Juustutäidisega panni-piirakas

Tead misasi on hõtšin? Noh aga hatšapurit ikka tead? Noh ja isegi kui ei tea, pole hullu, panni ikka oskad kasutada? Nonäed, siis on ju kõik korras!

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et ... süüa tehakse sellest, mis on. Noh sest et sellest, mida sul ei ole, ei saa ju ka midagi teha! Ja minna kuhugi otsima seda ühte spetsiaalset komponenti, ilma milleta on kõik valesti? Noh kui viitsid, siis mine. Mina teen sellest mis on.

Minul oli eilsest ülejäänud kartulipüreed. Ja veidi kapsa-porgandisalatit. Noh ja kuna hiljuti sai käntsakas sulugunit ka toodud, siis sidus minu väike valge pea need kokku. Sina ei pea niimoodi mitte tegema. Ja iga kaukaasia kulinaar-võitleja ütleb, et NIIMOODI küll teha ei tohi!

Mina igatahes segasin need kaks nimetatut kokku koos kliide ja jahuga. Segasin ja sõtkusin seni, kuni tulemuseks sai elastne tainas, mis enam laua ja käte külge ei hakanud. Maitsestasin õige pisut, sest tainas ei pea maitsetu olema, kuid peamine maitse tuleb niikuinii täidisest.

Suurest taignahunnikust võtsin siis mugavad peotäiesuurused jupid, sõtkusin ümaraks kettaks ja asetasin peale riivjuustu. Suluguni võiks olla u pool massist (selle sulavuse-elastsuse tõttu ning ka maitse on oluline), ülejäänud poole paned juba mingit muud. Kui tugevamamaitselisi (nt brõnza vms) ei leidu, siis lisa lihtsalt riivjuustu-segule mingit meelepärast maitset, noh nt küüslaugupulbrit vms.

Siis näpid taignaketta servad kokku (umbes nagu hinkaale tehes) ja litsud saadud pätsikese uuesti laiaks, nii et moodustub u sentimeetrine kettake. Peamine point sellel tegevusel on see, et juust ei oleks mitte nt lihtsalt taignaga läbisegatud, et ta ei oleks taigna-panni kokkupuutepinnal, vaid taigna sees täidisena. Oluline on mõista, MIKS sa seda midagi teed, mitte küsida täpset retsepti ja õpetussõnu, onju.

Ja edasin on juba imelihtne nagu legoladumine või muu säänne nokerdamine. Tõstad aga kettad pannile ja praed kuldse koorikuni mõlemalt poolt. Kuival pannil saab tulemus ühtemoodi tore, aga siis on mõistlik kraam sulavõiga üle pintseldada (nagu hõtšinide puhul) või siis praadida ikkagi õlisel pannil - nagu panni-piirakaid, pannkooke jms enamasti siinkandis tehakse.

Lased veidi-veidi jahtuda, et sulajuust suud ei kõrvetaks ning manustad. Kohviga või piimaga või millega iganes. Kokkamine peab rõõmus ja mänguline olema, tulemus maitsev ... ja need ongi ainsad reeglid, mida oma köögis järgida!

Pankaagid (Pärnu)

Tänu erinevatele päevapakkumiste portaalidele olen ma avastanud kohti, mida poleks ise leidnud või kuhu osanud sisse astuda. Sest no nt pannkoogikohvikusse Pankaagid poleks ma tõepoolest osanud sisse kiigata ilma eelinfota, et neil pakutakse lõunasel ajal ka päristoitu.

Tõsi küll, nende pakkumistega on kah nii nagu on. Ehkki kirja on nad ise pannud, et pakkumised kehtivad 11.-16.00, siis tegelikult kehtivad seni kuni on.

Eelmisel korral Pärnus käies üritasin u poole nelja paiku sinna sisse astuda, aga põrkusin kahe uksest väljuva proua otsa, kes enda järel ust lukustasid. Minu küsimuse peale – et miks ja mis – öeldi, et kui kõik portsud on maha müüdud, siis nad lihtsalt lähevad varem ära.

Seekord jõudsin ukse taha 15.15 ja nägin, et pakkumiste reklaamiga harkjalg-infotahvel on veel ukse taga. Sisse astudes igaks juhuks küsisin üle, et kas köök ikka töötab ja süüa antakse? Jaatava vastuse peale astusin edasi ja ajasin mantli seljast maha.

Siis aga selgus, et supi ja prae pakkumisest on järgi ainult suppi. Noh olgu peale, nuputasime muust menüüst välja midagi, mis on kõige lähem praele ja istusin ikkagi maha.

Seljanka (5.-EUR) jõudis minuni mõne minutiga. Ohsapoiss, on see alles lahmakas taldrik, jõudsin mõelda enne asjasse süvenemist. Aga süveneda polnduki väga palju millesse.

Supi leem oli küll asjakohaselt happeline ja meeldiva maitsega, kuid sisu koosnes praktiliselt ainult viineriseibidest ja miniatuursete marineeritud kurkide killukestest. Näpuotsaga imeväikseid singikuubikuid ja miskipärast veel ka suuremaid kartulitükke. Ja keset suppi loksuv hapukooreplärakas koos rohelise petersellioksaksesega. Väga kentsakas ja minimalistlik valik komponente, ehkki kordan, et kraam kokku oli ju maitsev ja taldriku sõin ma kenasti tühjaks.

Toidu tellimise ajal küsis letitagune proua väga kiiduväärselt, et kas toob supi ennem ja teise käigu hiljem või kõik korraga? Selle järel aga juhtus see, et supp toodi küll tehniliselt ennem, teine käik aga vaid mõned minutid hiljem, kui olin supiga vaevu poole peale jõudnud.

Soe kanasalat (Teriyaki kana, praekartul, jääsalat, kurk, paprika, küüslaugu- trühvlikaste, tomat, fetajuust; 11.-EUR) oli soe vaid tinglikult. Külma salatisegu peale asetatud algselt soojad kanatükikesed olid ooteajaga mõistagi maha jahtunud, kuid siiski maitsvad.

Hiigelsuure taldriku ühte serva poolkuu-kujuliselt sätitud salatikuhil oli kokkuvõttes maitsev, ehkk selles salatikastmega läbisegatud massis ei osanud ma ka kuigivõrd aru saada nendest lubatud trühvli- ja küüslaugu elementidest. Samas tuleb visuaalse struktuuri loomise eest kööki siiski kiita – sellesse lõpptulemusse oli pandud esteetilist püüdlikkust.

Kokkuvõte on kõhklevalt positiivne. Talvise madalhooaja tingimustes on üldjoontes arusaadav, kui päeva alguses lubatud road on päeva lõpuks otsa saanud ning juurde neid ei tehta. Samamoodi võib tinglikult mõista, et pannkoogikohvik ei peagi olema linna parima seljanka keetja. Kuid vaatamata sellele jääb supipöial horisontaalsesse asendisse ja ega praepöidlalgi pole põhjust kuigi palju kõrgemale tõusta. Soovitus ei kõla just kuigi entusiastlikult, aga ma arvan et oma põhilises turunišis on nad tegijad ikkagi.

---

lugu ilmus siin