.jpg)
Esimese päeva õhtul läksin seda puhvetit siis avastama ja ... ebaõnnestusin. Ehkki väga tsentraalses kohas paiknev, piiripunkti vahetus naabruses, on asutus peidetud kangialusesse. Selles leidus avatud välisuks, millele oli odavmeetodil kinnitatud asutuse nimi, kuid see uks viis pimedasse koridori. Automaatrežiimil sisselülitunud valgustus näitas küll ka muud uksed kätte, kuid see õige oli kinni. Kell näitas 19.30, ukse peal kinnitus, et nad on avatud kuni 22.00, kuid ikkagi oli uks kinni. Ilma isegi piseima paberikese-seletuseta. Lihtsalt. Kinni.
Teisel päeval läksin peale raadiosaadet kohalikus ERR stuudios uuele katsele, kuid uks oli ikkagi kinni. Kuid nüüd oli see juba minu süü, sest ma polnud tähele pannud, et nad on avatud 16.-22.00, aga mina olin tund varem kohale jõudnud.
Käisin siis hotellist läbi, kirjutasin lehelookese ja tulin tagasi. Uks lahti, jeeeee! Astun sisse ... tühi koridor ja tühi saal? Köögist aga kostus ukse tagant nähtamatu tegelase küsimus, et kas ja mis ma otsin ning kuuldes, et restorani, juhatati mind alumisele, keldrikorrusele. Mingit silti aga sinna küll ei osutanud. Milleks, onju. Kõik ju teavad, eksju!
Veidi kopitanud lõhnaga keldris oli tõesti vaevu valgustatud baarilett ja samavähe valgustatud lauad. Minu järel tuli minutike hiljem aga küsiv hääl köögist, kelleks osutus noorepoolne naisterahvas, kes keeras ka valgust juurde ning asus leti taha.
Võtan letilt menüü ja ... ei leia veebist otsitud ja huvipakkuvaid toidunimesid. Oi, aga selgub, et nad pole enam nüüd aseri köök, et kõik on muutunud. Peale nimetuse. Ja personali. Et „köögis on samad käed, kes teevad sama šašlõkki!“. Ahsoo. Nojah, võtame siis seda mida on.
Seljanka (7.-), laudatoimetamine võttis aega u 7 min. Ma olin ainus kunde. Supp oli sihuke keskpärane, aga siiski üldiselt õiges suunas liikuv, happeline ja enam-vähem lihane. Või noh, viineriseibe, singi- ja lihatükke sisaldav. Tomatine. Sibul-kurk. Oliivid. Kõik on nii nagu peab. Ja õnneks on ka hapukoor eraldi serveeritud. Kurta pole põhjust, peale sidrunilõigust mahlapigistamist võib roa isegi maitsvaks tituleerida.
Ahjaa, supi eel lauda toodud leivakorvike lõhnas küll meeldivalt värskelt lahti lõigatud peenleiva järgi, kuid kaanetatud klaastotsikus olev harilik maitsestamata või oli ilmselgelt liiga kaua oma kundet oodanud.
Teiseks käiguks ma šašlõkki siiski ei soovinud, kuid kuna letitagune proua rääkis vaimustunult sellest, kui head olla selle maja pelmeenid (12.-EUR), siis läksingi seda teed. Laudatoomise aeg venis 25 minuti peale. Mina olin ainus kunde. Jätkuvalt. Õnneks mul hetkel aega oli, mis oli hea. Kahjuks tümitas ja vilkus samal ajal silme ees suuuuur ekraan vene uusimat popsa-muusikat. Ei olnud hea.
Pelmeenid ise olid sihukesed ... mehhh. Jah tõepoolest värskeltkeedetud ja tulikuumad, kuid maitsetud. Maitsestamata vees keedetud maitsetud pelmeenid veidi lagunevas taignakestas.
Peale esimese lahtihammustamist tundsin küll neutraalselt meeldivat keedetud segu-hakkliha lõhna, kuid maitse oli nii olematu, et teise plönni ärasöömise järel küsisin soola-pipra järgi. Selgus, et need olid peidus selles kitsas-kõrges plekktorus, millega mulle söögiriistad-salvrätikud ette toodi. Kaks väikest plekkkaanega klaaspurgikest. Mitte augustatud kaanega dosaatorid, vaid harilikud purgid. Kah huvitav lähenemine.
Tõepoolest, ohtra, ikka tõpoolest ohtra maitsestamise järel ja veel koos hapukoorega ampsates olid need pelmeenid ju täiesti söödavad, kuid seda mitte tänu köögi meisterlikkusele.
Enne lahkumist küsisin, et millest selline nimevalik? See tekitab ju inimestele ekslikke ootusi hiina köögi suunas. Paraku ei tulnud sellele leti tagant mingit sisulist vastust peale mingi ebamäärase „aasialikkuse“ ja õlakehituse. Veider.
Njahhh, kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial on küll isegi neutraalsel-horisontaalsel tasemel, kuid praepöial näitab maitse-igavuse eest allapoole. Soovitust siit kohe kindlasti ei tule, kasvõi kinnise ukse taha tehtud käigu tõttu.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment