Myata (Narva)

Narvas käivad asjad teisiti. Üldiselt olen ma endale ise sõnu peale lugenud, et ei tasu minna värskelt avatud puhvetisse, las nad jooksevad ennast käima ja saavad algusraskustest üle. Narvas aga juhtub pigem sagedamalt kui mujal, et uus koht läheb üsna pea ka kinni ning seega tuleb kasutada värsket võimalust. Nii nagu juhtus samades ruumides, Puškini uulitsal paiknenud eelmise üritusega (Gastrobar Social).

Nii et kui sain kuulda avamisest, nii esimesel Narva sattumisel võtsin koha sihikule. Tõsi küll, seda sihikut on veidi raske seada, sest nagu paljud selle linna puhvetid, ei oska-taha nad sotsiaalmeedias end kuigi turundada. Instagramis on küll paar pildikest, kuid pole ei arusaadavaid lahtioleku aegu, täismenüüst rääkimata.

Pärastlõunasel ajal, kui päevapakkumiste vahemik (12-15.00) oli juba läbi, oli peale minu veel vaid üksikuid külastajaid. Üks neist tuligi sisse küsimusega, et kas jäi pakkumistele hiljaks. Teine lahkus pahaselt, kuuldes et a la carte menüüs oleva kana valmimisega läheb 25 minutit.

Minul oli aga õnneks aega ja nii ma siis läbisin kogu tsükli ehk ligi 50 minutit sisseastumisest kuni väljumiseni. Pole paha ajakulu mõttes, aga kas see oli nüüd meeldivalt veedetud aeg, sellest järgemööda.

Sain tellimuse andmisega hakkama, ehkki see kestis kentsakalt kaua. Osutasin igaks juhuks aeglaselt hääldades ka menüüs vastavatele ridadele, kuid seejärel veetis neiuke laua juures midagi märkmikusse sehkendades, maha tõmmates ja uuesti kirjutades mitu minutit. Ilmselt algaja püüdlikkus, ma oletan.

Kentsakas oli ka see, et kuigi ma olin aeglaselt häälides tellinud lisaks toitudele ka vee ja eraldi rõhutatult „kõige lõpuks palun tass kohvi“, siis naases varsti näitsik, kandikul vesi JA kohvi. Püüdliku keeleõpetajana naeratasin ja laususin nii riigi kui kohalikus keeles, et ma tahtsin kohvi LÕPUS, peale toitu. Piiga jättis esimese hooga kohvi lauda ja üritas vett minema viia. Peatasin ta ja jätkasin sama kasvatajahäälega pehmelt: „palun jäta vesi siia ja too kohvi hiljem“. Noh kes meist aeg-ajat ähmi täis ei läheks uues rollis, eksju.

Esimese käiguna tellisin „Sorrel supi“ (6.-EUR). Eksole te ju teate, mis see on, onju. Ilma guuglisse piilumata ainult! Ei teadnud? Mina ka mitte. Aga venekeelsest nimetusest „щавелевый суп“ teadsin siiski, et tegu on hapuoblikasupiga. Või siis Ukrainast tuttava nn rohelise boršiga. Üllatav on seda siin pakkumisel näha, seda enam säherduse kentsaka eestindusena, kuid seda proovimisväärilisem, eksju!

Ahjaa, ennem kui supp lauda jõudis – ja selleks läks tubli 15 minutit – imestasin ma alguses, et kuskohast ja miks on minu nina täis läila-imalat lõhankuuse tatt-venivat aroomi. Et kuidas ma toidulõhnu tundma peaks selle agressiivse aroomikardina tagant? Kui tabasin ära, et see hoovas keset lauda paiknevast aroomiküünlast, nihutasin haisuallika endast nii kaugele kui võimalik ja lootus lõhnatajule paranes.

Paraku polnud suures ja efektselt auravas kausis just liiga palju mida nuusutada. Lõpsepõlvest tuttav oblikasupi lõhn oli küll olemas, kuid nõrguke nagu esimesed rohelised lehekesed külmavõitu metsaaluses.

Pinnalhulpivate värskemate-roheliste lehtede all oli ülejäänud mass üsna tuhmiks keedetud ja happevaene. Happeke oleks olnud sellele supile päästjaks nii ootuspärase maitse andjana kui ka värvierksuse mõttes. Kaks keedetud munapoolikut, näpuotsaga lihatribalaid, kartulike ja porgandike – jah tõepoolest roheline boršš (mis lihtsast hapuoblikasupist siiski erineb) ta ju on, kuid üsna maitsetühjake. Õnneks olid laual nii soola- kui pipraveski ja nendest mehemoodi mekki-aroomi juurde tuunides said kausitäis maitsekauniks ning võis isegi eraldi serveeritud hapukoort juurde koukida.

Supikaussi ära viies küsis näitsik, et „kas toon kohvi nüüd?“ Naeratasin nii leebelt kui oskasin ja kordasin, et soovin kohvi siiski PÄRAST!

Teine käik „Haugikotletid mündi- ja kartulipudruga“ (14.-EUR) lasksid end oodata tellimise hetkest u 30 minutit. Visuaalselt jättis taldrikutäis üsna hea mulje – moderne minimalistlik käekiri, ilma liialdustesse laskumata.

Peategelane ehk kaks väheldast kotletikest olid leebelt meeldivad. Mahlased ja värsked kalapallid olid ilmselgelt saanud rammusat vennaihu kotletisegusse juurde – igati asjakohane värk! Tõsi küll, maitsestus hakkas nüüd supi järel moodustama juba mustrit – sisuliselt null lisatud maitseid. See pole otseselt hea ega halb, kuid veidi igavapoolne.

Dekoratiivne kartulipüreeketas oli küll efektse võrsekuhila all, kuid jällegi maitsetu. Lusikatäis värsket salatisegu pakkus natukesesegi maitserõõmu oma hapuka õlikastmega.

Kõige suurem arusaamatus oli aga omaette kausikeses paiknev hallikas mass, mida ma ootasin olevat siis lubatud mündise elemendi kandja ... kuid see tulikuum tihedus ei evinud üleüldse mitte mingit maitset! Proovisin seda vastavalt jahtumisel veel neli-viis noatsatäit otse keelele kanda, et midagigi tunnetada, kuid tulemus oli absoluutne null.

Lõpuks kohaletoodud kohvitassi sisu oli sihuke harju keskmine (või peaks siin ütlema viru keskmine?), kuid vähemalt oli tassi all salvrätil kohalikus murdes „ilusad päeva“ ja piparmündišokolaadi pisitahvlike – selle söögikorra ainus tugev elamus.

Kokkuvõte paraku kahvatu. Supipöial on küll kiitev julge menüükoostamise mõttes, kuid teostus jätab pöidla siiski lihtsalt horisondile külili. Praepöial tunneb ennast aga suuresti petetuna – nii puhveti kui roa nimes olnud mündiaspekt jäi olemata. Võttes arvesse kulutatud aja, raha ja maitse-elamuse suhet, siis ei saa selle kogemuse pealt kuidagi soovitust anda. Vast on need avamisraskused, millest alguses rääkisin ja võibolla on kõik muu selle puhveti menüüs oivaline, aga minu kogemus sai pläss.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kultuurikolledži söökla

Möödudes selle kultuuritempli peahoonest, jäi silma pabersilt „Kodused lõunad 10.-15.00“. Et kell oli poole kolme paiku, otsustasin õnne proovida, et kas veel antakse? Anti! Ehkki asutus oli juba koristurežiimil ja minu kui ilmselt viimase kunde tellimuse järel pühiti puhtakse ka kriiditahvlil olev menüü, õnnestus minul siiski veel löögile pääseda.

Kuna tegemist on pesuehtsa kandikusööklaga, siis mingeid toitude serveerimisele kulunud minutite lugemist siit ei tule. Võtad seda, mida antakse ja tassid ise lauda.

„Kodune seljanka“ (4.-EUR) oli täpselt see, mida lubati. Erinevalt nö päris-seljankast leidus siin mh ka ohtralt praktiliselt pudruks keenud kartulit, aga ka viinereid ja vorstiseibe, singiribasid ja lihakiude. Rammus, rikkalik, üsna meeldivalt maitsestatud, kuid samas ilma mingi erilise särata ei välimuse ega olemuse mõttes. Kausitäis oli aga siiski niipalju sobiv, et tühjaks ma ta helpisin.

Ahjaa – kiituseks niipalju, et supi tellimise ajal taipas neiuke küsida, et „kas hapukoort lisada?“ ning kuuldes „ei“-vastust, siis mõistvalt noogutada.

„BBQ karbonaad“ (8.-EUR) kõlas piisavalt tavatult sööklalikus kontekstis, seega soovisin seda proovida. Alustuseks kuhjati küll taldrik noorele töömehele sobivas mahus täis tatart, mis kaeti valge koore-ürdikastmega, selle kõrvale tõsteti rammus-tume-BBQ kastme moodi vedelikust nõrguvad lihatükid ja kuhil peedisalatit.

See salat oli küll väikene pettumus oma null-maitsestusega, mistõttu peedile omane keldrine-mullane mekk sai liigselt esile tulla. Kaste oli see-eest aga koduselt ja turvaliselt maitsev. Kvaliteetne ja kaua madalal temperatuuril küpsenud liha oli meeldiv oma olemuselt, kuid ei liha ise ega ka sobilikult tume kaste ei evinud BBQ’le ootuspärast suitsust elementi, mingitest magus-vürtsistest rõõmudest rääkimata.

Kokkuvõte pisut haigutav. Supipöial ei näe põhjust ennast neutraalsest horisontaal-asendist kuigivõrd ülespoole vinnata. Praepöial kiidab küll liha oskusliku eelküpsetamise eest, kuid imestab termini BBQ kohatu kasutamise üle. Soovitust siit ei tule, aga samas ka laitust mitte. Neutraalne värk.

---

lugu ilmus siin

Bend Grill (Tallinn)

Alustuseks soovitan mitte uskuda taksojuhti, kui too toob su Kopli 69 maja juurde ja õlakehitusega ütleb, et „ju see järgmine vist on“. Ning ära usu ka oma silmi, kui näed seal järgmisel majal mingeid kohvikule viitavaid silte, mille peale sa ise ütled nõustuvalt „no ilmselt on jah.“ Ei ole! Selle õige Kopli 71 majani on u kilomeeter kõmpimist!

Ja üleüldse – piisaks ainuüksi maja fassaadi foto vaatamisest, et seda ilmselt mitte segi ajada ühegi teise Tallinna hoonega, ses puhveti Bend nägu on lahedalt viltu. Sisemus on palju tavapärasem ning nädala keskpaikse tööpäeva teisel poolel ka inimtühi.

Et olin menüüga ennem veebis tutvunud, siis oli tellimine kiire ja lihtne

„Seljanka“ – kas pole üllatav, et see sai minu valikuks, onju. 6.50 hinnaks ja saabumisajaks u 5 minutit. Esmapilk rõõmustab kasvõi eraldi serveeritud hapukoorega, ehkki nii sidrun kui oliivid olid otse supi sisse sokutatud. Aga pole hullu – need mõlemad komponendid on teretulnud, kuigi eraldi serveerimine oleks stiilipunkte tõstnud.

Mis aga mõjus vägagi kummastavalt, oli supi pinnal olev mitme millimeetri paksune õli/rasva kiht. Einoh, supipõhja ettealmistamisel võib väga vabalt juhtuda, et läbipraetav ollus saab liiga rammusaks, kuid igal köögisellil peaks olema vähemalt üks-kaks nippi, kuidas seda kihti vähendada.

Supp ise oli aga lihtne, kuid siiski meeldi. Odav-viinerid olid segi singi ja lihakribalatega, tavapärasele sibulale-porgandile-kurgile lisaks oli siin otsustatud kasutada ka paprikat – ega see pole miski patt. Maitsestus oli üsna asjakohane, mõõdukalt happeline ning ehkki minu keel oleks soovinud ka vürtsi leida, siis ka leebemal variandil on täiesti õigus olemas olla.

Teiseks käiguks aga võtsin selle, mis mind (lisaks kamraadi soovitusele) siia üleüldse tõi. Nimelt roog, millest ma seni polnud kuulnudki: „Armeenia Lahmadzjun“ (Tomatid, paprika, sibul, küüslauk, petersell, veiseliha, lavašš leib / 10.-EUR)

Sisuliselt on tegu kõige levinuma kulinaarse kontseptsiooni – panna kokku tainas ja liha – variant number ma-ei-tea-mitmes. Antud juhul lulja-kebabi jaoks valmistatud ja maitsestatud hakklihasegu pole mitte pandud eesmärgipäraselt varda ota ja süte kohale, vaid õhukese kihina määritult taigna peale ja praeahju küpsema. Siinse puhveti versioonis siis lavaši peale. Mis sellest teeb „armeeniapärase“ – no ma ei tea, võibolla ohtralt lisatud tomati-punasibularõngaste kate? Mis aga eristab esimesena pähetulevast võrdlusest kaasaegse pitsaga – see on juustu puudumine ja teistsugune, särtsakam maitsestus.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on veidi heitunud ülemäärase rasvakihiga seljankast, kuid jääb vaatamata sellele siiski püstipoolseks. Praepöial aga tänab uue kulinaarse kogemuse eest, mis lisaks osutus ka meeldivalt maitsvaks. Seega soovitan!

---

lugu ilmus siin

Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin

Sahara (Viljandi)

Üle mitme aja taas Viljandisse sattudes olin rõõmsalt üllatunud, leides eest mitmeid enda jaoks uusi puhveteid. Noh eks mõistagi ole selle uue ja rõõmsa taga eelmise koha hääbumine ja sulgumine, aga ega’s selles ringluses pole miskit uut meie päikese all. Iga asutus, mis ennast väikelinnas suudab üle mitme aastaringi käigus hoida, peaks saama mingisuguse grupikalli või siis linnapea kiituskirja vms.

Nii avastasin Tähe maja nime all tuttavas kohas tegutsemas nähtuse nimega Sahara. Nurgatagune sisenemine ja minu kohaloleku ajal valitsenud sisuline klienditühjus pani nukralt muigama – aga näe, ligi kaks aastat on nad juba tegutsenud, nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti.

Miks keset Viljandit Sahara ja mis rolli mängivad seintel olevad vanad vinüülplaatide ümbrised, seda ma ei tuvastanud, aga ega see pole ka minu eesmärk. Siinne köök tõmbas mind enda juurde mõne roaga, mille tõttu loobusin varem planeeritud teekonnast mujale.

Esiteks „Hernepüreesupp kalapulkadega“ (5.-EUR). Et kuidas palun? Ma pole küll püreesuppide austaja, kuid selline kooslus pani mu kulmud kerkima ja tellimust esitama. Et mismõttes tekib kellelgi idee panna kokku hernesupp ja kala, seda enam et kalapulkade kujul?

Ligi kümme minutit oodatud supike rõõmustas oma soekollase värvuse ja õlitilkade ning rukola rohelise kombinatsiooniga. Tihke püree pinnale asetatud diagonaalselt poolitatud praetud kalapulk andis püreele juurde nii sobiva krõbiseva struktuuri-elemendi ning hämmeldusega pean tõdema, et tõepoolest see kalane nüanss sobis komplekti päris kenasti! Supist endast suurt rohkem rääkida polegi, sest no mis sa ühetaolisest pudrusest massist ikka jutustad, aga vähemalt oli väike vau-efekt olemas ja maitse piisavalt meeldiv, et kauss tühjaks helpida.

Teiseks päevapakkumisena kirjas olev „Praetud räimed“ (5.-EUR). Issver-sussver, kui ammu ma polnud enam säärast kirjarida kohanud, söömisest rääkimata! Umbes 20-minutine ooteaeg andis üsna kenakese tulemuse, ehkk peategelased – räimeliblikad – olid liiga lopsakalt kaetud koorekastmega, nii et puhast kala enda maitset oli vähe tunda. Igatahes kaasaegne lähenemine kurgi-tomati salati vormistamisel (pikad rullikeeratud kurgiviilud + võrsed) ja ohtralt kasutatud dekoor jätsid taldrikutäiest hea mulje.

Kokkuvõte üllatunult positiivne. Supipöial on väikeses, kuid kiitvas hämmingus ootamatu maitsekombo üle. Praepöial tänab harvapakutava koosluse eest. Soovitus sellele puhvetile tuleb kergelt ja rõõmsalt öelduna!

---

lugu ilmus siin

Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin