Sahara (Viljandi)

Üle mitme aja taas Viljandisse sattudes olin rõõmsalt üllatunud, leides eest mitmeid enda jaoks uusi puhveteid. Noh eks mõistagi ole selle uue ja rõõmsa taga eelmise koha hääbumine ja sulgumine, aga ega’s selles ringluses pole miskit uut meie päikese all. Iga asutus, mis ennast väikelinnas suudab üle mitme aastaringi käigus hoida, peaks saama mingisuguse grupikalli või siis linnapea kiituskirja vms.

Nii avastasin Tähe maja nime all tuttavas kohas tegutsemas nähtuse nimega Sahara. Nurgatagune sisenemine ja minu kohaloleku ajal valitsenud sisuline klienditühjus pani nukralt muigama – aga näe, ligi kaks aastat on nad juba tegutsenud, nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti.

Miks keset Viljandit Sahara ja mis rolli mängivad seintel olevad vanad vinüülplaatide ümbrised, seda ma ei tuvastanud, aga ega see pole ka minu eesmärk. Siinne köök tõmbas mind enda juurde mõne roaga, mille tõttu loobusin varem planeeritud teekonnast mujale.

Esiteks „Hernepüreesupp kalapulkadega“ (5.-EUR). Et kuidas palun? Ma pole küll püreesuppide austaja, kuid selline kooslus pani mu kulmud kerkima ja tellimust esitama. Et mismõttes tekib kellelgi idee panna kokku hernesupp ja kala, seda enam et kalapulkade kujul?

Ligi kümme minutit oodatud supike rõõmustas oma soekollase värvuse ja õlitilkade ning rukola rohelise kombinatsiooniga. Tihke püree pinnale asetatud diagonaalselt poolitatud praetud kalapulk andis püreele juurde nii sobiva krõbiseva struktuuri-elemendi ning hämmeldusega pean tõdema, et tõepoolest see kalane nüanss sobis komplekti päris kenasti! Supist endast suurt rohkem rääkida polegi, sest no mis sa ühetaolisest pudrusest massist ikka jutustad, aga vähemalt oli väike vau-efekt olemas ja maitse piisavalt meeldiv, et kauss tühjaks helpida.

Teiseks päevapakkumisena kirjas olev „Praetud räimed“ (5.-EUR). Issver-sussver, kui ammu ma polnud enam säärast kirjarida kohanud, söömisest rääkimata! Umbes 20-minutine ooteaeg andis üsna kenakese tulemuse, ehkk peategelased – räimeliblikad – olid liiga lopsakalt kaetud koorekastmega, nii et puhast kala enda maitset oli vähe tunda. Igatahes kaasaegne lähenemine kurgi-tomati salati vormistamisel (pikad rullikeeratud kurgiviilud + võrsed) ja ohtralt kasutatud dekoor jätsid taldrikutäiest hea mulje.

Kokkuvõte üllatunult positiivne. Supipöial on väikeses, kuid kiitvas hämmingus ootamatu maitsekombo üle. Praepöial tänab harvapakutava koosluse eest. Soovitus sellele puhvetile tuleb kergelt ja rõõmsalt öelduna!

---

lugu ilmus siin

Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin

Hoov (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal hotellimajas aadressil Suur-Karja 17 on toimetanud eri puhveteid, nüüdseks siis asutus nimega Hoov. Aga kuna sama puhvet on paiknenud varem mujal, siis sellega on seletatav kentsakas olukord, et kuigi kodukal on juba uus aadress, siis pildid sellel on vanast kohast ning kui klikata õige aadressi juures olevat guugelmäps linki, siis viib see ikkagi Telliskivi 2 aadressile :)

Aga olgu, kuna mina olen teisel katsel õigesse kohta saabunud (esimesel katsel lõunasel ajal tulles ei osanud oodata kella-viiest avamisaega), siis on kõik hästi. Talvine Tallinn ja teisipäeva õhtupoolik – olen sisse astude ainuke kunde, hiljem siseneb veel ülimalt soliidne väliseesti vanapaar.

Esimeseks valikuks saab „Borš“ (Köögiviljad, veiseliha, nõrutatud hapukoor, kevdasibul; 15.-EUR), mille saabumiseks kulub u 10 minutit. Valgetes kinnastes laualetoomine koos kõigi vajalike seletustega – kõrgtaseme sooritus.

Ojaa, see asi näeb välja väga hea nii visuaalilt – tõsitumepunane värvus – kui ka lõhnalt – see oleks kui peedimahla kontsentraadi peale tehtud. Maitse on veelgi intensiivsem, vägapeedine, vägalihane, kergelt happeline, mõõdukalt köögivilja-magus ja tugevalt soolane. See soolasus on sellisel ülimalt oskuslikul tasemel, et see veel võimendab, kuid napilt ei mata muid maitseid. Mida lusikatäis edasi, seda tugevamaks see soolasurve kasvas, kuid õnneks oli eraldi topsis serveeritud hapukoore-tuletis.

Justnimelt tuletis! Tihkeks, peaaegu toorjuustuseks nõrutatud, kuid siiski hapukoore maitse säilitanud mass. Esmakordselt leidsin tänu supi enda ründav-intensiivsusele, et see valge kreemine kraam on tõepoolest vajalik lisand supile. Tõepoolest, veel veidi ja sellest tulipunasupist saaks kuubikuid lõigata ja kontsentraadina müüa. Et „lisa kolm korda algmaterjalist rohkem vett ja saad mõistliku tulemuse“.

Teise etteastena tuli „Veis“ (Vürtsikas punase kapsa kreem, peekon, seene salat, kibuvits, aroonia-punase veini kaste; 28.-EUR), mille saabumisaeg oli u 20 min peale tellimist – suurepärane ajastus!

Minimalistlik visuaal kisub oma täppidega edvistamise kanti, kuid suudetud on hoiduda triipudest :)

Peategelane ehk liha täidab ühes mõttes täpselt ära ootuse – kokkulepitud tase „medium rare“ on ehedalt punasüdamene ja tordalt-ehedalt-grilliselt pruunikattene + julge vürtsikoorik. Aga paraku kinnitab ka seda soolast lähenemist, mis supist tunda oli.

Konkreetselt liha puhul polnud see soolasurutis veel kõikemattev, kuid siiralt kahju oli sellest trühvlist, mis pidanuks olema peekoni-seene salat. Kui poleks olnud eelnevat ootust, et see peab olema midagi muud, siis oleks välimuse ja maitse põhjal öelnud, et tegu on rämesoolase praetud tatraga vms, sest seene delikaatsel olemusel polnud lootustki soolakoorikust läbi murda.

Vürtsikas punakapsakreem oli õnneks veidi vähem soolasem, äratuntavalt kapsane ja kenasti-mõõdukalt vürtsine. Magus-marmelaadised kibuvitsatäpid ja magus-hapu veinikaste üritasid ka teha midagi roa mürksoolase olemuse tasakaalustamiseks, kuid ega see neil eriti ei õnnestunud.

Kokkuvõte kurbsoolane. Kui supipöial suudab erakordse maitseintensiivsuse tõttu ebalevalt, ent siiski ülespoole näidata, siis praepöial laskub soola-ankru tõttu allapoole. Selle konkreetse külastu-kogemuse pealt ei julge soovitust anda, liigsoolasus pole lõppeks ka tervislik valik.

Tommi Tavern (Tallinn)

Kõik siin maailmas on muutuv. Kunagise Tommi Grilli asemel Tatari tänaval on nüüd Tommi Tavern, kusjuures sildile on veel vajalikuks peetud kirjutada sõna „original“. Koht on vana ja sissetöötatud, sestap jagub siia ka pimetalvisel ajal päris tublisti kundesid, kuid sain siiski ilma järjekorrata leti juurde ja tellimuse kohe sisse antud.

Sisekujunduses pole vaatamata ümberkorraldusele ja –nimetusele midagi muutunud, nurgas on säilinud ka hea kadunud kamraadi Mart Nuti portreefoto. Kuid seekord polnud mul plaanis midagi muud kui proovida järgi, et kas ja kuidas on muutunud kohalik köök.

Siiani on menüüs „Tommi seljanka“ (veiseliha / viiner / sealiha / suitsuvorst / marineeritud kurk ja marineeritud sibul / oliivid; 6.-EUR), mida soovisin muidugi nüüd uuesti proovida. Letitagune piiga pidas tarviliseks küsida, kuuldes kaheosalist tellimust, et kas tuua road koos – see on hea, et küsitakse, mitte ei surata ühekorraga mõlemaid käike korraga kliendile ette.

Tellimusega läks napilt alla 10 minuti, piigal sebimist palju ja seega on ajastus täiesti OK. Supi endaga on asjad ka OK, aga mitte enamat. Lubatud komponendid on kenasti olemas, supi maitsetus on aga leebe ja pigem magusapoolne, mis minu maitseskaalal läheb ootustest mööda. Kausi servale kinnitatud sidrun aitas ju puuduvat happesust lisada, kuid kahjuks lülitas selle ürituse üsna tasaseks supi sisse sokutatud lärakas hapukoort. No ei olnud siin leemes ühtegi sellist teravnurgakest, mida pidanuks koore abil mahendada, no ei olnud. Aga igatahes tühjaks ma kausi sõin ning see on ju hea märk.

Teiseks käiguks valisin ahvateva nimega „Küpsetatud röövliribi mädarõikakreemiga“ (ribi / salat / ahjukartul /mädarõikakreem; 15.-EUR), kuid see ahvatlus osutus miraažiks. Kartulid olid vaatamata sümpaatsele pruunistunud välimusele maitsetud. Talvised kurgi-tomati viilud talviselt tuimad, kuid see pole otseselt köögi probleem.

Liha ise aga oli sihuke ... ehhhh. Väliselt oli kraam ju efektne – kaks ribi eraldi lahtilõigatuna ja siis üks kaheribine klots koos, kenasti grillikastmega kaetud ja puha. Need üksikud lõigud olid küll tuimavõitu sisuga, kuid grillkaste suutis algse maitselise tuhmuse ära peita. Kahene klots osutus aga tõsiseks pettumuseks – maitsetu ja lisaks veel ka sisemuses kummine-nätske-lätske-tulutult-mälutav. See on üks väga väheseid kordi, kui ma peale mõnda lõualiigutust väljutasin mälutava kraami suust võimalikult viisakalt-vähenähtavalt salvrätipaberisse ning asetasin tagasi taldrikule. Samasse jäi ka ülejäänud liha, mis minusuguse lihalooma puhul on äärmiselt harv juhtum.

Et aga mitte jääda lauskriitiliseks, siis liha kõrvale pakutud mädarõikakreem oli ju täitsa mõnus, mitte küll eriti särav ja särtsakas, kuid siiski ülejäänu taustal vähemalt mingit elamust pakkuv.

Kokkuvõte pigem negatiivne. Supipöial on äraolevalt horisondil pikutamas, sest kraam polnud ei hea ega halb. Praepöial aga vaatab ikka üsna otse alla – ribiliha äranarrimine ei ole vastuvõetav. Nii et soovitust siitkohalt ei tule, kuidas ka ei pingutaks.

---

lugu ilmus siin

Starter (Pärnu)

Ennemuiste oli Pärnu igas asumis mõni kõrts või söögimaja, nüüd on elu teinud sellesse mustrisse tublisid korrektiive ning linna-ääred on üsna kuivaks jäänud. Seda rõõmsam on aga leida Haapsalu poole liikudes silti, mis kuulutab „Starteri pubi“. Uksest sisse astudes näeb ka ruum ise üsna pubi moodi välja, aga sisuliselt täidab ta pigem söökla ülesannet, sest no kuidagi ei taha peas kokku sobida „pubi“ nimetus ja funktsioon ning lahtiolekuajad kella kümnest viieni. Aga noh, kuna minu sooviks ongi proovida järgi mõnda uut kööki, mitte kannukest õlut libistada, siis on kõik korras.

Teisipäevasel pärastlõunal on jahedavõitu ruumis peale minu veel vaid kaks tunkedes meest kehakinnitust võtmas ning kogu sooritus käib kiirelt ja ladusalt. Ehk pisut liigagi ladusalt ja koguni kentsakalt.

Hoolitsetud välimusega piiga võtab mu tellimuse vastu ning lipsab nendega kööki. Jõuan vaevalt maha istuda, arvuti lahti teha ning sissetulnud sõnumile vastama hakata, kui seesama piiga on juba minu laua juures, näpus paberileheke. Olin nimelt kassa juures soovinud ka tšekki – noh lihtsalt et mul ülevaate kirjutamise ajaks oleks hinnad silme ees – kuid kassamassin ei olnud võimeline seda väljastama. Nii andiski näitsik mulle ise suisa käsitsi koostatud saatelehe :)

Ja vaid mõned hetked hiljem saabus see Pärnus korduma kippuv viga – mõlemad käigud toodi minu ette korraga! Minu nägemuses saaks selline olukord tekkida ainult kandiku-sööklas, kus ma ise kõik ühekorraga leti äärest lauda tassin ja hiljem mustad nõud sama kandiku peal minema viin. Ettekandjaga puhvetis on aga säärane serveerimine aga kentsakas ja kohatu. Või noh olgu, kui leti ees vookleks pikk järjekord ning letitagusel pole aega rohkem kui vaid korraks kassast lahkuda, siis oleks kah asi arusaadav, kuid kordan – saal on sisuliselt tühi.

Aga olgu, asume toitude kallale. Väiksem ports kalasuppi (3.-EUR) osutus väga heaks valikuks, sest et kas teate – supi põhikomponent ehk leem oli väga maitsvalt ja veenvalt ja aromaatselt kalane! Meenus üks teine hiljuti, samas linnas kuid palju peenemas kohas söödud neutraalse maitsega kalasupi nimeline nähtus ning selles võrdluses oli siinne odav-versioon kordades parem! Jah tõsi, supi sisu oli siin majas palju lihtsam, vaid ühe punase kala ja kartuli põhine, aga peamine on ikkagi maitse rikkalik ja rõõmustav küllus.

Teise käiguna olin valinud karbonaadi (7.-eur) ja ka see oli täiesti kenake. Pakutud ballasti ehk kartuli/riisi/tatra valiku asemel olin palunud panna lihtsalt rohkem salateid ja nii ka oli tehtud. Kahes versioonis kapsa-porgandi salat – üks majoneesi, teine õlipõhine – ning kopsakas lusikatäis peedisalatit olid kenad ja maitsvad lihakõrvased. Suur tükk pehmet üleküpsetatud seakaela vähese porruhakkega selle pinnal maitses lihtsalt, koduselt ja mõnusalt. Kausike majoneesi-ketšupikastet oli kõige selle mahlase pehmuse juures minu jaoks liigne lisand ning jäi peale maitsmist oma kohale.

Kokkuvõte sedapuhku vägagi positiivne. Pubi nime kandev ja söökla funktsiooni täitev asutus pakkus toiduelamust, mis ületab mõnegi peenema puhveti oma. Supipöial on vägagi püsti ning ega praepöidlalgi pole põhjust millegi üle nuriseda. Eraldi kohaleminekut sinna kaugesse linnaäärde pole ehk mõtet sellepärast ette võtta, kuid möödaminnes sisseastumist soovitan küll!

---

lugu ilmus siin

Morena (Tallinn)

Mõnikord mõjub kentsakalt vormistatud reklaamtekst parimal ja eesmärgipärasemal moel, tõmmates tähelepanu ja pannes seda levitama. Nii ka see: „Ühendades oma anded kui kokad, baarmen ja juhtivpersonal, panid nad kuude kaupa vaeva, et teha teoks oma unistus. Nüüd on nende armastuse töö jõudmas lõpule, lubades pakkuda Ladina-Ameerika olemust läbi kiusavate roogade, valmistatud jookide ja rütmiliste meloodiate, kõik ühe katuse all!“

No neid kiusavaid roogi ma soovin saada! Nii saigi Tallinnasse sattudes tellitud taksomootor ning kohale sõidetud, sest Morena tundub tartlase jaoks oma aadressiga Kopli 25 paiknevat kusagil teiselpool tsivilisatsiooni rajajooni.

Jaanuari lõpp, teisipäeva õhtu ja kõik muud asjaolud tingisid selle, et sisse astudes olin ainumas kunde ning kogu soorituse jooksul käis dringil veel vaid üks paarike.

Nooruke teenindajanna sai küll baastasemel riigikeelega hakkama, aga kui hakkasin küsimusi esitama, esitas ka kaunilt naeratades küsimuse, et kas ma inglise keeles saaksin korrata. No muidugi sain :)

Suppe on selle puhveti menüüs täpselt üks „Sopa Azteca. Traditsiooniline Mehhiko tomatisupp maisitortillaga.“ (11.- EUR), aga see vähemalt andis mulle õigustuse kohaleminekuks, sest ilma supita mina ei mängi.

Umbes 10 min peale tellimust toodi kohale kõhukas kausike, mis esmapilgul oli täidetud krõpsude taignaribakestega, mille all tumetas mingi tomatikaste. Ja ega lähemalt uurides olukord väga ei erinenud, supiks seda tihedat tomatipüreed on keeruline nimetada.

AGA – kas teate, see püree on vähemalt mahutatav koondnimetuse alla „huvitav“ ning seda isegi positiivses mõttes. Ta on tavapärasest püreesupist erinev oma tekstuuri ja kasvõi sellesama tortilla-laastude kuhila mõttes. Maitse poolest meeldivalt vürtsikas, ehk veidi ülemäära soolane, kuid igatahes põnevalt intensiivne. Püreesse lisatud avokaado ja sibulatükikesed andsid juurde teistsugusust. Hilinenud ehk alles kausi äraviimise hetkel lisatud seletus toidu olemuse kohta „sisaldab kahte sorti tšillit, mille ühe nimi ei jää mulle kuidagi meelde“ ei sisaldanud mingit lisaväärtust. Küll aga lisab seda näitsiku väide, et algupärases köögiruumis kasvanud inimesed peavad seda „justkui vanaema tehtuks“.

Teise käiguga otsustasin proovida järgi maja kõige kallimat rooga: „Bife de Chorizo (steak). Argentiina Black Anguse veise välisfilee lõik (250g), serveerime koduse kartulipudru ja ehtsa chimichurri kastmega.“ (28,90 EUR). Et no saame näha, mille üle nad nii enesekindlalt uhked on. Nägemist sai oodata u 40 minutit. Ahjaa, tellimuse hetkel küsiti, et kas supp ja praad tuua koos või mitte – uhhhh kui hea et seda küsiti, mitte ei tehtud koos-toomise viga!

Oi kas teate, nad on õigustatult uhked! Roa esitlus liual oli klassikaline, ilma pretensioonikate tipp-täpp edvistamisteta.

Ei tea mis tuju ajel proovisin kõigepealt kartulipüreed. Ja jahmusin. Kuidas taeva nimel on võimalik teha kartulipudrust maitsepüramiidi tippu ulatuv elamus? Kui seda neidise käest hiljem küsisin, siis tunnistas too üles et selline maitsekuhil on saavutatud ebamõistlikult suure koguse või lisamisega! Et no klassikaline juhtum, kui kõik hea on ebatervislik ja need muud targutamised, onju :)

Salat – no kas teate, ka see on ülimeeldivaks tuunitud hapuka õlikastmega ja röstitud kinoa seemnetega. Chimichurri kaste, minge metsa kui hea see siinne ürdine-happeline-tšilline versioon on, seda võiks dipikastmena kasutada kasõi lihtsalt saia kastmiseks või minu poolest ka lusikaga vohmimiseks.

Noh ja lõpuks kogu selle roa ja soorituse kuningas – tema kõrgeausus LIHA! Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta ja saadi minu tavapärane „nii toores kui julgete“, antud juhul siis „as rare as you dare“. Ohhhhsapoisss, kui hea see tulemus oli – kõrgest kuumusest rääkiv pruun pealiskiht, mis õhukese koorikuna kattis mahlast-punast lihaklotsi. Oivaline maitsestus ja suurepärane menetlus –ohhh see on lihtsuse ülistus kulinaarsetes kõrgustes!

Ainuke pisitilluke detailike-nurinake – ehkki prae kõrvale pakuti sakiline noalaadne toode, siis osutus see olevat nüri nagu võinuga. Liha 90% lõikas see läbi nii ehk naa, kuid need üksikud sidekoelised kohakesed, kus pidi rakendama midagi teravat, nendes punktides jäi antud instrument hätta.

Kokkuvõte igatahes ülikiitev. Supipöial on veidi kõhklevalt püsti, sest tihket köögiviljapüreed supina hinnata ei oska just kuigivõrd, kuid samas kompenseerib intrigeeriv teistsugusus selle puuduse. Praepöial aga torkab end läbi kolme betoonlae ja hüüab täishäälel – seda kraami te lihtsalt peate proovima, praes oli ilus iga detail, nii et minusugune maitseotsija ja lihaloom on suisa vaimustuses! Soovitus, jah igatahes!!!
---
lugu ilmus siin