Hoov (Pärnu)

Läksin siis kuu aega hiljem teisele katsele. Koidula pargi läheduses kena hoovi sügavuses oleva puhveti Hoov aiavärav on seekord kenasti lahti ning isegi uksest pääseb sisse, ehkki ei ühel ega teisel pole mingit silti või seletust, mille kohaselt mööduja peaks üleüldse teadma, et siin majas süüa pakutaks. Mina tean lihtsalt seepärast, et eelmine kord jäin enne kella kolme tulles kinnise värava taha.

Igaks juhuks küsin esimese asjana „kas olete ikka avatud?“ Veidi nohusel häälel vastatakse: „noh veidikese veel oleme“. Pärin edasi: „kas köök siis veel töötab?“ ja kuulen vastust: „päevapakkumist veel on järgi küll“.

Kuna kell on minu meelest veel varajane, siis pärin ka lahtiolekuaegade järgi ja saan teada, et nad ongi talvel nädala sees ainult kella kolmeni lahti. Ahsoooo, huvitav kas selle info kajastamine väraval/uksel/FB lehel oleks äkki mõistlik mõte või mis? Või ongi nii, et „kõik ju niikuinii teavad“?

Ehkki päevapakkumiste osas on mul teatav skepsis (need peavad põhimõtteliselt olema võimalikult neutraalsed/turvalised, st mittemidagi ütlevad, et sobida võimalikult paljudele), tellingi siis seda mida on – pakkumisel olevad supi ja prae ning kuulen enda kõrva jaoks nii kummaliselt kõlavat küsimust: „kas toon need ühekorraga lauda?“ Vastan mõistagi „ei“ ja kuulen jätkuküsimust: „kas supp siis ennem?“.

Umhhh, see kostab minu jaoks sama kentsakalt kui et küsitaks: „kas soovite supi söömiseks ka lusikat?“ või „kas kallame kohvi tassi välja või joote otse kannust?“

Istun esimese ruumi nurgakesse ning jään ümbritsevat silmitsema – teate see koht on ju täitsa nunnu! Eriti õdusana mõjub sama ruumi vastasnurgas olev klaasuksega küttekoldeke selles hubiseva tulukese ja õhkõrna suitusvinega. Eluaeg ahiküttega korterites elanud inimesena oskan seda kodusena tajuda.

Napilt viie minutiga tuuakse lauda esimene käik – kõrvitsa püreesupp kitsejuustuga (hind FB lehel kirjas kui 4.- EUR, päriselt 4.50). Kaunilt sügavkollane püree on mõõdukalt rohelisega dekooritud ja valged kreemised juustutükid lisavad siia lisa-erksust. Püree ise maitseb just nii igav-neutraalselt nagu oli oodata, kuid ühe detaili eest oskan seda kööki küll kiita – nimelt on need juustuükid pealt lahtise leegiga veidi üle kõrvetatud, see pisuke mõrkjas-suitsune nüanss sobib rooga täiustama otse suurepäraselt, näidates professionaalsust ja hoolivust pisiasjade suhtes! Igatahes söön kausi tühjaks ja see on väga hea märk.

Veel viis minutit hiljem tuuakse teine roog (jällegi ilma mingi valikuõimaluseta tellitud, sest muud lihtsalt pole) „Pasta bolognese rukola ja parmesaniga“ (5.50). Ajastus on suurepärane, ehkki selle kõrval toimuv kiirustav saalikoristamine ja köögis tule kustutamine paneb mind tundma ajalises mõttes ebamugavalt. Tõele au andes – kell on juba ka kümme minutit kolm läbi ning seetõttu peaksin hoopis tänulik olema ja mitte torisema.

Roa väljanägemine on kenake, kollane pasta, valge riivjuust ja roheline lehekuhjatis moodustavad kenakese visuaalse struktuuri. Toit ise on aga taaskord sama neutraalne/turvaline nagu mu ettekujutus sellest. Juustu kreemisus, tomatipasta happesus, lihakübemete meeldiv rammusus ja aegamisi ilmnev väike vürtsikas õhetus – kõik see on kohane, ilus ja tubli ... aga kuidagi eriti eriliselt kiiduväärseks ei oska seda ka pidada.

Kokkuvõtet kirjutades vaatan imestades saadud tšekki ja proovin aru saada sellel toodud matemaatikast. Supipöial samal ajal näitab horisondist veidi ülespoole – see pisike suitsune aspekt oli ju tore. Praepöial jääb igavuse tõttu ehk mõne kraadi võrra vähem, kuid ka ikkagi püstipoolele – mitte midagi ju ette heita pole. Soovitus ... nohh veidi ikka soovitan küll, kasvõi hoone välise ja sisemise nunnususe tõttu ja võibolla parema toiduvaliku korral saaks see köök ka ennast paremini tõestada.

---

lugu ilmus siin