Vegas Grill (Pärnu)

Ringi tänava jõepoolses otsas leidub üks puhvet, mille leidmine pakkus tõsist maitserõõmu. Nagu hooaja-välisele Pärnule omane, olen kesknädala pärastlõunasel ajal sisse astudes ainuke kunde, kuid seda ladusamalt kõik kulgeb. Võibolla liigagi ladusalt, kuid selleni jõuame.

Veebis asutuse menüüd uurides viskasin mõistagi kontroll-pilgu suppide rubriiki ja hämmeldusin, et mida võiks tähendada „Tomati kreemsupp / lihaga 7/8“. Kuna füüsilises menüüs oli kirjas täpselt sama, siis küsisin „prooviks seda lihaga versiooni“ ja jäin ootama.

Ooteaeg ei olnud pikk, vast nii 5 minutit ja siis saabus üllatus. Üleüldse mitte tomatine, ehkki pisut siiski kreemine. Püreeks keenud kollaste läätsede kreemine. Kana, porgandi, sibula ja ürtide rohke. Maitseküllane. Kohe nii meediv ja maitsev, et limpsasin kausi suisa tilgatumaks, ise aiva omaette kiites, et kui kenasti see pehme-läätsene tekstuur leemekesele sobis.

Poole heatujulise supitamise pealt pidin aga korraks kulmu kortsutama, kuna lauda saabus teine käik. Ilma ära ootamata, kuni ma esimese roa lõpetan. Mina ainus klient, eksole. Poleks ju nagu keeruline jälgida ja õiget toomishetke ära tabada, või kuidas? Pärnus kipub seda teenindusapsakat nii tihti juhtuma, et jääb mulje mingist kummalisest kohalikust kokkuleppest. Ma’i tea, kas kardetakse, et kui teine käik pole laual jahtumas, siis võib kunde vahepeal põgeneda?

„Majašnitsel“ (ürdikartulid, metsaseenekaste, majasalat), 15.-EUR. Kah huvitav. Igasugu šnitslitega elus kokku puutumist olnud, aga majast tehtuga seni veel mitte. Aga teisalt, kui on majas tehtud, st mitte õues, siis võibolla on see oluline lisainfo. Või siis vähemalt mänguline.

Ausalt öeldes see šnitsel ise oli sihuke ... pisut problemaatiline. Nürivõitu noale ja vanainimese hammastele mitte kõige paremini sobiv. Aga siiski meeldivalt maitsestatud. Nagu ka sidrunimahla ja õliga praavitatud salat. Ja fritüütist läbi käinud kartulid.

Kuid selle roa tipphetk ootas oma järge kausikeses. Mmmm kui maitsev seenekaste! Päris seentest! Tõsi küll, pisut liiga vedel ja ilmselt liiga palju. Noh selles mõttes et kui sinna kastmekese sisse torgata kahvli otsas iga viimane kui palukene, siis ikkagi ei saaks isegi poolt kastmest kätte sel moel. Aga siis turgatas pähe – vaata kui tore et supikaussi polnud veel lauast ära viidud! – koukisin seal lusika ning pistsin kogu allesjäänud kastme pintslisse. Mõnuga. Või noh, lusikaga. Minu siiras soovitus köögile – keetke see kastmeke kas veidi tihedam või serveerige kohe koos väikese lusikaga, et kundel oleks võimalus seda hüva kraami lõpuni pruukida!

Ahjaa, puhvetist juba lahkununa avastasin 10 sammu kaugusel tänavanurgal reklaami-aluse, mis sööma kutsus. Sellel lahenes ka supimõistatus, nimelt olla tegu itaaliapärase kana-läätsesupiga. Tõsi küll, hinnaga 5.-EUR, mitte 8 nagu menüüs kirjas. Aga kuna mina olingi tšeki kohaselt maksnud selle eest viieka, siis oli kõik korras.

Kokkuvõte tuleb muhelevalt rõõmus. Supipöial tunneb end küll informeerimise mõttes segaduses olevana, kuid maitse mõttes vägagi püsti – ja see on peamine! Praepöial küll korraks pobiseb midagi rõhkevõitu šnitsli teemal, kuid annab kõik selle taevaliku kastme-elamuse eest andeks. Isegi pärnuliku teenindusapsaka. Soovitan, jahotsemuidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Cinnamon (Tallinn)

Jahedal-vihmasel oktoobriõhtul on ju tore midagi soojendavat naha vahele keerata, kas pole? Nii otsustasingi seekord Tallinna vanalinna südames astuda sisse india-hõngulisse puhvetisse nimega Cinnamon. Nagu nad ise ennast tutvustavad „india ja euroopa seguköök“, aga plaanisin kindlalt rõhuda justnimelt sellele india otsale.

Kui ukse taga menüüd uudistasin, avas ukse laialt naeratav tõmmu mees ja juhatas mind akna all olevasse lauda – nutikas ja levinud võte, sest aknast paistev sööja tõmbab möödujate pilke ja õhutab sisse astuma.

Esimeseks käiguks valisin rõõmustavalt pikast supivalikust „Maja spetsiaalne supp (Kookospähkli supp köögiviljade, kana, seente ja roheliste hernestega) 5.50“ Menüü eestikeelne variant vajaks muidugi keeletoimetamist, keelelisi kentsakusi oli selles mitmeid, aga nende kallal närimine pole vast nii oluline. Mis on aga tunduvalt olulisem, on see, et veebimenüüs kirjas oleva hinna 5.50 asemel tuli päriselus välja käia 8.90. Arusaadav, et inflatsioon ja puha, aga head muljet see siiski ei jäta.

Parema mulje aga jättis väikene hooliv liigutus. Nimelt kui tellisin endale vett, siis toodi selle juurde vaikimisi taldrikuke kolme värskeltlõigatud sidruniviiluga. Kas ma neid nüüd soovisin ja vajasin, on omaette teema, aga esiteks ei pandud neid ilma küsimata vette ja teiseks lõid need laua ümber mõnusa ja söögiisu turgutava värske sidruniaroomi pilve.

Akna juures istudes jälgisin ülatusega, et letitagune noormees käis igat rooga toomas ja nõusid ära viimas läbi välisukse ja kuhugi nurga taha. Aga mida nad siis teevad, kui väljas on paduvihm või lumi ja jää, kas siis käiakse samamoodi taldrikud-kausid käes ümber maja?

Supp ise aga valmistas pettumuse. Ei-ei-i, ärge saage valesti aru, see kraam oli maitsev, aga lihtsalt toidunimega oli asutus ise endale jalga tulistanud. Loonud valed eeldused, ootuse millegi erilise järele. Tegemist oli reaalsuses aga igavalt kollakas-hallikas-valge välimusega ning turvaliselt-kreemiselt maitsva kookos-supiga, milles leidus nii köögivilja- kui kanatükikesi. Tore ja leebelt maitsestatud kraam, mis meeldib kindalsti ka maitsepelguritest põhja-eurooplastele, kuid mitte midagi „spetsiaalset“.

Teiseks käiguks otsustasin võtta midagi lambalihaga pakutavate roogade valikust, kuid palusin noormehe soovitust – selleks oli „Bhuna lambaliha (Tomatiga küpsetatud lambaliha, paksu koorega sibul), €12.50“. Jällegi, misasi on „paksu koorega sibul?“ – kas siis on silmas peetud mugulsibulat vs roheline sibul? Sellest olulisem on aga erinevus hinnas, mis päriselt oli 18.90.

Väikene arusaamatus oli inglise keeles suhtleva noormehe näol, kui ta luges ette toidu komponente, mainides mh basmati riisi ja ma palusin selle ära jätta. Ma ju tean, kui suure kuhila riisi sedasorti asutustes kliendi ette tuuaks – tolles kultuuris on riis põhitoidus ja igatsorti kastmed on vaid selle riisi lisandid. Minu jaoks on aga see ballast ülearune, mida ma siis ka üritasin seletada. Lõpuks saavutasime kompromissi, et riisi asemel mulle tuuakse siis köögivilju.

Umbes 15 minutiga saabuski jälle ümber maja käidud ringiga väike kausike kastmega ja suuuuur taldrik, millel veidi kahevärvilist kapsasalatit ning kuumast veest läbi lastud Härmavilja vms valmis-köögivilju. No küll oli hea, et ma olin saanud teha asenduse, sest oleks olnud ikka narr jätta see suur põhitaldrik puutumata ja nosida ära ainult kaste. Nüüd said aga mõlemad anumad enam-vähem tühjaks, eriti see va kastmekausike.

Oi Kui Hea see oli! See vürtsikas-ürdikas-karrikas tomatine kastmeke mõistagi. Maitsete virvarrist suutsin enda jaoks esile tõsta vürtsköömne ja lambaläätse, kuid ega sellises segasummas polegi komponentide eristamine peamine. Peamine on nohinal söömine ja maitsvalt mõmisemine. Taolise pillavalt ja soojendavalt mõjuva segu sees oleks vabalt võinud olla liha asemel ka tofu või kikerherned või mis iganes muu, see poleks maitseelamust karva võrdki vähendanud. Praguses versioonis andis rammus lambaliha lihtsalt veel pooltoonikese rahulolu juurde ja tulemusek sai täiuslik kontsert bhuna ehk põhjalikult läbipraetud sibula ja tomati ettekandes.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial ei saa kuidagi horisondist kõrgemale tõusta, oskamatu turundusvõte (roa „eriliseks“ markeerimine ilma millegi erilise pakkumiseta) peaks tegelikult suisa näidu allapoole viima, kuid ega roog ise halb olnud. Praepöial aga hüppab rõõmust ja teatab, et jahtõepoolest, kui vajate rõskemal õhtul soojust ja maitseküllust, siis siin majas seda ka pakutakse! Nii et ikkagi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Chinar (Narva)

Kui midagi on keeruline tabada, ei pruugi see veel tähendada, et otsitav oli vaeva väärt. Narva poole veeredes lappasin läbi sealsete toidukohtade loendeid eri keskkondades ja ühe kojukande pakkumiste hulgas jäi silma Chinar. Lähemat infot jahtides avastasin, et tegu peaks olema aseri köögiga ning mh köitis silma üks põnev supike, mida tahtsin kindlasti proovida.Tahtsin, aga ei saanud. Aga kõigest järgemööda.

Esimese päeva õhtul läksin seda puhvetit siis avastama ja ... ebaõnnestusin. Ehkki väga tsentraalses kohas paiknev, piiripunkti vahetus naabruses, on asutus peidetud kangialusesse. Selles leidus avatud välisuks, millele oli odavmeetodil kinnitatud asutuse nimi, kuid see uks viis pimedasse koridori. Automaatrežiimil sisselülitunud valgustus näitas küll ka muud uksed kätte, kuid see õige oli kinni. Kell näitas 19.30, ukse peal kinnitus, et nad on avatud kuni 22.00, kuid ikkagi oli uks kinni. Ilma isegi piseima paberikese-seletuseta. Lihtsalt. Kinni.

Teisel päeval läksin peale raadiosaadet kohalikus ERR stuudios uuele katsele, kuid uks oli ikkagi kinni. Kuid nüüd oli see juba minu süü, sest ma polnud tähele pannud, et nad on avatud 16.-22.00, aga mina olin tund varem kohale jõudnud.

Käisin siis hotellist läbi, kirjutasin lehelookese ja tulin tagasi. Uks lahti, jeeeee! Astun sisse ... tühi koridor ja tühi saal? Köögist aga kostus ukse tagant nähtamatu tegelase küsimus, et kas ja mis ma otsin ning kuuldes, et restorani, juhatati mind alumisele, keldrikorrusele. Mingit silti aga sinna küll ei osutanud. Milleks, onju. Kõik ju teavad, eksju!

Veidi kopitanud lõhnaga keldris oli tõesti vaevu valgustatud baarilett ja samavähe valgustatud lauad. Minu järel tuli minutike hiljem aga küsiv hääl köögist, kelleks osutus noorepoolne naisterahvas, kes keeras ka valgust juurde ning asus leti taha.

Võtan letilt menüü ja ... ei leia veebist otsitud ja huvipakkuvaid toidunimesid. Oi, aga selgub, et nad pole enam nüüd aseri köök, et kõik on muutunud. Peale nimetuse. Ja personali. Et „köögis on samad käed, kes teevad sama šašlõkki!“. Ahsoo. Nojah, võtame siis seda mida on.

Seljanka (7.-), laudatoimetamine võttis aega u 7 min. Ma olin ainus kunde. Supp oli sihuke keskpärane, aga siiski üldiselt õiges suunas liikuv, happeline ja enam-vähem lihane. Või noh, viineriseibe, singi- ja lihatükke sisaldav. Tomatine. Sibul-kurk. Oliivid. Kõik on nii nagu peab. Ja õnneks on ka hapukoor eraldi serveeritud. Kurta pole põhjust, peale sidrunilõigust mahlapigistamist võib roa isegi maitsvaks tituleerida.

Ahjaa, supi eel lauda toodud leivakorvike lõhnas küll meeldivalt värskelt lahti lõigatud peenleiva järgi, kuid kaanetatud klaastotsikus olev harilik maitsestamata või oli ilmselgelt liiga kaua oma kundet oodanud.

Teiseks käiguks ma šašlõkki siiski ei soovinud, kuid kuna letitagune proua rääkis vaimustunult sellest, kui head olla selle maja pelmeenid (12.-EUR), siis läksingi seda teed. Laudatoomise aeg venis 25 minuti peale. Mina olin ainus kunde. Jätkuvalt. Õnneks mul hetkel aega oli, mis oli hea. Kahjuks tümitas ja vilkus samal ajal silme ees suuuuur ekraan vene uusimat popsa-muusikat. Ei olnud hea.

Pelmeenid ise olid sihukesed ... mehhh. Jah tõepoolest värskeltkeedetud ja tulikuumad, kuid maitsetud. Maitsestamata vees keedetud maitsetud pelmeenid veidi lagunevas taignakestas.

Peale esimese lahtihammustamist tundsin küll neutraalselt meeldivat keedetud segu-hakkliha lõhna, kuid maitse oli nii olematu, et teise plönni ärasöömise järel küsisin soola-pipra järgi. Selgus, et need olid peidus selles kitsas-kõrges plekktorus, millega mulle söögiriistad-salvrätikud ette toodi. Kaks väikest plekkkaanega klaaspurgikest. Mitte augustatud kaanega dosaatorid, vaid harilikud purgid. Kah huvitav lähenemine.

Tõepoolest, ohtra, ikka tõpoolest ohtra maitsestamise järel ja veel koos hapukoorega ampsates olid need pelmeenid ju täiesti söödavad, kuid seda mitte tänu köögi meisterlikkusele.

Enne lahkumist küsisin, et millest selline nimevalik? See tekitab ju inimestele ekslikke ootusi hiina köögi suunas. Paraku ei tulnud sellele leti tagant mingit sisulist vastust peale mingi ebamäärase „aasialikkuse“ ja õlakehituse. Veider.

Njahhh, kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial on küll isegi neutraalsel-horisontaalsel tasemel, kuid praepöial näitab maitse-igavuse eest allapoole. Soovitust siit kohe kindlasti ei tule, kasvõi kinnise ukse taha tehtud käigu tõttu.

---

lugu ilmus siin

Kohtumaja bistroo (Tallinn)

Ooot-oooot, misasja ma nüüd nägin? Peatusin ja astusin 10 sammu tagasi, sest silmanurgast olin näinud, kuidas suure kontorihoone nurgapealsest uksest voorib sisse ja välja rahvast. Ja et selle ukse peal paistab mingi erksavärviline silt.

Läksin üle tee asja lähemalt uurima ja nii oligi. Intuitsioon ei vedanud alt. Siin suure betoonist ja klaasist käraka küljeuksekese taga peitus puhvet nimega Kohtumaja bistroo. Vaata kus vedamine, kell oligi lõuna paiku ja mul umbes tunnike vaba aega kahe raadiosaate vahel, nii et saan ühildada meeldiva kasulikuga. St söögikorra ja uue puhveti kirjelduse.

Nagu öeldud, oli tegu lõunase ajaga ning rahvast oli saalis päris palju, kuid kõik toimis kiirelt ja ladusalt, sest siin oli kasutusel omamoodi buffee-laadne skeem – tõstad ise omale taldrikule just neid komponente mida soovid ning kassas lüüakse need silma järgi kokku. Tõhus töökorraldus – nii sai leti taga isegi tipptunnil olla vaid üks inimene, mis kindlasti suurendab selle asutuse konkurentsivõimet kulude kokkuhoiu mõttes.

Kuid minu huvi on mitte niivõrd töökorraldus, kuivõrd köögi võimekus luua või mitte luua maitseid.

Kahesest supivalikust (kiidan, et pole vaid üks) valisin seljanka kui parima kontrollroa. Väike ports 3.40, suur 4.50. Väikesest küll, sest selgus saabub juba paari lusikatäiega. Ja teate, need oli meeldivad lusikatäied! Tõsi, tegu oli odav-versiooniga, milles lisaks kurgile-sibulale oli vaid lohmakalt suuri viinerijuppe ja tillemaid singitükke, kuid peamine ehk leem oli üsna perfektne. Mõõdukalt kuum, parajalt happeline, suti piprane – elustaja ja rõõmustaja! Iseteeninduse korras sai lisada ka koort ja/või hakitud maitsemuru, millest valisin viimase, kuigi see oli paraku juba närbunud ning oma aromaatsuse kaotanud.

Praetaldrikule tõstsin hautatud köögivilju – pastinaak, porgand ja noored maisitõlvikud olid sisuliselt maitsestamata, kuid oma naturaalses magususes niigi meeldivad. Värske segu rooma salati lehtedest, kirsstomatitest ja millesti bulgurisarnasest oli mõnusalt hapukaks tuunitud. Valge koorekaste maitses veidralt ja tühjalt nagu lihtsalt soojaks lastud hapukoor. Ainus tasuline asi minu taldrikul oli sisuliselt pikk-poisi viilakas, mis menüüs oli kirjas kui „Hakkliharulaad röstitud köögiviljade ja mozarella täidisega“ (7.10) – see oli sihuke neutraalselt meeldiv ja suhteliselt mahlane suutäis, millest küll mozarella olemasolu polnud peale sulamist enam märgatav, kuid üldine mulje oli siiski päris hea.

Kokkuvõte pehmelt positiivne. Supipöial on isegi üllatunult püstipoolne, sest vaatamata odav-versioonile oli maitseelamus siiski vägagi ootustele vastav. Praepöial jääb pigem neutraalsele keskmisele tasemele, sest otse kiita pole millegi eest, aga laita kah nagu mitte. Kontseptsiooni tabamise eest – bistroo ehk kiirsöögikoht – ja seda hea valiku ning mõistliku hinnaga, selle nimel võib isegi ju kiita ja soovitada. Tõsi küll, kui nüüd selle kiitmise peale ainult ei jookseks kokku tänamatuid hingi, kes taldrikule tasuta asju kuhjavad. Aga loodame et sel puhvetil jätkub võimet pikemalt vastu pidada!

Kohvik-restoran Kohalik (Tallinn)

Juhul kui Balti Manufaktuur teile midagi ütleb, siis on seda puhvetit lihtne leida. Oletan et tegu on kunagise väravahoonega, lihtsa ühekordse putkaga, mis praegu peidab endas mõnusaimat toidupesa.

Pärastlõunasel ajal kohale jõudes oline üks vägavähestest kundedest, miska sain kohe tellimuse sisse anda ja ka kõik edasine kulges ladusalt ja toredalt. Tore hakatuseks juba seegi, et veebimenüü ja laudades paberil olev langes kokku. Tõsi küll, lisaks sellele püsimenüüle on neil ka päevapakkumiste teema, kuid see pole minu huviorbiidis reeglina nagunii.

Seega – kuna menüüs oli suppe täpselt üks tükk, siis nii saigi tellitud „Selge kalasupp“ (8.50) – pole küll kuigi informatiivne, kuid olgu peale. Kopsakas taldrik suurel puuliual jõudis minuni u viie minutiga ja lubas juba mitu sammu eemalt lehviva lõhnaga korralikku kala-elamust. Ja nii ka oli – see leem kas teate oli hunnitult hea! Päris kalapujong! No kohe ikka see õige, millel on nii kala lõhn kui maitse kui ka huuleliimi element, uhhh kui mõnus.

Tõsi küll, selles üldiselt selges leemes ujus pilvedena kummalist teralist hõljumit, millest ma oleksin misopasta või –pulbri kasutamist, kuid vähemalt see proua, kelle käest ma asja üle küsisin, väitis et misot siin mängus pole. Aga miso või mitte, vahet pole, sest see kraam oli ikkagi hullult maitsev. Võibolla soola tase oli peaaegu-et-ülesoolamise piirikese peal, kuid kuna sool on teadupärast maitsetugevdaja, siis polnud sellest hullu midagi.

Lõhekala tükikesed, porru, suvikõrvits, porgand ja noore koorega kartuli tükikesed andsid üldisele maitsevaimustusele lisaks ka kõhutäidet. Igatahes noolisin ma kausi tilgatumaks. Koos supiga lauda toodud värske ciabatta viilakad ja soolakas ürdivõi sobis siia juurde ka päris kaunikesti.

Teine käik – „Šnitsel“ (14.-) omas menüüs ka mõnda seletavat sõna „/sea välisfilee/rustikaalsed friikartulid/pestomajonees/parmesan/“. Käik saabus veelgi suuremal puualusel ja u 12 min peale suppi – suurepärane ajastus!

Ütlesin, et toodi puualusel? Aga nii oligi, mitte taldrikul, vaid otse puualusel suur šnitslilatakas, majoneesikausike ja friikate totsik. Ei mingit taldrikut J Lahe! Aga et ka ei mingit salati, see on veider. Üksik sidrunisegmendike ja šnitsli pinnale koos juustuga puistatud muruhake vist salatiks ei kvalifitseeru, või kuidas?

Fritüüris viimistetud šnitsel ise polnud teab mis šedööver. Tõsi, ta oli kvaliteetsest lihast, ühtlase tekstuuriga, korralikult läbiküpsenud ja suht pehme ja puha, aga kuivavõitu ning ilma mingi erilise maitsestuseta.

Aga teate see majonees! SEE MAJONEES – seda lihtsalt tuleb kirjutada läbiva suurtähega ja selle juures vaimustunult ohata! Ilmselt pesto rosso peale ehitatud, kohapeal valmistatud, rammus, kreemine, magus-hapukas, üdini umamine. Selle majoneesiga sündis see neutraalne šnitsel süüa niimoodi, et naeratus ei kadunud suult ka toidupala suhupanemise hetkel! Teate, isegi need friikad, mis olid ju värsked, krõbedad ja üldse toredad, ka neid oleks võinud selle hunnitult maitseilusa kastme abil süüa, aga no lihtsalt polnud himu neid jublakaid haugata. Teate, ma arvan, et selle õilsa majoneesi abil oleks isegi saepuru maitsev :)

Kokkuvõte säde-positiivne. Selle puhveti nimes on „restoran“ vägagi omal kohal, köök väärib taolist tiitlit ilmtingimata ja kahtlemata! Supipöial kiidab haruldaselt maitseküllase kalasupi ja eelkõige selle põhjaks oleva kalaleeme eest – õppige, kuidas seda teha! Praepöial võiks nuriseda kuivavõitu šnitsli pärast, kuid selle kõigi gurmeejumalate väärilise majoneesi eest võib kõik andestada ja kõrvu plaksutades braavo hüüda! Soovitan, ülikoleväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Neptuni grill (Pärnu)

Pärnus on mõnikord keeruline leida söögikohta. See tähendab siis, kui parasjagu pole suvi. Ehk siis enamiku aastast.

Hakkasin kesklinnast kõndima ja avastasin järjest, et puhvetid on kas üle läinud lühendatud tööaegadele või üldse suletud. Kõndima hakkasin kella nelja paiku ja avastasin, et need veel seni teoreetiliselt lahti olevad kohad on kas lõpetanud kell kolm või avavad kell viis. Jõudsin lõpuks Terviseparadiisi juurde ja astusin sisse lootuses, et siin vast midagi ikka toimib. Restoran, kuhu lootsin sattuda, avati samuti hiljem, aga vähemalt oli avatud Neptuni grill nimeline asutus. Sihuke moodsa söökla moodi küll rohkem, aga no vähemalt midagigi.

Libistan pilgu üle menüü ja küsin, et kas midagi supilist polegi pakkuda? Vastuseks raputatakse pead. Mina omakorda viipan ilmselgelt supisoojendaja moodi väljanägemisega kõhukale instrumendile ja selle kõrval ootel olevatele supikausikestele. Vastuseks seletatkse, et supiaeg on läbi. Et kell neli lõpetatakse selle pakkumine ära. Ahsoooooo, nojah, kell on saanud u 16.30.

Oehhh. Noh aga kuna mul hakkas juba aeg suruma ja kuhugi edasi supijahile minna ei saanud, siis küsisin eelroaks kanasalati (5.-EUR). Seepeale võeti külmletist välja eeltäidetud taldrik, kooriti sellelt kile ümbert ära ja öeldi, et võin meelepärast kastet ise peale niristada, osundades kastmepudelite valikule.

Mõtlesin aga proovida, et kuidas see kraam oma algupärases olekus välja näeb ning üllatusin positiivselt. Kas asi oli selles, et olin piisavalt kaua ennem kõndinud, või siis jätkuvalt suvesoojas ilmas, aga külmkarge hiinakapsa-põhine kraam sobis minu higise turja ja laubaga ideaalselt. Mõned ananassijubilad, viinamarjad ja kanakillukesed ise andsid muule hiljutilõigutud kraamile piisavalt maitset, et sõin taldriku tühjaks ja olin päris rahul.

Praeversioonis otsustasin samuti millegi kergema kasuks ja valisin „ahjus küpsetatud koha, tartarkaste“ (11.-EUR) kasuks. Selle ooteajaks kujunes veidi üle 15 minuti, mis on täiesti sobilik – ahjaa, ma vist ei öelnud, et olin kogu soorituse jooksul sisuliselt üksinda saalis, üks ennem just lõpetas, teised tulid siis kui mina lahkuma asutasin.

Tellimise hetkel küsiti minu ballastisoovi järele, pakkudes vaikimisi friikaid. Kuid kui küsisin, et mis variandid veel on, siis pakuti kohe ühe soojaga, et kas riis või lihtsalt rohkem salatit. Mõistagi valisin viimase variandi.

Salati osas läks nii nagu arvasin, sisuliselt oli tegu eelroa kordusega, lihtsalt ananassi-viinamarja-kana asemel oli samasugusele baaskuhjatisele lisatud veidi jääsalatit ja kaks kopsakat kalafileed. Aga ega sellises funktsionaalses korduses pole ju midagi valesti tegelikult.

Kala oli aga väga mõnusalt ja julgelt maitsestatud, võiks lausa öelda et piprasegu kooriku all küpsetatud. Ühe viiluka sõin ära nii nagu ta oli pakutud – oli meeldiv. Teisele pigistasin peale taldrikul oleva sidrunisegmendi mahla – veelgi meeldivam! Tartar-kastmeke oli küll veidi maitsetu võrreldes kalaga, kuid sobis salati praavitamiseks ikkagi kenasti.

Napi poole tunniga astusin uksest välja jätkuvasse suveilma, kuid kalendri tõttu tühjaksjooksnud Pärnusse ja olin rahul karge ja kerge einega.

Kokkuvõte leebelt üldpositiivne. Supipöial on küll solvunud, et ta kellapiirangu tõttu kasutuseta jäi, aga ega eelroaks olnud salat selles süüdi ega seetõttu kehvem pole. Praepöial tunnustab maitsestamisjulgust ja näitab horisondist kõrgemale. Soovitus pole küll rõkkav ja kaugelekajav, kuid möödaminnes sisseastumist võib soovitada ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Braavo (Tallinn)

Seda kohta peab ikka väga otsima. Väga tahtma otsida, sest nö möödaminnes teda ei leia. Ja ka aadressi teades on see mitte kõige lihtsam, niivõrd nurgatagune on see puhvet. Aia tänava lõpus, peale KalevSPA’d, seal kus tänav ära käänab, tuleb sisse astuda hoovi. Suurde ja sopilisse hoovi, kus mitte miski ei suuna ega viita kohvikule. Küll aga viitab samanimelise hotelli vastuvõtule kuskil päris päramises sopis. Nohja loogika ei vea alt – tõepoolest siin siis ongi. Sihuke söökla vurhvi puhvet Braavo, milles kellaseitsmesel ajal polnud peale minu mitte hingelistki. Tõsi küll, leti taga leidus lahke olemisega proua, kelle abiga sai edasine ladusalt toimima.

Värskekapsa borš (5.-EUR), tellimise hetkel rõõmustab asjakohane küsimus: „kas hapukoorega või ilma?“ Tubli, plussike kirjas. Laudajõudmise aeg alla viie minuti. Hiigelsuures valges kausis erkpunane tihe supike, mille pinda ehtis hakitud rohelise sibula puiste. Tihe magus-hapu leemeke, sisuks peamiselt üsna pudruks keenud köögiviljad, lisaks mõõdukalt (kana-?)lihakräbalaid. Taldrikutäie lõpuks ehitab ennast üles ka kenake mustapiprane õhetus. Issver-sussver, kui lihtne ja kui hea!

„Paneeritud tursk“ (9.-EUR) – oo kui ammu pole ma sellist sõnapaari kohanud! Mõistagi tänan-palun-jah! Proua loeb mulle ette nimekirja ballastivalikust, kuid kui ma küsin, et kas selle asemel saaks lihtsalt rohkem salatit, siis järgneb sellele kõige eneselmõistetavam „jah“. No tõepoolest, käib ju samast välisuksest sisse samas majas tegutseva spordiklubi rahvas, küllap on samasuguse palvega pöördujaid veel küll. Mitte et minul spordiga mingit kokkupuudet oleks, aga ilmselt kiiksude osas on kokkulangevust :)

Taldrik jõudis minuni u 15 minutiga – suurepärane ajastus, seda enam et olin juba vaimselt valmis, et tühjas asutuses võib muu koormuse puudumise tingimustes praad minuni ka poole supi pealt jõuda. Aga ei, kena paus käikude vahel – jälle plusspunktike!

Muuseas pisike aga hooliv detail, mille fikseerisin fotol – panete tähele, kuidas asetati nuga ja kahvel? Niimoodi, et nad toetuvad otsaga taldriku servale, vältimaks kokkupuudet lauapinnaga. Tibatilluke, aga väga ilus nüanss!

Tõsi küll, kas nüüd taignas friteeritud kala on just sama asi mis „paneeritud“, selle osas ma tõstaks küsimärgi. Ja tuleb tunnistada, et liha oli ka veidi kuivaks küpsetatud, kuid lisatud sidrunikillukesest pigistatud mahlatilgake ja hapukoore-kurgikastmeke aitasid selle vea üle elada. Jämedalt riivitud valge redise (või oli see nüüd nuikapsas?) ja kurgi salat oli veidi hapuka õlikastmega mahlasemaks tuunitud. Hiinakapsa-paprika salat evis soolaka ürdiõli nirekesi. Kõik see kokku oli just täpselt see, mida ma õhtuse kõhutäiena soovisingi, piisavalt kerge ja maitseküllane.

Kokkuvõte üldpositiivne. Ei see pole mingi gurmee-pesake. Isegi mitte kohvik, mida ta nimeks on miskipärast valinud. Aga samas ka sammuke parem kui lihtsalt kandikusöökla – toidud toodi ju mulle lauda. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti. Toidukvaliteedi, maitseelamuse, hinna ja ajakulu koosmõju osas on aga soovitus kerge tulema – otsige see vanalinna serva sisse peidetud puhvet üles ja proovige järele!

---

lugu ilmus siin