Amarillo (Tallinn)

Kui tavaliselt ma mõtlen ette välja, kuhu sööma minna, siis mõnikord lasen ka jalgadel end juhtida. Seekord juhtisid nad mind Viru keskusest läbi. Otsustasin, et astun sisse esimesse toidukohta, mille menüüs on supp, sest ilma supita mina ei mängi, eks ole. Igasugused burgeriputkad ja muud säänsed poolpuhvetid saab sellise kriteeriumi alusel kohe kõrvale jätta ning elu jälle kraadi võrra lihtsam.

Nii ma siis maandusingi puhvetis nimega Amarillo. Alles peale mahaistumist avastasin, et tegu on tex-mex stiilis asutusega, mis vähemalt annab ette lubaduse millegi vürtsika ja hea liha kohta. Või noh, nii ta vähemalt võiks olla. Vähemalt minu peas.

Supiks saigi võetud see ainumas tomatisupp (3.50), mis oli ukse kõrval kirjas. No ei ole muud, üleüldse ei ole. Nii vähe kui mina tean tolle piirkonna köögist, siis pole tomatipüree ainumas supitaoline söök regioonis, või ma eksin? Aga noh olgu, see 10 minutiga lauda toodud tihke ollus maitses vähemalt üsna meeldivalt, julgelt magusapoolne ja mõõdukalt vürtsikas. Krõbedad singiribakesed pakkusid hammastele veidikesegi tegevust, suti hakitud rohelist sibulat andis värvi ja struktuuri, nii et pole ju otse millegi üle kurta. Naeratusega esitatud küsimusele „kuidas maitses“ sain vähemalt ausalt vastata: „pole paha“.

Ahjaa, ennem suppi toodi lauda korvike ümmarguste nacholaadsete krõpsudega, mille peal olev tomatine salsa andis kogu söögikorrale sobiliku, ehkki väga leebe hapukas-vürtsika sissejuhatuse.

Teise käiguna valisin rubriigist „klassika“ prae nimega „Texas grill steak“ (18.00). Ah et missugune küpsusaste? Nii toore kui julgete anda! Naeratuse saatel pannakse kirja „rare“. 20 minuti pealt sõidab lauda kauni sinise äärega taldrik, millel on põhitegelaseks hunnik peeneid friikaid. Veebimenüüst leitud ingliskeelne roakirjeldus: „Beef sirloin steak, chorizo-spiced butter and Mexican Waldorf salad. Served with French fries.“

Misasi on mehhiko Waldorf, seda ma nüüd täpselt ei tea, aga odava majoneesiga tehtud kapsasalat see vist siiski pole? Aga noh, õunakuubikud vähemalt on olemas.

Mõned tšilliseibid on nüüd küll vist ainuke asi, mis siin roas tex-mex suunale osundab. Chorizole omast varjundit ma maitsevõist ei tuvastanud, või kui, siis midagi ülileebet.

Liha aga pakkus üsna korraliku pettumuse. Ehkki küpsusaste nägi ju üsna õige välja, oli liha tekstuur siiski kummine. Tõenäoliselt polnud keegi vaevunud seda liha laagerdama ei enne ega peale siia majja jõudmist. Aegamisi sulav või andis samas oma leebe koorese-rammusa lisatooni, mis aitas selle tegelase ära manustada, aga head lihaelamust ma siit paraku ei suutnud välja võluda. Vaatamata sellelele, et ka selle roa kohta saabus naeratav päring, ei saanud ma rohkem kui: „Keskpärane“ endast välja pressida.

Arve maksmise hetkel saabus üllatus. Kena jätkuva naeratuse saatel küsiti ID-kaarti ... et sellega saab allahindluse!? Ja tõepoolest, arvel seisabki „25% ID-kaart“! Eeeee ... kas see on nüüd mõeldud positiivse diskrimineerimisena, et kohalikud elanikud saavad 25% soodsamalt kui turistid?

Kokkuvõte on vaatamata allahindlusele ikkagi kasin. Supipöial jääb üsna horisondi lähedale – püreesupi eest saab harva kõrgema hinnangu, selleks peab midagi erilist taldrikus olema. Praepöial aga laskub horisondist allapoole – steigi osas on siiski kõrgemad nõuded, olgu ta „sirloin“ või mitte. Peamine aga – kui tex-mex ei täida kahte peamist ootust: vürtsikad road ja hea liha, siis ei oska ma seda puhvetit kuidagi soovitada.

---

lugu ilmus siin