Olgu see nüüd minu erialase huvi või millegi muu tõttu, aga näed kuidagi iseenesest sattusin istuma restorani Troika väliterassile. Teisipäevane õhtupoolik, rahvast hõredapoolselt nii platsil kui laudade taga.
Olen elus sattunud mitmesse esindus-restorani funktsiooni kandvasse vene köögiga puhvetisse ja mitmest neist võiks rääkida ilusaid lugusid. Selle köögi luksuslikum, nö „tsaaripärane“ serv on täis mõnusaid maitse-elamusi, vaatame kas leiame midagi ka siit. Nende veebilehel seisab igatahes neljas keeles enesekindlalt: „Parim vene restoran Tallinnas“. Enesekindlus on tore asi!
Nonii. Mis te arvate, mille ma valisin supivalikust? Oi ei ole võimalik, ongi seljanka? No aga loomulikult, seljanka (7.10)! Ahhh, kas te teate, KUI hea võib see lihtne suptšik olla!
Turiste vahtides läks aeg märkamatult ning 10 minuti pärast lauda toodud leivakorv levitas imehead lõhna. Jah, ma polnud sisuliselt ööpäev otsa söönud ning seetõttu lõhna- ja maitsemeeled elevil nagu hagijad jahi alguses. Paraku ei toodud leivakese kõrvale mingit määret või isegi lihtsat võid, nii et jäi see leib minust puutumata.
Minut hiljem toodigi supike – kenas asjakohases savipütsikus. Sidrunisektor nagu kokteiliklaasile serva torgatud? No miks mitte, moodne nõksuke ei tee paha. Aroom – ojaaa – ehedate hapukurkide küllane, see on väga pärandikohane sissejuhatus!
Edasi aga tuli üks sügav sisemine ohe. Viinerid! See, mu kullakesed on ju odava sööklaversiooni või koduse lihtlahenduse komponent, mitte aga esindusrestole kohane. Massiivselt viinereid. Veelgi massiivsemalt hapukurki. Ja see oligi peaaegu kõik. Vähesel määral kahte sorti lihakräbalaid lisaks. Üks pooleks lõigatud kappar on küll kui pärl selles sööklalobis, kuid ei päästa üldpilti. Seda enam et hapukoor on supi sisse lajatatud nagu ketsijälg ... hmmm ... ah las ta olla. Kas, krt ja prg, on seda keeruline eraldi serveerida, ma küsin, mh-ah?
Esindusrestoranist viineri-hapukurgi suppi saades tuleb igatahes soov halvasti öelda. Seda ma siinkohal ka teen. Seeläbi, et teatan kolmandiku supist järelejätmisest – seda juhtub minusuguse supifänniga haruharva!
Teise roana läksin teadlikult resto enda poolt seatud lõksu – võtsin esimesele reale tõstetud „«Jasnaja poljana» - ehtne vana-vene pajaroog taignast kaane all“ (14.90). Selle saabumine võttis aega 35 minutit, kuid vähemalt oli esmamulje ehk välimus ja serveerimine uhke! Ettekandja kinnitas, et tõepoolest see on nende populaarsemaid roogi!
Samasuguse savipotikese otsas ilutses suur ümar ja krõbepruun taignakuppel nagu puravikukübar. Proua lõikas selle efektse ragina saatel sakilise noaga lahti nii et saiapuru lendas laias kaares ja torkas sama noaga brutaalselt ülejäänud kaane külge. Noh umbes nii nagu praegusel burgeriajastul mõnedes majades burksikukleid kinni naelutatakse noapiste abil.
Efekt efektiks, aga see kaas oli ikkagi sai. Krõbe ja kuum, aga lihtsalt sai. Maitsetu sai. Nii et minust ta enamasti sinna jäigi, kuhu ma lahtilõigatud kupli tõstsin. Las ta olla.
Kaane all – rohmakalt-talupoeglikult lõigatud sealiha koorekastmes. Rammus ja ülipehme. Sekka mõned lohmakad kartulisektorid. Näpuga peeneid porgandiribasid. Mingi tumepruun ilmetuks haudunud asi, mis vist võiks olla kunagi olnud must ploom, aga no mittttttte mingit maitset sellel enam polnud. Nagu ka muul roal.
Rammus koorene liha – nohhhh. Ega asjana omaette pole see ju paha. Aga peale kolmandat lusikatäit hakkab igav. Õhkõrnalt lisatud soolake. Null pipart. Null ürte. Null mingit happekestki, mis oleks võinud seda kraami elustada. Null. Igav, nii igav et ka siin jäi ports lõpuni söömata. Miks ma ometi peaksin raiskama jälle ühe söögikorra halluse peale?
Kokkuvõte niru mis niru. Ilmselt on asi ülespiitsutatud ootustes – pealinna esindusplatsil võiks ju olla vene köögi saatkond! Aga paraku oli see üks odavasisuline kuid kallihinnaline turistilõks. Ei soovita. Üleüldse! „Parim vene restoran Tallinnas“ ... teate minge te ka ... Petserisse! Mina olen solvunud.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment