Kõrvits on üks imetabane mari. Tee teda mistahes maitselist, kõike võtab vastu, võimendab ja mahendab samal ajal. Noh ja praegu vaatab ta ju turulettidelt vastu igas värvi- ja kujuvalikus, kuidas siis mitte seda ilu ära kasutada?
Tegu jällegi imelihtne nagu enamik heast toidust. Kuna tegu soolaka-vürtsise seguga, siis otsustasin alustada sibula-porganid smoorimisega. Kuni need kaks seibitet sõpra väheses õlis podisesid, hakkisin kõrvitsa näpuotsa suurusteks tükkideks, lisaks peotäis tšillipipraid ja teist sama palju küüslauku. Et kõrvits oma näilisel mahlasusele vaatamata tegelikkuses vedelikku välja ei anna, lisasin potti ka klaasike vett ning viskasin kogu hakitud kraami takkajärgi.
Tšilliga on sihuke värk, et siin ei saa mingei soovitusi anda. Esiteks müüakse meie turgudel tihtipeale tšilli nime all üsna mahedaid kaunakesi. Teiseks on inimeste maitse nö valulävi väga erinev. Kes on tundlikum, kaapigu kaunadest vaheseinad ja seemned välja. Mina jätsin sisse.
Soovitan maitset timmida ka suhkru (või parem meega) ning nt äädikaga (või sidruniga). Lisage lõpuks võimalikult mõõdukalt soola. Peamine on saavutada Aasia klassika - et neli maitset oleks tasakaalus. Magus ja hapu, kibe ja soolane. Kui ükski neist esile ei roni, olete meister ... või hakkama saanud tõelise lurriga. Minu meelest peaks antud koosluses tšilline kibedus ronima kilomeetri kaugusele ette. Aga see on juba maitse asi :)
Minul läks seekord käiku
- kilojagu kõrvitsat
- kaks suurt sibulat
- kaks suurt porgandit
- suur pea küüslauku
- viis väga teravat tšillikauna
- pool klaasi suhkrut
- terve sidruni mahl
- teelusikas soola.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment