Cinnamon (Tallinn)

Jahedal-vihmasel oktoobriõhtul on ju tore midagi soojendavat naha vahele keerata, kas pole? Nii otsustasingi seekord Tallinna vanalinna südames astuda sisse india-hõngulisse puhvetisse nimega Cinnamon. Nagu nad ise ennast tutvustavad „india ja euroopa seguköök“, aga plaanisin kindlalt rõhuda justnimelt sellele india otsale.

Kui ukse taga menüüd uudistasin, avas ukse laialt naeratav tõmmu mees ja juhatas mind akna all olevasse lauda – nutikas ja levinud võte, sest aknast paistev sööja tõmbab möödujate pilke ja õhutab sisse astuma.

Esimeseks käiguks valisin rõõmustavalt pikast supivalikust „Maja spetsiaalne supp (Kookospähkli supp köögiviljade, kana, seente ja roheliste hernestega) 5.50“ Menüü eestikeelne variant vajaks muidugi keeletoimetamist, keelelisi kentsakusi oli selles mitmeid, aga nende kallal närimine pole vast nii oluline. Mis on aga tunduvalt olulisem, on see, et veebimenüüs kirjas oleva hinna 5.50 asemel tuli päriselus välja käia 8.90. Arusaadav, et inflatsioon ja puha, aga head muljet see siiski ei jäta.

Parema mulje aga jättis väikene hooliv liigutus. Nimelt kui tellisin endale vett, siis toodi selle juurde vaikimisi taldrikuke kolme värskeltlõigatud sidruniviiluga. Kas ma neid nüüd soovisin ja vajasin, on omaette teema, aga esiteks ei pandud neid ilma küsimata vette ja teiseks lõid need laua ümber mõnusa ja söögiisu turgutava värske sidruniaroomi pilve.

Akna juures istudes jälgisin ülatusega, et letitagune noormees käis igat rooga toomas ja nõusid ära viimas läbi välisukse ja kuhugi nurga taha. Aga mida nad siis teevad, kui väljas on paduvihm või lumi ja jää, kas siis käiakse samamoodi taldrikud-kausid käes ümber maja?

Supp ise aga valmistas pettumuse. Ei-ei-i, ärge saage valesti aru, see kraam oli maitsev, aga lihtsalt toidunimega oli asutus ise endale jalga tulistanud. Loonud valed eeldused, ootuse millegi erilise järele. Tegemist oli reaalsuses aga igavalt kollakas-hallikas-valge välimusega ning turvaliselt-kreemiselt maitsva kookos-supiga, milles leidus nii köögivilja- kui kanatükikesi. Tore ja leebelt maitsestatud kraam, mis meeldib kindalsti ka maitsepelguritest põhja-eurooplastele, kuid mitte midagi „spetsiaalset“.

Teiseks käiguks otsustasin võtta midagi lambalihaga pakutavate roogade valikust, kuid palusin noormehe soovitust – selleks oli „Bhuna lambaliha (Tomatiga küpsetatud lambaliha, paksu koorega sibul), €12.50“. Jällegi, misasi on „paksu koorega sibul?“ – kas siis on silmas peetud mugulsibulat vs roheline sibul? Sellest olulisem on aga erinevus hinnas, mis päriselt oli 18.90.

Väikene arusaamatus oli inglise keeles suhtleva noormehe näol, kui ta luges ette toidu komponente, mainides mh basmati riisi ja ma palusin selle ära jätta. Ma ju tean, kui suure kuhila riisi sedasorti asutustes kliendi ette tuuaks – tolles kultuuris on riis põhitoidus ja igatsorti kastmed on vaid selle riisi lisandid. Minu jaoks on aga see ballast ülearune, mida ma siis ka üritasin seletada. Lõpuks saavutasime kompromissi, et riisi asemel mulle tuuakse siis köögivilju.

Umbes 15 minutiga saabuski jälle ümber maja käidud ringiga väike kausike kastmega ja suuuuur taldrik, millel veidi kahevärvilist kapsasalatit ning kuumast veest läbi lastud Härmavilja vms valmis-köögivilju. No küll oli hea, et ma olin saanud teha asenduse, sest oleks olnud ikka narr jätta see suur põhitaldrik puutumata ja nosida ära ainult kaste. Nüüd said aga mõlemad anumad enam-vähem tühjaks, eriti see va kastmekausike.

Oi Kui Hea see oli! See vürtsikas-ürdikas-karrikas tomatine kastmeke mõistagi. Maitsete virvarrist suutsin enda jaoks esile tõsta vürtsköömne ja lambaläätse, kuid ega sellises segasummas polegi komponentide eristamine peamine. Peamine on nohinal söömine ja maitsvalt mõmisemine. Taolise pillavalt ja soojendavalt mõjuva segu sees oleks vabalt võinud olla liha asemel ka tofu või kikerherned või mis iganes muu, see poleks maitseelamust karva võrdki vähendanud. Praguses versioonis andis rammus lambaliha lihtsalt veel pooltoonikese rahulolu juurde ja tulemusek sai täiuslik kontsert bhuna ehk põhjalikult läbipraetud sibula ja tomati ettekandes.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial ei saa kuidagi horisondist kõrgemale tõusta, oskamatu turundusvõte (roa „eriliseks“ markeerimine ilma millegi erilise pakkumiseta) peaks tegelikult suisa näidu allapoole viima, kuid ega roog ise halb olnud. Praepöial aga hüppab rõõmust ja teatab, et jahtõepoolest, kui vajate rõskemal õhtul soojust ja maitseküllust, siis siin majas seda ka pakutakse! Nii et ikkagi soovitan!

---

lugu ilmus siin