vaatad. Ja veelgi enam, kui seda parempoolset kaussi lähemalt silmitseda. Ja mis mina veel pidin tegema, kui kõike seda siiru-viirulist ilu lõikusin. Õnneks on mul juba hea karastus ja ainult nina hakkas pisut lurisema :)

Aga selline masohism tasub end igal seitsmelt juhul ära. Tulemusena valmib suurepärane mahedamaitseline segahoidis, mis sobib nii pitsa peale kui kastmesse, lihtsalt lisandiks keedukartulile või ka niisama nohistamiseks.

Minu ülesanne selle asja juures on see pisarakiskumine. Ehk siis sibulalõikamine. Tomatipoiste hakkimise ja edaspidisega mässab mu armas naisuke. Sööme hiljem koos. Ja lastele anname ikka ka :)

Iseenesest on kogu tegu imelihtne. Meie komplektis on:
- neli kilo tomatit
- kaks kilo sibulat
- neli supilusikatäit soola
- viis supilusikatäit suhkrut
- teelusikatäis sidrunipipart

Viilutet sibul ja tükeldet tomat heidavad kokku poti sisse ja lähevad tulele. Maitseained seljas. Suurel tulel keema ja seejärel podistada keskmisel tulel nii umbes pool tundi. Kiirelt puhtasse purki ja jahtuma. Siis keldrisse, kui on. Meil on.

Maksma läks minul see lugulaul u. 60 krooni (tomati sain 10.-EEK ja sibula 6.-EEK kilo). Purgid olid õnneks varem olemas. Ajakulu - pool tundi ettevalmistuseks ja pool tundi kuumutamiseks. Tulemus u. 10 pooleliitrist purki.

Pilt on oma, autoriõigusega kaitsmata:) Igaks juhuks ja eriti tumedatele isenditele seletan, et tomat ei ole sellel veel tükeldatud, neil on vaid mõningad pehmevõitu kohad välja lõigatud. Meie tomatitelt koort ei eemalda, vaid lõikame nii pöidlaotsa-suurusteks tükkideks - siis ei jää ka kõvema kestaga tomatite puhul need kooretükid hoidises häirima.

Brokkoli-marineerimise katastroof

Pean igati õigeks, kui kirja sisse ei panda mitte ainult õnnestumised, vaid ka need teised juhtumid. Ehk siis ebaõnnestumised. See sunnib vähemalt mul endal kohe kupli tööle, et mida teistmoodi teha, et asjast siiski asja saaks.

Juhtus minuga nii. Brokkoli on üks igavesti mõnus asi, kas pole? Keedad soolvees ära või aurutad, paned mõne hautise sisse - tulemus on ikka toredalt roheline ja muhedalt maitsev. Aga vat tuleb välja et ka seda saab ära rikkuda.

Nägin juutuubist ühe korealanna video-retspti, mille olemus oli äärmiselt lihtne. Haki brokkoli õisikuteks, jämedamad varred juppideks. Lase vesi keema, lisa pisut suhkrut-soola-õunaäädikat. Kupata brokkoli kiirelt läbi kuuma marinaadi ning kohe seejärel sama kiirelt jahuta maha jääkülmas vees. Jahuta maha marinaad. Pane brokkoli ja marinaad purki. Tulemuseks peaks olema hapendatud brokkoli, no umbes nagu kiir-hapukurk.

Tegin kõik, nagu kästud. Isegi õunaäädika otsisin kapinurgast välja, mida muidu suht harva kasutan. Kupatasin ja jahutasin brokkoli (see muudab niigi rohelised jupid tõepoolest veelgi ergumaks). Panin purki. Ootasin päevakese - maitse oli niru. Teisel päeval veelgi nirum. Brokkoli oli sunnik vintske ja maitse ... noh nagu hapuksläinud hoidisel, mitte nagu hapendatud hoidisel.

Mis ma valesti tegin? Kas oli viga brokkolis (vana?), õunaäädikas (ebakvaliteetne?), vahekordades? Või ei jahutanud ma marinaadi piisavalt? Või peaks siiski brokkolit mitte kergelt blanšeerima, vaid korralikult kuumutama?

Hetkel ma küll ei arva, et tahaksin seda eksperimenti korrata, pisut halb maitse on siiani suus. Et väärt toorainet mitte päris ära visata, loputasin brokkoli ohtra veega üle, küpsetasin nad ahjus majoneesiga kaetult (see peaks ju kõik maitsed ära klattima), kuid ka see ei päästnud. Lasksin veel keevast veest ka läbi, misjärel brokkoli muutus söödavaks, aga mitte kuigi maitsvaks.

Ma'i tea, kas keegi on sedalaadi eksperimenti teinud ja seejuures õnnestunud? Kui on, andke teada. Kui ei, siis teadke, et mina ebaõnnestusin.

Et aga mitte lõpetada pildita ja kehval noodil, lisan ootamatu leiu kõrvaltänavast. Samal ajal kui pihlakad on juba sügisekarva, otsustas see puuke õide minna. Paraku on pilt kiirustatult udune - keskmisest suurem koer teispool aeda sattus minu lähenemistkatsest keskmisest enam ärevusse:)

Koduketšup

Hooletu kokk on halb kokk. Või kas ikka on? Mina väidan vastu. Tihtipeale on hooletus loomingulisuse sünonüüm. Ja mis oleks kokkamine ilma loomingulisuseta? Üks tuim töö ja vaimunärimine.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis saaks siis, kui peaks päevast päeva kuskil söögikoha pliidi ääres seisma ja kümnete kaupa pippuripihve treima. Ikka nii, et nad oleks alati tagatult ühesugused. Näpp retseptiraamatus ... või ei, isegi mitte enam seda, ammu pähekulunud valemi järgi ja massina abil kõike kokku segamas. Ei mingit mängu. Ei mingit võlu. Aga noh, ega ma ei halvusta selle töö tegijaid. Ka neid on vaja.

Tegin täna jälle koduketšupit. Sest no miks peaks ma suisel aal poeketšupit ostma? No olgu, vahel ikka ostan ka, aga isetehtu on ju ... isetehtu. Seega hää! Ja ilma kahekümneviie E-aineta.

Miks ma aga alustasin hooletusest? Aga seetõttu, et unustasin midagi lisada, mis meenus alles nüüd, arvuti taga. Kuid - ja see on oluline - see puudujääk ei meenunud mulle maitstes! Järelikult sai tulemus suupärane, et mitte öelda suurepärane. Jäägu see unustet asi esialgu saladuseks, räägin loo ära, eks siis vaadake, kas taipate ise käigult.

Kõigepealt sellest, et eile oli Maximas (jah, ma ei käi ainult turul) suurepärase hinnaga kana - seda va Rannamõisa oma - kilohinnaga 27.90. Kuna asusin seda täna ahjus küpsetama, siis mõtlesin ühildada mitu tegu korraga - mis ma sellest gaasist ikka raiskan. Tükeldasin kana kuueks, ladusin klaasvormi põhja, samasse sibul-küüslauk-porgand, peale siputasin soola pipart.

Kana peale ladusin kümmekond tomatit. Sellist keskmist mõõtu korralikku eestimaist tomatit, mitte kolisev-kõva nagu hispaania "transpordikindel" ja mitte nii kahvatut nagu poola "veoauto-järelküpse", vaid mõnusat, täisküpset, pehmet ja õhukesekoorelist kohalikku. Uuristasin ainult varrekontsu terava noaga välja ja sokutasin kanajuppide vahele, uurdeaeuk ülespoole.

Ahjuuks kolksti kinni ja pool tundi küpsemist. Tõsi küll, korraks vahepeal kontrollisin, ega kuumus pole liiga teinud ja lasksin sellega väärt sutsaka sooja välja. Poole tunni pärast keerasin külge. Tomatitel, mitte kanal. Uurdeavadesse kogunenud mahl sirises täiendama all mulisevat kanaküpsetuse leent.

Veel viisteist minutit ja nüüd lusikatasin küpsed ja kohati kergelt pruuni jumegi võtnud päikesepallid kana pealt tulema. Klaaskaussi, mille põhja olin juba enne hakkinud valmis tilli-peterselli-basiilikut. Umhhh, milline lõhn, kas teate! Saputasin soola-pipart-suhkrut, lisasin mõne tilga tabascot ja läksin kallale. Tomatisegule. Saupurustiga. Suristada tuleb pikalt. Vahepeal maitsta. Ja maitsestada juurde, kui tarvis. Ning vaadata, et purusti tera ei oleks enda ümber kerinud kõike maitserohelist. Ja siis veel suristada. No ikka üks tubli kolm-neli-viis minutit. Peamine, et tulemus saaks piisavalt ühetaoline. Nojah, eks võib ju ka läbi sõela suruda, aga ma kardan, et siis saab tulemus väga vedel ja vajaks järelkuumutamist või koguni paksendamist, kuid see ei tunduks mulle õige.

Lõpuks kummutasin saaduse purki. Justnimelt purki. Ühte! Sest kujutage ette, umbes kilost tomatist koos maitserohelist sai üks pooleliitrine purk ketšupit. Või õigem oleks öelda - kodust tomatikastet, sest algselt tähendas ketšup hoooooopis midagi muud ning ei omanud mingit pistmist tomatiga.

Niisiis, mina kulutasin ära:
- kilo tomatit
- pundike tilli
- pool pundikest peterselli
- mõned lehed basiilikut
- pool teelusikatäit suhkrut
- pool teelusikatäit soola
- noaotsatäis sidrunipipart
- viis-kuus tilka tobascot

Valmistusaeag - küpsetuseks kokku 45 minutit, kuid kuna ma tegin seda koos pooleteist kilose kanaga (mis neelas osa soojusest), siis võib ka poole tunniga hakkama saada. Peamine, et tomat oleks läbiküps, kõik sõltub soojusrezhiimist ja tomati suurusest. Mida tähendab läbiküps? Aga siis, kui tomati nahk pealt juba lõhkenud on ja krussi hakkab tõmbuma. Muuseas, mina ei eemalda enamasti kunagi seda nahka. Maksumus - kuna tomat maksis täna 15.-EEK kilo, siis koos maitseainetega ei saa see üle 25.-EEK kuidagi minna. Tulemus - pooleliirine purgitäis hõrku tomatikastet.

Et pildistamine kipub mul enamasti kokkamise käigus meelest minema, siis lisan lihtsalt ühe lauatäie. Selline, nagu ta mul pealel turult tulekut enamasti kipub olema:)

Ahjaa, misasja ma siis unustasin tomatikastmele lisada? Küüslaugu. Hooletu nagu ma olen. Või siis hoopis loominguline:)

Häid suvelõpu tomatielamusi!

Roheline omlett paprikarõngais

Igavesti vahva tulemuse saab kõikvõimalike juhuslike asjade kokkupanemisest. Nendel kordadel, kui kööki astudes pole veel mingit mõttepoegagi peas. Lööd siis külmakoja ukse lahti ja ... hmmm, siit saab ju midagi kokku panna küll!

Eile hommikul juhtuski nii. Ühes kausis ootas eelmisest päevast ülejäänud keedetud brokkoli. Kõrval, nagu vihjena, lösutas munakarp. Kaks asja näpus, lükkasin palja jala suure varbaga külmiku ukse kinni ja vaatasin otsa rippkorvis siravale paprikale. Ilus punane selline. See va paprika. Ja brokkoli roheline. Sihuke kooslus ju kohe nõudis veel lisaks kollast. Nii sündiski.

Kiirelt pann tulele. Kuni see soojeneb, jõuab paprika seibistada. Võib kohe niisamuti, koos südamikuga lõigata, saab kenad ilusad rõngad, mida siis hiljem seest seemnetest ja liigsetest vaheseintest puhastada. Rõngad võiks nii sentimeetrised jääda, ma arvan - siis jäävad nad ilusti praadimisele püsti ning täidavad oma vormi-ülesanded paremini.

Nüüd tilk õli pannile ja paprikarattad kenasti üksteise kõrvale - ühest suuremast paprikast saabki pannitäie. Las nood rattakesed seal pruunistuvad ühest küljest, kuni muu kraamiga mässamine oma aja võtab.

Brokkoli tsäkk-tsäkk puruks. Muna kausis kloppadi-kloppadi segamini ning et tulemus tummisem ja kollasem jääks, suts maisijahu ka sisse. Sool-pipar-sojakaste munasegusse, tilk piima ja segamini. Brokkoli kah samasse. Segamini.

Nüüd saigi paras aeg paprikarõngail külge keerata. Ja kui see tehtud, polegi muud tarkust kui muna-brokkoli-segu ootavatesse pesadesse kallata. Või siis kogu kraam ühtlaselt üle ujutada, ega siis näituse tarvis ju tee, vaid enda ja kalli kaasa kõhurõõmuks.

Edasine on juba valiku küsimus. Kas väikese-väikese tule peal lasta kaane all kogu kraamil kenasti läbi küpseda või siis pisut äkilisema kuumaga ja kahelt poolt praadida. Mina läksin teist teed.

Kui kraam ühel hetkel taldrikul, siis on tulemus imeline. Punastes paprikarõnagstes kollane munakiht, milles rohelised brokkolikillud värvivürtsiks sees. Pane juurde veidi käepärast salatit ning triibuke majoneesi ja oivaline hommikusöök on tagatud.

Mis siis tarvis läks?
- üks suurem paprika
- kaks suurt muna
- kasin supilusikatäis maisijahu
- pool klaasi piima
- sool-pipar-sojakaste
- peotäis keedetud brokkolit (või spinatit või minu poolest kasvõi toorest rohelist sibulat)
- tilk õli pannitamiseks

Maksumuseks arvan ma nii 15-20.- EEK. Ajakulu esimesest liigutusest söömahakkamiseni mitte üle 15 minuti. Tulemus kaks toekat hommikusööki.

Kuna pildimassin ununes õhinaga ära, siis panen juurde hoopis ühe pimeda peitepildi, kus tegelikult on riis, porgand, ülepraetud keedukanalihakribud (kui ostad rinnakud ja lõikad šašlõki tarvis rinnafileeliha küljest, siis saab allesjäänud luudest puljonksi keeta ja hiljem veel peotäie liha luudelt) ja kerge kaste (sellesama kanpuljongi põhjal). Oli kah hüva kraam.

Mõnusaid hommkuid!

Jaapani pizza ehk okonomijaki?

Taevane arm, kui piiratud on ikka valge inimese fantaasia ja kohati sõnavaragi. Igasugune lapik ja taignane asi kipub pitsaks nimetuma. Aga teisest küljest - kui sedapidi üks raskelthäälduv, kuid suupärane asi meelde jääb, pole seegi paha variant. Sest ega minagi tea, kas "okonomijaki" on üldse tõelähedane kirjapilt sellele, mis järgmiseks kirjas või mitte. Aga ega see polegi oluline, peamine, kui asja olemusele pihta saada, sõnavorm polegi köögis see kõikse tähtsam.

Kohtasin seda retsepti venekeelses videoformaadis nimega "Счастье есть" ehk "Õnn on!" Saatejuhi pisut täditsev kõnelaad ei pruugi ehk kõigile meeldida, kuid temat kiirgab sellllllllllist armastust oma töö, toidu ja sööjate vastu, et see paneb lihtsalt naeratama. Ning miks mitte alustada oma päeva naeratuse ja hea pannitäiega.

Pildil võib hea fantaasia korral näha suurt kapsapead ning kapsas ongi toidu peamine komponent. Just värske, õrn ja roheline kapsas, mida praegu saada, sobib meile parimal moel. Mine tea, ehk sobib selleks talvine valge ja tihe suguvendki, kuid teeme hetkel sellest, mis saada. Sest värske kraam on parim kraam, eks ole!

Aga tagasi selle okonomijaki juurde. Kui uskuda telekokka (ja ma igaks juhuks kontrollisin seda mujaltki), siis tähendab seesinane sõna jaapani murrakus "see, mida tahad." No kas pole fantaasiat köitev nimetus? Tõepoolest, reegleid selles toidus praktiliselt pole. Olemus on äääääärmiselt lihtne. Värske kraam segada taiganaga ning praadida enda mokka mööda ja käepärase täidisega kahelt poolt siukeseks üle-panni-asjaks. Nii lihtne see ongi - kas pole mitte mõnus?

Võib teha näiteks nii. Sega omavahel pool klaasi jahu (ja see ei pea ilmtingimata nisujahu olema) ning muna, lisa pisut vett ja sojakastet. Pisut pipart ei tee paha ning kui soovid, võid soolagi panna - kuigi sojakaste on ise soolane ja täidis võib ju kah soolakas olla, nii et mõtle, kas paned või mitte.

Haki paar kapsalehte peenteks ribadeks. Hekselda mõned varred rohelist sibulat või murulauku juppideks (jämedamad sibulavarred võid ka pikupidi peenemaks lõikuda), kuid ära peenesta neid nagu salatisse, vaid jäta sellised parajad peopesa-pikkused jupid. Seda värsket kogust ei saa kuidagi ette kirjutada, pead lähtuma oma panni suurusest ja sööjate arvust - aga arvestama pead sellega, et kapsas kuumutamisel "läheb kokku" ehk kaotab oma esialgsest mahust tubli poole.

Mõtle välja, mida soovid täidiseks. Vorstiviilud, juust, krevetid, seened ... no täpselt nii, nagu pealkiri ütles ehk "okonomijaki!" Ehk siis see, mida tahad! Mõistlik oleks muidugi soovid ja võimalused enne kokku viia ... ja Aafrika nälgivate laste peale võib kah mõelda :) Tegelikult on ainuke kriteerium, et see va täidis peab olema mingi valmisprodukt, sest kuigi suurt küpsemisaega talle meie panniroa sees ei anta.

Nii, oled kõik valmis mõelnud ja pannud? Siis asume lõppfaasi juurde! Kalla hakitud roheline taigna sisse ... või siis vastupidi, igatahes pead selle kõik nüüd läbi summima, et iga kapsariba saaks taignastatud. Kui esialgu võib jääda ehmatav mulje, et tainast on kole vähe ja kuidas kogu see kraam koos püsib, siis ära muretse - küll ta püsib!

Ma loodan, et pann oli sul juba tulel? Tore, pane sinna nii vähe õli kui raatsid, ainult niipalju, et pannipind päris kuiv poleks ja asu kapsasegu pannile kühveldama - ainult et mitte kõik ja korraga! Nii umbes pisut üle poolest esialgu piisab. Sorgi kraam võimalikult ühtse kihina üle panni laiali ning aseta peale täidis. Nüüd läheb selga ülejäänud kapsakiht. Provi ka see pannilabidaga võimalikult ühtseks ja tihkeks massiks tasandada, nii et täidis väga välja ei turritaks.

Ega nüüd polegi muud, kui oodata, kuni meie kapsa-taigna-kook valmib. Soovitan seda teha ehk väiksemal tulel, et kogu see üsna paks plönn saaks ühtlaselt läbi küpseda. Vahepeal naudi pannilt kerkivat imehead aroomi ... või pane kohvi hakkama, kui soovid:)

Kui õrnalt servast labidaga kergitades on selge, et alumine pool on piisavalt pruunistunud, järgneb nipiga osa - ümberpööramine. Kui oled endas tõsiselt kindel ja varem sihandse teoga toime tulnud ilma lage ja põrandat määrimata, siis võid ju kasutada kõige efektsemat võtet ehk viske pealt pööramist. Kui riskida ei soovi, siis kasuta suure taldriku või kasvõi pannikaane abi ... aseta taldrik pannile, pööra koos sellega ümber ja libista kraam küpsemata poolega pannile tagasi. Kui pole ka sellist abivahendit, võib muidugi minna seda teed, et piisavalt suure pannilabida abil nt neljaks tükeldatud kook tükkhaaval ümber keerata, kuid see poleks enam päris see.

Mina katsin viimases etapis panni kaanega ja lasksin kraamil tasel tulel kenasti läbi küpseda. Nii kaotab küll kapsas oma krõmpsuse, kuid taignas olev muna vajab küpsemiseks ikkagi nii umbes viis minutit kuumutamist ja kaane all saab see nii jämeda küpsetise puhul kiireimal ja kindlal moel tagatud.

Kas lõpuks libistad kogu okonomijaki tervelt liuale või paned juba portsudena koos salatiga taldrikuile, on juba maitse asi. Nagu kõik muugi. Muuseas, olen sama asja kohanud ka korea versioonis ilma mingi täidiseta ning ka ainult rohelisest sibulast või porrust valmistatuna. Kuid kõik see on juba igakordse otsuse küsimus, mida ja kuidas sa pannile paned. Ürgammune tegu - ühendada tainas köögiviljade ja võimaluse korral ka lihaga, on tehtud. Toit on laual. Okonomijaki!

Kordame üle sisu:
- muna
- pool klaasi jahu
- ribadeks hakitud kapsas
- jupitatud roheline sibul
- pisut vett
- sojakastet
- maitse järgi soola-pipart
- täidiseks suupäraseid palakesi

Valmimisaeg: ettevalmistus maks 10 min ja küpsemiseks kummaltki poolt kuni 5 min. Tulemus: kahele inimesele võib seda isegi palju olla, koos lisadega serveeritult toidab ära ka neli. Maksumus: tainas jääb 10.-EEK lähedusse ja täidise maksumust ei oska mina ette öelda. Kallis see toit kindlasti ei ole ning maitse on lihtsalt oivaline. Kui kohtate mujal teistsuguseid okonomijaki retsepte, siis need ei ole õigemad kui see siin :)