Ringvaates Supipöidlast

Umbes 15 aasta pikkusest toidublogimisest kasvas u viis aastat tagasi välja regulaarne erinevate puhvetite kohta ülevaadete tegemine ehk Supipöial - sellenimeline rubriik Õhtulehes.

Viis aastat ja igas aastas u 40 kirjeldust, see teeb välja ligikaudu 200 läbikäidud kohta ja kirjeldust, mida võib laias laastus jagada kolmeks - lihtsad puhvetid, omamoodi veidrad ehk kontseptsiooniköögid ja kolmandaks nö fääntsid restoranid. Parimaid toiduelamusi võib tihtipeale saada nendest lihtsamatest asutustest, sest sinna minnes on ootused madalad ja ka juba lihtsalt "normaalne" toit ületab selle positiivse tasemega, samas kui minnes kuhugi nooblisse asutusse on ootused kõrged ja seesama "normaalne" jääb allapoole latti.

Selle saate jaoks valisin näidetena välja hiljuti Pärnus külastatud Einela, Narva-Jõesuus tegutseva Franzia ja telemaja enda all asuva kohviku.

Turistilõksude positiivse näitena sai aga valitud Tallinna vanalinnas tegutseva Olde Hansa, kes oli nõus tooma ka oma suurepärase seenesupi meile proovimiseks otse stuudiosse.

Küsis Marko Reikop, saatelõik järelvaadatav siit.

Ramen Taro (Tallinn)

Mõni koht on ikka päääris üllatav. Kõndides ühest meediamajast teise, seisatan Kunderi tänaval ühel tänavanurgal, et guugli kaudu järgi vaadata, mida teisel pool tänavat olev poolkeldris paiknev rameni-koht pakub. Noh et kas lisaks ramenile – mis teeskleb supiks olemist – on ka midagi prae sarnast. Jällegi osutub, et wolti-rakenduse keskkonnas olev info on parem ülevaate saamiseks kui puhveti enda insta-konto (sest viimases pole ju teksti).

Miks ma sellest seisatamisest üldse kirjutan? Aga selleks et anda edasi kontrast ja üllatus, mis tabas mind sisseastumise hetkel. Väljaspool keldrikest on inimtühi tänav ning selle minuti-kahe jooksul, mis ma oma otsingut teen, ei astu uksest kedagi sisse välja. Seespool aga – see tibatilluke keldriruumike on rahvast tihedalt täis! Umbes 15 ruutmeetrisel pinnal paikneb lahtine köök, milles askeldavad kaks inimest, kaks lauakest ja seinaäärne lett, millede ääres sööb või ootab tellimust lisaks minule veel 9 inimest! Et nagu kuidas??? Kuskohast nad tekkisid ja miks neid nii palju on tihedalt külge külje kõrval koos?

Põhjamaalasena tabab mind mõistagi esmalt soov lahkuda (liiga palju inimesi, pealegi peaksin istuma võhivõõrastega ühte lauda!). Kuid teisalt – midagi ju peab olema selles puhvetis väga erilist, et kõik need ülejäänud on ennast siia kokku pakkinud?! Astun leti äärde, esitan oma tellimuse ja küsin: “kas siin on alati nii palju rahvast?“ Piiga vaatab naeratusega saali ja ütleb: “oi aga praegu pole veel palju, lõuna ajal on tihti järjekord uksest välja!“ Jeerum. Järjekord? Päeval täna, kui enamik puhveteid ägab raskeid aegu kurta? Ma tahan seda imet siis ilmtingimata oma keelel tunda, et mis kraam paneb inimesi siia kokku käima.

Ramenite osas esitan küsimuse, et kas mõni nendest on ka vürtsikam, mille peale kuulen, et tõepoolest on ja et see ongi ka tänane päevapakkumine „Terav hakata ramen. Sealiha puljong, chashu kaste, nuudlid, terav miso pasta, muna, murulauk, seesamiseemned, chashu sealiha, bambuse võrsed.“ Hinna osas selgub selline vahva rida, et wolt kaudu tellides oleks see 13.90, kohalikus letimenüüs 10.90, kuid päevapakkumisena 8.50.

Teokarbisuuruses ruumis on keeruline end mugavalt tunda, kuid pressin end siis väikese laua ääres vabale kohale ning jään vaatlema eri-ilmelisi ning üsna rahvusvahelist seltskonda, mis kinnitab taaskord eeldust, et midagi peab siinses köögis olema erilist, sest ilmselgelt ei tule siia keegi atmosfääri ja mugavuse pärast. Senikaua aga ka seletan, et chasu on jaapanipärane mõiste seakõhu marineerimiseks/küpsetamiseks kasutatava maitsesegu kohta, mis koosneb mõistagi eelkõige sojakastmest ja siis kas sakest või riisiveinist või mirinist ja muudest kohastest maitseainetest.

Viie minutiga saabub kiirelt ja kekendunult toimetavast kööginurgast minuni rameni-kausike, mille mõnusalt vürtsikas aroom katab pisiruumi ja paljude inimeste/söökide kohaolust tingitud paratamatu lõhnafooni. Ramen on üks selline imetegu, mille peamiseks olemuseks on muuta kausitäis odav-tõhusat, aga maitsetut ballasti ehk nuudleid millekski maitsvaks puljongi abil. Ja nii ka siin taldrikus huvitab mind justnimelt see leemeke ning need vähesed lisandid, mis lisaks kõhutäiele (mida mina ei jahi) ka maitseid annavad (mida mina jahin).

Ja oi teate kui hea see oli! Mõnus ja üldaasialik kombo sojakastmest, seesamist ja kergest happekesest tegi külmal sügispäeval pikikarva pai. Küsisin teadlikult vürtsikat versiooni, teades et jaapani köök ei ole eriline sädemepilduja ning nüüd ka see tšillitäpine soojus polnud kaugeltki mida tulitavat, vaid mõnusalt soojendav. Mõni liistak sealiha, paar tükikes marineeritud bambust, kaks perfektselt poolpehmet munapoolikut ... kõik see oli mõnna-mõnna. Andku hea pererahvas andeks, et nuudlitest sõin ma ära vast maksimum veerandi, aga sellestki piisas, et saada kõhtu rahuldustpakkuvat täistunnet.

Teiseks käiguks võtsin maja ainukese mitte-rameni ehk „Chashu kauss“ (chashu sealiha, seesamiseemned, roheline sibul, chashu kaste, oavõrsed, bambuse võrsed, yuzu õli, hiina kapsas, riis, majonees.) hind Woldis 9,90, kohapeal 8.50.

Asjaolu, et see toodi poole ramenitarbimise pealt, ei häiri taolises keldriurkakeses põrmugi. Nagu ka narmendavate servadega matid laudadel või üleüldine kulumus ja küünarnukitunne ja kondenspiisad ukseklaasil ... see kõik sobib siia orgaaniliselt hästi

Jällegi kausi põhisisu ehk suur kulbitäis kleepjat sushiriisi jätab mind üsna külmaks, ehkki kohati on ka see läbi imbunud võluvatest aasiapärastest maitsetes (sh mingi eriti rammus ja maalähedane sojakastme versioon). Lihaviilud, majonees, muru ja roa põnevaim osa – kergelt marineeritud hiina kapsas, see leiab minus tänulikult oma uue kodu. Tänu eelmise roa vürtsikale vundamendile jääb teise käigu maitsemulje veidi kahvatumaks, aga tore oli seegi enne külmavõitu ja tuulisesse oktoobrisse astumist.

Kokkuvõte üsna-üsna vaimustunud ning seda eelkõige lahedaima tajuhäire pealt. Astudes sisse null-ootustega ja sattudes tihkelt sööjaid täis pakitud ning ridamisi kaasamüügiga tegelevat aasiakasse jäin ma rohkem kui rahule. Supipöial on täies püstisuseastmes, praepöial veidi küll madalamal, kuid üldhinnang on selline, et ma kohe igal juhul soovitan. Soovitan lausa kaugemalt kohale sõita, sest see pisike toredusekeldrikoopake väärib seda!

---

lugu ilmus siin

Da Vinci Solaris (Tallinn)

Kuna oli Solarise keskusesse asja, siis otsustasin vaadata, kas siin majas on ka midagi toidukohtade valikus muutunud – nonäed, oligi. Neljanda korruse peal on jälle uus – vähemal minu jaoks – üritaja, seekord Da Vinci nimeline puhvet, kellel on ketis praegu kodulehe andmeil 7 erinevat puhvetit mitmel pool üle Eesti. Mõnes mõttes on selline lähenemine hea, luues vähemalt eelduse, et neis kõigis peaks olema tagatud mingi ühtlane ja piisav kvaliteet, muidu ju pinnal ei püsiks.

Teisipäevasel õhtupoolikul on siin päris palju rahvast, mitmekümnest lauast on hõivatud julgelt 70-80%. Personali askeldamist jälgides jääb mulje, et vähemalt saalipersonal on saanud päris tasemel koolituse. See on üldelamuse loomisel väga oluline komponent, seda vähemalt esmamulje loomise tasemel – ja see määrab suure osa külastuskogemusest.

Nii suure saali ja lauateeninduse puhul oleks olnud ootuspärane, et on ukse peal keegi saaliülema sarnane, kes lauda juhib ja siis juba kunde edasise käekäigul pilku peal hoiab. Seda küll ei olnud, kuid edasine toimus ikkagi ladusalt, mis kinnitab teesi heast ja koolitatud meeskonnast.

Vähem kui viie minutiga oli mul menüü käes ning ka tellimus esitatud, see on kena tulemus. Tellimuste märkimisel pidas proua vajalikuks poolvaikselt üle täpsustada, ilma vastust ära ootamata (kuid võimaldades soovi korral vastu vaielda): „see on siis esimene käik“ – jällegi plusspunkt.

Enne esimese käigu toomist saabus lauda korvike halli soolaka ciabatta viiludega ning ehedalt basiilikuse maitsevõiga – kena tervitus!

Alustuseks siis „Sitsiilia mereannisupp“ (Tomatisupp mereandide ja lõhega, 13, 95 eur), mis saabus u 10 minutiga. Tellisin kerge kõhklusega, sest oletan et tegu saab olema kiirelt soojendatud mereandide sügavkülmseguga, mis paraku ka tõeks osutus. Einoh, supp oli ju tervikuna maitsev, tugevalt tomatise aroomiga, rõhke porgnadiriiviga, happeline ja vürtsikas. Kreemiseks ja lagunevaks muutunud lõhekalatükikesed polnud küll eritanud erilist kalajälge maitsesse ega aroomi, samuti nagu ka karbiloomakesed.

Kuid kalmaari- ja kaheksajala jupikesed olid paraku kummised, nii et mõistlikum oli valida nende allaneelamise taktika närimispingutuse asemel. Nende kahe merenähtuse küpsetamine peab toimuma eraldi, kas kiirelt ja värskelt grillimise või siis väga pika hautamise teel, kuid külmsegu pottiraputamine annab kehva tulemuse. Vaatamata sellele sõin kausi jäägitumalt tühjaks – ning see on juba ju päris hea näitaja.

Plusspunktina läheb aga kirja asjaolu, et kausi eemaldamisel küsis blond proua hoolival ilmel: „kuidas maitses“ ning reageeris kummisuse komentaarile arusaava-kahetseva näoilmega.

Teise käiguna „söeahju grillide“ rubriigist „lambakotlet päikesekuivatatud tomatitega“ (11.95). Lisandiks „grillitud köögiviljad“ (3.95) ja kastmevaliku küsimuse peale esitasin vastuküsimus – aga mida soovitate – ning selle alusel „punase veini kaste“ (1.95)

Toit saabus u kahekümne minutiga tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, võimaldades lõpetada esimese käigu ja mõõdukalt oodata. Esmamulje on suurepärane – triibutamine ei ole võtnud maniakaalset tühja-taldriku-kunstipärase-täitmise vormi ning visuaalne struktuur taldrikul oli kenasti väljapeetud.

Grillköögiviljad – kas teate see oli imeilusalt ja aromaatselt tõepoolest grill!!! Suitsulõhn ja pärisgrillitriibud, see mõjub apetiitselt. Kaste – poeem marjasest-veinisest kuumast sulmamarmelaadist.

Kotlet ise mõjus aga kummastavalt. Kes ise on kunagigi kotlette teinud, see teab, et päriselt ja ainult lihast tehes on tulemuseks tihke ning hästi lõigatav tulemus, mis sõltuvalt liha tüübist ja küpsetusastmest on kas mahlane või mitte. See pätsike siin nägi välja väga apetiitne oma grill-triipudega, kuid tekstuurilt oli ... eeeeee ... lagunev, mitte lõigatav. Värvi järgi võis see olla tõesti kuivtomatite ohjeldamatult ohtra kasutamise tulemus, kuid lõhna ja maitse mõttes jäi mulje tumepunasest saiakotletist. Jah tõepoolest lambaliha hõrk ja spetsiifiline maitse oli ka ju kuskil olemas, kuid selle tuvastamine nõudis keskendumist.

Positiivsust lisas aga proua vahepealne laua juurde astumine, esitamaks hoolivusküsimust: „kas kõik on korras, kuidas maitseb?“

Kokkuvõte tuleb siiski pigem positiivne. Supipöial pole küll kuigi palju kõrgemal horisondist, kahjatsedes põhjamaalaste oskamatust lõunamerede elukate käitlemisel. Praepöial võtab samamoodi nuriseda mõningate detailide üle, kuid jääb üldjoontes rahule. Ketipuhvetite eripära – ei midagi säravat erilist, kuid üldjoontes ikkagi rahuldav elamus. Plusspunktike tuleb aga rõhutatud hoolivuse ülesnäitamise eest, seda tasuks teistelgi õppida.

---

lugu ilmus siin

Di-Jo Meal (Narva)

Ikka tuleb ette asju ja olukordi, mille kohta saab öelda „esmakordselt“. Nimelt läksin ma esmakordselt sööma ühte asutusse, mille kohta nägin uudist, et see läheb nüüd kohe kinni. Või siis õigemini, et formateerub ümber mingiks uueks asutuseks uues kohas ja uue nime all.

Alustuseks hakkasin ma otsima selle puhveti kohta mingit täiendavat infot ning leidsin vaid kummalise facebooki-lehe, mis oli loodud kajastamaks korraga kolme erineva koha tegevusi. Sellelt polnud aga võimalik aru saada, et mida siis konkreetselt selles, Fama-keskuses paiknevas söögikohas pakutakse.

Jällegi esmakordselt läksin ma selleks Bolt lehele, et näha, et mida sealtkaudu oleks võimalik soovi korral tellida antud asutusest. Kui nägin, et on olemas nii supi- kui praevariandid, oli pilt selge – selle söögimaja vaatan ma üle.

Kohale saabudes hämmastas eelkõige erinevus kuulutuse ja reaalsuse vahel. Nimelt räägiti nende sulgemis-teates „viimasest võimalusest nautida mugavust ja meeldivat atmosfääri“, tegelikkuses oli see aga kaubakeskuse koridori uksenurgas paikneva välileti ja väikese latriga, kus oli võimalik end kära-müra sees küll laua taha istutada, kuid vaid selleks, et vaadata, kuidas klaas-seina taga asuvas poes valitakse kassitoitu või spinninguritvu.

Umbkeelne teenindaja pole Narvas kahjuks üllatus. Isegi lihtsaima tellimuse, koos näpuga eestikeelses „munüüs“ näidates oli letitagune inimene segaduses. Tellimuse summat ta isegi ei üritanud välja hääldada, eelistades seda kirjutada paberilehele.

„Seljanka“ (5.-EUR) saabus minuni mõne minutiga, mis on täiesti arusaadav, kuna olin ainus külastaja. Ainult et saabus ta ühekordsete nõude komplektis. Kohapeal söömiseks. Mitte kaasamüügiks. Ma oletan, et välisukse lähedus võib viia mõttele panna koos päristaldriku ja – lusikaga punuma, aga tegelikult ma ikkagi ei saa sellest väikesest hoolimatuse aktist aru.

See, et hapukoor serveeriti eraldi, aga mitte supi sisse lisatuna, on samas jällegi kiiduväärt. Et supi kõrvale pakutakse kaks leivatükki – kah jällegi tubli, mis sest et mina neid ei tarbi. Supp ise oli sellisel OK tasemel, et ära ta süüa ju võis, aga eriti kiiduväärseks ei oska hinnata. Veidi liiga happeline/marinaadi- ja oliividepõhine, aga see pole patt. Jubepeeneks hakitud vorstitooted ja kanaliha – pikast soojendamisest oma maitse kaotanud, aga kohane. Supi pinnal ole jämedalt hakitud „maitsemuru“, mis ei evinud ei lõhna ega maitset ... noh aga ka ei häirinud. Kausi helpisin tühjaks, seeda viga ei midagi.

„Veisekotlet“ (8.50) tekitas tellimus hetkel arusaamatuse ja küsimuse, et kas burger? Näitasin jälle näpuga ning vastuseks kõlas venekeelne: „aaa, et garniiriga“. Noh ja lauda toodigi sisuliselt hamburgerisisu, ainult et saiapätsi asemel oli taldrikul lisaks friikartulisektorid. Et toodi ühekordsetes nõudes ning et süüa tuli plastriistadega, on ilmselt juba selge. Et toodi siis, kui olin supiga vaevalt poole pealt jõudnud, ei ole ilmselt kõneväärtki.

Alguses ei saanud ma aru, et mis kummaline lõhnapilv end laua kohal laiali laotab, kuid siis mõistsin. See on see kummaline juustutaoline toode, mida armastatakse burgerite vahele panna, kuna ta sulab nii hästi. Ja lõhnab enam-vähem nagu juust, ainult et maitseb ei kuidagi.

Kotlet ise maitses ju täiesti normaalselt. Ei hästi, ei halvasti. Marineeritud kurk, punase sibula rõngad, salatileht, kaste – kõik see, mis muidu käib burksi sisse. Mitte midagi ei ole valesti. Aga mitte midagi pole ka kõneväärne.

Kokkuõte arusaav. Ma saan aru, miks nad uksed kinni panevad. Nii supi- kui praepöial vaatavad lootusrikkalt tulevikku, et vast oma uues kohas ja kehastuses tehakse midagi paremini.

---

lugu ilmus siin

Lehe kohvik (Pärnu)

Lehe kohvik on üks neid väheseid Pärnu puhveteid, mis saab öelda, et ta on samas kohas ja sama nime all töötanud juba aastakümneid. Mõistagi on selle aja jooksul toimunud muudatusi ning nüüd hiljuti läbitud „totaalne muutumine“ (nagu kirjutatakse vastavas leheloos) tuletas meelde, et sinna majja ma polegi veel oma pöidlaid torganud. Ega’s midagi, tuleb kohale minna!

Suvehooaeg on läbi, rannarajooni pargid üsna inimtühjad, kuid ilmselt kirjeldatud muudatuste ja kirjatüki mõjul pole pargiäärses kohvikus küll mitte külastajate tulv, kuid siiski mõningal määral inimesi (suisa ligi 10), kes minu külastuse ajal kohal istuvad või läbi astuvad. Leheloos mainitud lauateenendust siiski ei ole, tuleb ise leti juurde astuda ja tellimus sisse anda – aga no see nüüd ka mõni mõis, eksju.

Paarikümne minutise ooteaja järel aga ilmnes esimene probleem. Lauda toodi ... tadaaaaa ... mõlemad tellitud road. Korraga! Miks? Miks on see justnimelt Pärnus korduma kippuv viga?

Ma saaksin sellest veel aru, kui apsakas juhtuks suvisel tipphooajal, kus personalil tuli takus ja ei jõuta klientidele rohkem tähelepanu pöörata kui hädavajalik. Või kui tellimuse võtjaks ja lauda toojaks oleks kaks eri inimest. See ei õigustaks hooletust ja hoolimatust, kuid vähemalt selgitaks asja. Praegu aga nägi tellimuse võtja, et ma tulin üksi, tellisin üksi, istusin tema nina ees olevasse lauda üksi ... ja ikkagi toob ta lauda korraga kaks toitu! Mis ma olen mingi hiromant või, et mul on kaks suud, millesse korraga mõlemat sisse ahmida? Seletan juba ei tea kui mitmendat korda lahti, miks selline käitumine on vale – esiteks näitab see lihtsalt (mõtte-)laiskust (stiilis „ah ma ei viitsi kaks korda käia“) ja hoolimatust, teiseks sunnib klienti sööma juba jahtunud toitu („ah käib talle nii küll“).

Aga olgu, asume nüüd siis toidu kallale. „Mereannisupp. Hooajalised köögiviljad / ahven / forell /krevetid /vutimuna“ (7.-EUR). Veidi kahkja leeme pinnal hõljuvad lillad võrsed, roheline muruhake ja vutimunad annavad kena visuaali. Tugevalt kalane aroom lubab head ja sügavat maitset. Esimene lusikatäis aga ... õfffff kui soolane! Tõsi küll, see maitsefoon soola taga on ju meeldivalt paika tuunitud, on nii köögiviljast magusat kui ka vähest vürtsi lisaks kalalisele mekile, kuid sool käib tugevalt üle. Nokin valge ja punase kala tükid, kahte mõõtu krevetid ja ühe väheldase karbikese leemest välja, peenelt ribastatud köögiviljad peale selle, kuid vaatamata sellele et olen paadunud supisõber, jääb ligi pool soolaleemest minust sinna taldrikusse alles.

Enne teise käigu kirjeldamist kaks vahedetailikest. Esiteks levinud kombest, et supi juurde tuuakse tavaliselt vaikimisi ka mingi leivapaluke, olgu siis määrdevõiga või ilma, pole siin majas kuuldud. Noh mis ikka, nende valik. Teiseks see, et peale supikausi eemalelükkamist ja prae kallale asumist ei suvatse minu lauast möödunud klienditeenendaja kaussi ära viia, rääkimata viisakusküsimuse esitamisest. Kah valik.

„Lammas. Lambakotlet / kartuli- ja kaalikapüree / minibrokoli / nuikapsas / bearnaisekaste“ (16.-EUR). Visuaalne pool toidust on kaunike – moodsal moel pikipoolitatud beebiporgand ja brokkolike koos juba tuttavate lillade võrsete kuhilaga ja asjakohase kompositsiooniga annavad kena mulje.

Roa meeldivaim osa oli viimasena kirjas olev kaste. Tõsi küll, bearnaise kaste peaks küll olema helekollane, siinses versioonis on aga miskipärast üsna tume pruun, kuid see pole oluline, sest tõepoolest meeldivalt ürdine ja maitseküllane sooritus teeb keelele pai.

Kotlet on kenasti mahlane, peale lahtilõikamist ja kahvliga survestamist on see ilusalt voolava lihamahla pilt kenake vaadata. Maitse aga ... njah, selgub et supi soolasus pole siin majas juhuslik, ka see kotlet ei maitse mitte lamba, vaid soola järgi. Selle foonil tundub kaalika-kartulipüree leebe ja isegi maitsetuna, kuid vähemalt tasakaalustab soola halastamatut survet.

Alles peale puhvetist lahkumist umbes kahe-kolmeminutise jalutuskäigu järel taandub soolane üldmulje niivõrd, et keelele ilmneb spetsiifiline lambalihamaitse, mis mulle ju nii väga meeldib. Kahju aga, et see oli soolaümbriku sisse peidetud.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial kiidab kalasupi hoidmise eest valikus – seda ei tee just paljud – kuid jääb soolasurve tõttu horisondist nõks allapoole. Praepöial kerkiks ju kastme maitsekülluse võrra üsna üles, kuid ka siin on soola-ankur seda takistamas. Teenendusvead panevad üldmuljele aga päris põõna. Seda puhvetit mina selle konkreetse külastuse põhjal soovitada ei saa. Suisa kahju kohe. Kuid küllap elab aastakümneid endale head renomeed üles ehitanud asutus ka selle arvamuse üle.

---

lugu ilmus siin

Simple Resto (Tallinn)

Minu seisukohalt väga edukas kohas – Kuku raadio stuudiost ERR raadiomajja suundudes otse tee peal – on üritatud juba mitut toidukohta pidada, nüüd on selles kohas Simple Resto. Paraku koosnes seekordne külastus tajuhäirete kogumiks, mis paneb kahtlema, et kas ka see üritus püsima jääb.

Mingit välireklaami silma ei jäänud (noh kasvõi tagasihoidlikku harkjalga tänaval), kuid pilk uksele kinnitab, et see koht peaks lahti olema. Kella kümnest neljani. Restoran? Kümnest neljani ja resto? Noh olgu.

Olgu küsimus tumedates klaasides või milleski muus, igatahes väljast ei jää mingit kutsuvat muljet. Esimene katse ust avada annab tunde, et see on vist lukus ... või siis mitte? Aaaaa, lihtsalt TUGEVALT tuleb tõmmata. Sees valitsev hämarus ja inimtühjus paneb küsima leti tagant püsti tõusnud piiga käest: „kas te olete ikka avatud?“ Jaatava vastuse peale astun edasi ja imestan – kell on üks, lõunasööjaid peaks olema ju ometigi ... aga näe ei ühe hingelistki!

Lühike menüü seinal ning ainumas supp selles. Noh olgu, õnnelik sellegi üle. „Kana-nuudli supp“ (4.20). „Supi saate võtta sealt“, viipab kerge aktsendikesega armsa olekuga neidis. Umhhh ... sellist olukorda pole minu söömarikogemuses vist olnudki, kui mind saadetakse buffee-letis oleva sisuliselt tühja supilähkri juurde. Noh olgu, kulbiga kaapides saan veidi hõredaid jääke, kuid imestan ennast kringliks, et kuidas kella ühest on selline pilt ... mida nad siis edasi teevad? Kas kuskil keeb uus supilaar?

Aga olgu, kogus pole oluline, maitse on põhiline, onju. Einoh, viga ju pole. Leemeke on küll vesine, ilmselgelt puljongimaitseaine peale ehitatud, kuid siiski meeldiv. Mõned hõredad nuudlid, kartulitükid ja lihakübemed – pole neilgi otse häda.

Praena küsin „Veiseliha kotletid kreemjas sinepikastmes“ (7.50) ja kuulen küsimust: „mida kõrvale?“ Ahh et mida pakute? „Kartul, riis, tatar!“

Aga kas saan neid mitte võtta, selle asemel salatit rohkem? „Oi aga salat on hinna sees, siis ma ikka soovitan ... “

Aga kui ma ei soovi? „Noh olgu“. Ja jällegi osundatakse buffe-leti poole, et salatit saab võtta sealt.

Samal hetkel kui oma supipäraga maha istun, tuuakse ka „praad“ – kaks mõõdukat lihapalli, ülekallatud valge kastmega. Ehh. Resto. Onju? Lähen ja hakkan sinna siis mingit salatit juurde otsima ... ja leian sisuliselt tühjad kausid. Olgu, mõned kurgi-, tomati- ja jääsalati tükid saan endale taldrikusse tõsta. See, et need olid maitsestamata, tühja sellest. See aga, et jällegi kella-ühesel-ajal olid praktiliselt kõik lisandikausid tühjaks riisutud ... kas see ongi nägemus, et nii peaks uue kunde pilgu ees olema?

Aga teisest küljest jälle – teate mis, need lihapallid olid ju head! Veidi küüslaugused, veenvalt lihased, mõõdukalt mahlased, täitsa ponks värk! Ja see kaste, oiiiii kui hea see maitses! Sinepit poleks osanud selles kastmes ise, ilma hiljem kirja lugemata ära arvata, kuid maitsemeeled tõid naeratuse näole!

Kokkuvõte taaskord kolmetine. Supipöial näitab veidi horisondist kõrgemale – maitse oli ju hää. Praepöial leiab taskust kastmepöidla ja kiidab nii nagu oskab! Aga see kogemus, et keset päeva astud sisse inimtühja saali ja kohtud tühjakssöödud buffe-pakkumisega, see paneb pead raputama. Niimoodi ei peaks ikka olema, eriti kui veebilehel on kirjas „hubane A'la carte restoran“. Ei ole, no ei ole soovitamisvääriline kogemus.

---

lugu ilmus siin

Meie Gruusia (Tallinn)

Kas mõte plastriistade abil pappanumatest söömisest teid ei hirmuta? Kui ei, siis võite sisse kiigata Balti Jaama turul tegutsevasse puhvetisse Meie Gruusia.

Rõskel varasügisesel päeval rõõmustas asjaolu, et just minu sisse-astumise hetkel lahkus sealt ainus seesistuv kunde. No ausõna, välja ei oleks tahtnud tol hetkel istuda. Samas välilaua taga hatšapurit nokkivat välismaiste noorte seltskonda see ei seganud grammi võrdki – aga eks need olegi ealised iseärasused ja mugavusesoovid.

Peamiseks sisseastumise motivaatoriks oli menüüs leidunud hartšo (5.20) ning see osutus ka tõepoolest kohaletulemist väärivaks. Piisavalt rammus, riisi ja liharohke, ürdine, aromaatne, adžikaga veidi tulitavaks tuunitud, kuum ja hingesoojendav – täpselt see, mida rõskusepeletuseks vaja.

Teise käiguga olin alguses veidi hädas. Kuna tegemist on eelkõige pagarikojaga, nagu nad ennast positsioneerivad, siis mõistagi oli siin lademes erinevaid hatšapurisid, kubdarisid ja kõike muud, mida nad ebamääraselt „küpsetisteks“ nimetavad ... aga taignapõhised tooted on nad kõik nii ehk naa.

Kui ma siis küsisin ebamääraset, et „kas teil midagi praesarnast ka leiduks“, siis osutati väheldasele, kuid siiski olemasolevale valikule erinevatest komponentidest alates kartulipudrust kuni praemunadeni, mis kõik on müügis kaalukaubana. Ole aga mees ja vali endale meelepärane komplekt.

Noh mina siis võtsin kanaliha ja seente „kotleti“, hautatud köögiviljad ning ahjusküpsetatud lillkapsa, mille kokkukaalutud komplekt läks maksma umbes kümneka. See kotlet oli pisuke arusaamatus, kuna sisuliselt kujutas endast nõukogude veiderklassikat, kus liha peal on „seened“ ja juust üleküpsetatuna. Seened jutumärkides seetõttu et šampinjonid, onju. Aga maitse oli selline neutraal-OK, seega ei kurda.

Lillkapsas on mulle alati meele järgi olnud ning oli praegusel, ahjus üleküpsetatud kujul nüüdki. Paprika-baklažaani hautis magusavõitu kastmes oli täiesti söödav, aga ei enamat.

Kokkuvõte seekordse lühiteksti kohta on kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kui tahate teada, kuidas üks hea hartšo maitseb! Praepöial kerib ennast maitseigavusest rulli ja ütleb, et tal pole siin midagi kobiseda. Korraga tekkinud serveerimispöial aga protesteerib otsustavalt – müüge kaasa oma papp-taaras ja plastriistadega, aga kohapeal söövale kundele tuleks ikkagi normaalsed söögiriistad anda! Siinsamas turul kõrvalputkades osatakse seda teha, tuleks neilt õppida! Nii et kas soovitan? Ei ja jaa. Kohale minna ei maksa, kojutellimiseks on aga kraam seda väärt, eriti hartšo!

---

lugu ilmus siin