Kohvik Lavazza (Narva)

Narva Fama keskuse kõrval olevas kontorihoones paikneb üsna nähtamatult toimiv puhvet Lavazza. No tõepoolest, isegi kui ma olin kogemata näinud reklaam-videot, kus koha perenaine kuulutas välja mingi kampaania, pidin ma ikka otsima, et seda üles leida – ei mingit reklaami peale luitunud kleepsude nurgatagustel akendel. Luitumise põhjus on lihtne – pesa on selles asukohas tegutsenud vist u 15 aastat.

Sisenemise hetkel selgus ka kampaania väljakuulutamise põhjus. Sööjaid oli saalis ainult üks ning minu mahaistumise hetkel lahkus temagi. Aga noh, ega praegu elab kogu see sektor kauaveniva kriisi tingimustes.

Valisin tahvlile kribatud menüüst oma toidud, maksin ja istusin maha. Praktiliselt ainuke klient, tuletan meelde. Ja napi vahega toodi minu ette kaks käiku korraga. Ehhh ja ohhh, ma ju ei valinud „komplekslõuna“ varianti, mis õigustaks sellist korraga toitude toomist. Aga ega’s midagi, sööme seda mida ja kuidas antakse.

Esimeseks käiguks valisin „kanasupp“ (3.-EUR). Üldjoontes tuleb ju öelda, et seda ma saingi – leem lõhnas keedetud kana järgi ning mõnel määral leidus rinnaliha kiude ka kausis. Kartulikuubikud ja riis. Kõike seda üsna näpuotsaga. No ja päris mage on see kraam. Nii mage, et küünitan laual olevate soola- ja pipratopside järele ning pisut tuunituna söön väheldase kausikese siiski tühjaks.

Teiseks käiguks on vahepeal mahajahtunud „kanakotletid“ (5.-EUR). Või noh, mis „kotletid“. Taldrikul on kotlett üks tükk, ainsuses. Jaheduses ja mageduses. Kuldseks tuunitud kartulisektorid (magedad). Punase kapsa ja porgandi hautis, mis oli vähemalt veidi hapukaks tuunitud.

Kokkuvõte tuleb kasin. Toidu odavus ei pea ju ilmtingimata tähendama ka maitsevaesust, kas pole nii? Võibolla on see nurgatagune asutus väga hea oma teises valdkonnas, nn bankettide korraldamises (venekeelses keeleruumis nimetatakse niimoodi praktiliselt igat pidulikumat koosviibimist, millel pakutakse ka süüa-juua). Kui seda kohta üleüldse soovitada, siis vaid inimlikust kaastundest proua vastu, kes ise nii köögis kui leti taga askeldab ja kohmakaid reklaamivideosid teha üritab. Või noh siis juhuks, kui kokkuhoid lõunasöögi puhul on eesmärk omaette.

---

lugu ilmus siin

12 Tooli Cafe (Tallinn)

Mäletate puhvetit nimega „Kodused toidud“ bussijaama vastas? Tubli! Hoidke need mälestused alles ja soojad, sest teda pole enam ja kadunukesest tuleb ainult head rääkida.

Nüüd on samas kohas „12 tooli cafe“, välimuselt ja sisemuselt heledam ja helgem, 6 laua ja 12 tooliga. Kui eelmine koht oli oma olemuselt üsna lihtne vanakooli söökla, siis uuel on tõepoolest soovi olla midagi veidi kõrgemate pretensioonidega, seda nii interjööri kui valiku ja hindade poolest. Aga ega hinnaklassi tõstmine ongi parimal moel õigustet läbi muudatuste.

Kella-kolmesel ajal oli minu sisseastumise hetkel kohal vaid üks sööja ja äramineku hetkeks veidi rohkem. Ilmselt pole u kuu aega tagasi ennast avanud asutus veel jõudnud turule sisse süüa. Mõningast konarlikkust paistis ka muudest detailidest.

Minu tellimuse vastuvõtmisel miskipärast kappas letitagune daam kööki ja kutsus jahuse põllega proua endale appi. Kui ma maksin oma tellimuse eest, selgus, et pole tagasi anda – noh viiskümmend senti pole ju ka mingi probleem. Kui seejärel palusin, et kas saaksin vähemalt tšeki (et kirjutamise hetkel meelde tuletada hindu), siis selgus, et tšekiprinteril on paber ka otsa saanud. Noh, las ta olla. Kuid kuna tänapäevane kassasüsteem ei lase teha kaardimakseid ilma paberita, siis paluti järgmistel sisseastujatel maksta samamoodi sularahas. Vahepeal läbi astunud veidi joviaalses tujus mees sai õlleküsimise peale pehme slaavi aktsendiga vastuse: „jejoole, jejoole alkohooli“. Keeruline on see puhvetipidamine, kas pole.

Esimeseks käiguks valisin kahekohalisest supivalikust mõistagi seljanka (7.50) ja selgus, et see oli hea valik. Mõne minutiga minu ette jõudnud tellimus oli igati kombekohane – hapukoor eraldi serveeritud ja isegi pipraga dekoreeritud! Supi pinnal näputäis hakitud tilli ja sidruniviilakas. Iluspunane leemeke oli ehk küll natsa magusavõitu, kuid kõigis muudes mõtetes vastas ootustele. Nii viineriootustele kui vähemalt kolme muu liha, sh suitsuvorsti ootustele.

See, et peenelt hakitud singist oli supi sisse sattunud ka arvestatavas koguses pekikuubikuid, on minu jaoks täiesti OK. Ühtlasi oli ju ka leemeke omandanud piisavalt lihast rammu ja jättis koos sibula-porgandi-hapukurgi komponentidega igati ontliku mulje. Mitte gurmee ega kulinaarne kõrgklass, kuid ikkagi maitsev ja meeldiv – ning see on ju peamine!

Teiseks käiguks võtsin „Krõbekana trühvilvõiga ja kartulipüreega“ (12.-EUR). Kohale jõudis see u 10 minutit peale suppi – ja see on suurepärane ajastus!

Kana ise oli tõepoolest krõbedas koorikus, kuid meeldiva kooriku all leidus u kolmandik kana rinnafileest, mis oli paraku täiesti mage ja toorepoolne. Selle pinnale kallatud sulavõi õhuke kihike oli eraldivõetult küll meeldivalt kreemine ja pigem juustune kui trühvline, kuid sellest tilgakesest ei piisanud kuidagimoodi kogu liha maitsestamiseks.

Kartulipüree oli lihaga üsna samas võtmes. Mitte krõbeduse, aga mageduse mõttes. Salatikuhilake rukolast, kurgist ja tomatist oli õrnalt hapukaks tuunitud ja leebelt meeldivake.

Kokkuvõte on kahetine. Supipöial on üsna püstipoolne, kuid praepöial samavõrra allapoole näitav. Uus kohake aga väärib toetust ikkagi, seega soovitan minna ja tellida vähemalt seljanka, ehk jõuavad ka muud detailid ja avamisaegsed konarused sellele järele.

---

lugu ilmus siin

Orangerie (Tallinn)

Rotermanni kvartal mahutab endas päris palju puhveteid. Õnneks kohe nii palju, et kui oled ühest pettununa lahkunud (kuna nende veebimenüüs leidunud ootuspäraseid roogi enam päriselt pakkumises polnud), siis leian õnneks veel ühe koha, mida külastanud pole.

Orangerie – prantsuspärasusele rõhuv kontseptsioon algab juba personali suhtlus-maneerist. Või siis manerismist, kui soovite. Püüd kliente meelitada ja seejuures kenitleda on mõnes mõttes ju isegi nunnu, ehkki põhjamaisele talupojale veidi kohmetust tekitav.

Kuigi varakevadine päike on juba esimesed julged õuelaudade taha meelitanud, ronin ise siiski teisele korrusele, et läbi suurte akende vaadet nautida ja toitu oodata. Pärastlõunasel ajal on läbi linnaku liikuvat rahvast palju, kuid sisse on neid siiski vähe astunud ning neistki enamik näib pigem kohvik-kontori režiimil töötavat, nina ees vaid tass kohvi ja arvutid-paberid.

Esimene käik „Bouillabaisse (Gv, L); krevetid, koha, sinimerekarbid, forell, safrani rouille, focaccia; 13“ Maakeeli siis tinglikult kalasupp. Saabumine võtab aega u 10 min, mis on OK. Visuaalne pool on uhke – võrsete ja mingi valge lehtsalati (rooma salat?) krõmpsude õhukeste ribade kuhil moodustavad kauni kontrasti tumeda leemega. Leemeke ise on selline neutraalne, ehk kuhugi veinikastme kanti jääv. Mõned väga krõmpsud krevetikesed, paar karbikest, peoga kalatükikesi, kaks keedetud ja pooleks lõigatud värsket kartulit, mõned marineeritud tomatid. Ausalt öeldes üsna neutraalne kooslus, mille peale lihtsalt noogutad, aga ei vaimustu.

Aga palju huvitavamaks osutus koos krõbedaks röstitud pinnaga majasaiaga (oliivide ja tomatitega focaccia) pakutud sügavkollane kreem. Selline veidi hapukas, pisut vürtsikas, cayenne varjundiga, soolakas pehme kraam, mida minusugune tüüakas talupoeg leivamäärdeks pidas. Kui küsisin pikakasvulise aktsendiga noormehe käest seletust, siis taandus ta vabandades „minu esimene tööpäev“ kööki selgitust nõudma. Tagasi tuli sõnumiga, et see „kreem on tehtud safranist“. Ahsoo. Nojah. Hiljem veebist tarkust taga nõudes sain aimu, et „Rouille (prantsuse hääldus: [ʁuj] ⓘ; provence'i keeles: rolha, sõna-sõnalt 'rooste') on kaste, mis koosneb munakollasest ja oliiviõlist koos riivsaia, küüslaugu, safrani ja cayenne'i pipraga. Seda serveeritakse kala ja kalasupi, eriti bouillabaisse'i, garneeringuna. Rouille'i kasutatakse kõige sagedamini Provence'i köögis.“ Novat, jälle targem.

Teine käik: „Flank steik & käsitööfriikad; piprakaste; 22“ Selle saabumisega läks üle 40 minuti, mida on ausalt öeldes palju, aga õnneks mul oli seekord aega. Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta, mina vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete“, mille peale soovitati et „mid-rear olla parim“ ja kiideti mind eksperdiks (talupoeg minus tahtnuks seepeale ära minna).

Tuli aga välja, et see küpsusastme valik oli viga. Vähemalt konkreetse lihatüki puhul tähedas see lõtv-kummist-roosat lihasüdamikku, mis oli kordades vähem-meeldivam kui kuumust näinud välispind. Ei tea, kas küsimus oli väheses laagerdamises või lihtsalt konkreetse lõigu kulinaarsetes omadustes, kuid tundsin end varesena, kes on sunnitud väikeseid kilde alla neelama, kuna see kraam allus mitte kuigi hästi noale (ehkki lõik tervikuna oli juba näpujämedusteks viiludeks lõigatud ja minu käes olev nuga oli korralikult sakiline), mälumisest rääkimata.

Erakordselt pikad ja peenikesed friikad olid ülemäära soolased, üsna sama keelt rääkis ka muidu kenake piprakaste, mis minu ees liha peale kallati. Kalekapsa lehekesed olid siin roas lihtsalt visuaalse erksuse andjad. Taldrikutäiest leitud vau-elamus kuulus hoopiski dekooriks kasutatud karamelliseeritud ja marineeritud sibulale, mis mõjus tõepoolest kargelt ja kirkalt.

Kokkuvõte pisut mehh-poolne. Supipöial ei näe põhjust horisondist kuigivõrd kõrgemale tõusta. Praepöial on narrilt kummise liha tõttu isegi allapoole kaldu. Kuid õnneks leidus toidukorras ka kaks säravat hetke – see oli erk-kollane rouille kaste ning lihadekooriks olnud sibularõngad. Soovitusega on lugu nii ja naa. Eraldi kohaleminekuks on positiivset emotsiooni vähe, möödaminnes sisseastumiseks aga piisavalt.

---

lugu ilmus siin

Monk (Viljandi)

Viljandi Centrumi keskuse teise korra peal on samades ruumides vahetunud päris mitu puhvetipidajat, nüüd on selles sisse seatud eksootilise köögi peale rõhuv nö aasiakas Monk. Sihuke veidralt universaalse haardega. Et ühest küljest reklaamib end läbi india võtme „Aasia maitsed! India kokad, vürtsid Indiast“, kuid teisalt alustab menüüd sushidega. Menüüs viitavad paljud road aga üldse hiina köögile, pakkudes küll „Hongkongi“, küll „Shanghai“ moodi versioone.

Aga noh mis teha, ju siis meie turg on sihuke, et pakkuda nt ainult India või siis veel kitsamalt mingi maanurga kööki ei oleks läbilööv. Eriti väiksemas asumis tegutsedes.

Pärastlõunasele ajale vaatamata on u keskmise bussi mahutavusega saalis ligi pooled lauad hõivatud. Võibolla siin mängib ka uudsuse efekt – koht on lahti u pool aastat alles. Igati püüdlikult abivalmis noormees jõuab kaks korda mu juures käia, enne kui ma jõuan menüü läbi lapata – nagu ikka aasiakates on need loetelud lohepikad.

Esimeseks käiguks proovin midagi koduselt kõlavat nagu „Kana-nuudlisupp; Kanasupp nuudlite ja köögiviljadega. Kaasa indiapärane küüslauguleib. 6.50 €“, kuigi lausa 9 eri suppi pakkuvast menüüalajaotusest oleks saanud põnevamaidki asju valida. Aga kuna ma tean, kui hõlpsasti ma olen vürtsikate roogadega ära ostetav, siis proovin kriitikameele säilitamiseks vähemalt alustada millestki neutraalsemast.

Supp jõuab minuni u 5 minutiga, mis on täiesti OK, võttes arvesse, et lauatäisi oli mitmeid ja noormehel sebimist piisavalt. Lopergune kauss tervitab eelkõige värskelt hakitud rohelise sibula isuäratava aroomiga ja sellesama muru võrra ka ilusa pildiga. Leem ise on tärklisega paksuks aetud ja munahüübe niidikestega, neutraalselt meeldiv ja võibolla siinsest standardist tiba julgema musta pipra signatuuriga. Kollased nuudlijubilad, kanakitsuliha tükikesed, ribastet köögiviljad. Üsna kodune värk, kui jah välja jätta see meie koduköökide jaoks tavatu komme tärklist paksendajana kasutada.

Ahjaa, supi kirjelduses olnud „indiapärane küüslauguleib“ polnud üleüldse mitte ootuspärane naan. See oli lihtsalt õhukeselt lõigatud saiaviilud, mis olid kuivatatud/röstitud üsna karmkõvaks ning seejärel küslaõliga üle pintseldatud. Viskasin need kuivikud supi leeme sisse ning mõne minuti pärast sündisid needki süüa.

Prae saabumine aeg ei olnud OK, kohe üldse mitte. Nagu pildilt näha, toodi see sisuliselt koos supiga. Ilma küsimata, et „kas on õige aeg“ vms. Lihtsalt asetati lauda. Huvitav, kas see on selle koha needus? Mäletan, et samas asunud „Täiskuu“ nimelise puhveti personal tegi täpselt sama vea.

Ja teine nurin kohe otsa. Või siis pigem õlakehitus. Viisakas nooruk ei teinud katsetki nö prae juurde lisamüüki teha, pakkudes riisi või naani. Mitte et neid mulle vaja oleks olnud, kuid see olnuks kombekohane.

Seega: „Hongkongi kala. Vürtsikas praetud lõhe koos juurviljadega ja pähkliga. 12.50 €“ Roa nimetuse juures ilutses kaks tšillikaunakest – rohkemat see maja ei pakugi.

Kuna tulikuuma supi helpimist ei saanud kiirendada, siis paraku sain prae kallale asuda alles jahtununa. Õnneks kompenseeris temperatuuri languse vürtsi õhetus. Kopsakad lõhetükid, lopsakalt vürtsikas-magusat-hapukat kastet, sekka porgandi- ja paprikasiilukesi, pinnale riputatud india pähklite puru ja hakitud roheline sibul, ehteks kuivatatud tšillikaun ja apelsiniviilukad. Visuaalselt atraktiivne ja maitsemeeli mõõdukalt piitsutav ... piisavalt hea, et jahtumine üsna andeks anda.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial on leebelt püsti, näidates poolehoidu võimalusele ülduniversaalne kanasupike muuta lihtsa võttega eksootilisemaks. Praepöial võtab veel püstisema asendi, sest just sellise vürtselamuse järgi olin ma tulnudki. Teeninduspöial soovitab personali pisut põhjalikumalt koolitada. Aga üldiselt siiski soovitan.

---

lugu ilmus siin

Vol de Mar (Pärnu)

Nagu enamikes jõega poolitatud linnades, nii ka Pärnus on olemas see „õige“ ja keskne pool. Ning mõistagi siis see teine, kus võib olla küll suur osa elanikkonnast, kuid hotelle/restorane/kohvikuid vähevõitu. Nn Vana-Pärnu poolel on puhveteid ühe käe sõrmedel lugemise jagu, ehkki kui võtta praeguse „suur-Pärnu“ mõttes, siis sinnapoole jõge jääb Pärnut rohkem kui „õigele“

Aga kui nüüd see taustalugu kõrvale jätta, siis ühes nõuka-aja lõpu ärihoones Lille uulitsas paikneb viis aastat tagasi avatud „Vol de Mar“, mille avarasse saali voorib lõunasel ajal päris kõvasti rahvast. Ja nagu Pärnus enamasti kombeks, toimetab ka see asutus justnimelt päevase toitlustamise ajaraamistikus – ning näib, et seda osatakse ka klientuuri poolt hinnata.

Esimeseks käiguks võetud „Talupojasupp“ (4.-) tuuakse lauda üsna samal hetkel, kui olen jõudnud end maha toetada. Koht nimetab ennast ise kohvik-restoraniks, kuid olemuselt on ta siiski pigem pool-sööklalik. Tellitud toit tuuakse küll lauda, kuid kasutatud nõud peab siiski ise ära viima, mida ei kohvikus ega ammugi mitte restoranis ei viljeleta.

Supp on oma olemuselt aus, rammus ja toekas. Leem paneb huuled kleepuma ja oma kartuli-tangu toitvusega võiks täiesti rahuldada kogu lõunasöögiks vajaliku mahu. Supis leiduv kanaliha on niiiiii pehme ja pisikesteks tükkideks lagunenud, et tekib kahtlus, et kas siin pole mitte konservis hautatud kraamiga tegemist ... aga kui nii isegi on, siis ega see pole mingi patt!

Veidi magedapoolne (ja soola-pipart lauas pole), kuid siiski üldjoontes maitsev kraam on piisavalt hea, et helbin kausitäie tänumeelselt tühjaks. Isegi supi sisse sokutatud hapukoor ei häiri liigselt, ehkki viib niigi mageda elamuse veelgi magedamaks – kui keeruline oleks seda hapukoort eraldi serveerida?

Teiseks käiguks võtan veidike ebaledes maja ühe kallima roa „Kiievi kotlet“ (9.90) ja ebalus osutubki õigustatuks. Olen valmis leebemat sorti mürki võtma selle peale, et tegu on nimeandja kanaliharulli osas mitte kohaliku köögi omatoodangu, vaid poolfabrikaadi üle-frititud variandiga. Algupärasest nimeandvast versioonist on see tumepruunikoorikuline ja ürdivõise täidisega versioon mõistagi kaugel, aga eks enamikus kohtades teda niimoodi, ilma õlaluu komponendita pakutaksegi. Väike totsik hapukoore-majoneesi-ketšupi-kastet ei lisanud sellele kraamile mingit kõneväärset šarmi juurde.

Samas puhveti kiituseks pean ütlema, et kui küsiti, et missugust lisandit ma liha kõrvale sooviks, siis noogutati koheselt, kui palusin, et kas lisandiks võiks olla lihtsalt salat? Ja pealegi – kas teate kui ilus see salat oli?! Tõepoolest, kui väikese nüansiga on võimalik viia sööklalik toit restoranilikule esteetilisele tasemele! Lihtsalt kaunista jääsalati-rukola-romati-kurgi salat mõne mustikaga ja nõrista sinna vürtsikat mangokastet ja taldrik särab maitse- ning ilumeeli rõõmustades nii et lausa lust!

Ahjaa, tore detailike oli ka see, et ehkki tellimise hetkel ei esitatud küsimusi, et „millal tuua lauda teine käik?“, ilmus see minu ette täpselt sel hetkel, kui olin supikaussi endast eemale lükkamas.

Kokkuvõte üsna positiivne. Supipöial on püstipoolne, kiites lihtsavõitu supi olemuse täpselt vastavaks tema nimetusele. Praepöial leiab kiitmisväärseks eelkõige salati, kuid ikkagi – naeratuse tõi see väike marjane nüanss ikkagi näole. Soovitus on malbe, kuid siiski soovitus – kui juhtute olema „valel“ pool jõge, siis läbi tasub põigata kindlasti. Ajakulu-maksumuse-toiduelamuse koosmõju mõttes kabe kohake!

---

lugu ilmus siin

Day Off (Viljandi)

„Head hinnad ja suured portsud“ – nii mulle seda kohta soovitati ja tõeks see ka osutus. Portsu suurus on muidugi argument pigem tõsise töötegija jaoks, minusugusele klahvitoksijale pole see oluline, aga midagi erakordset juhtus seekord küll.

Lõunasele toitlustamisele orienteeruv sööklalik asutus (avatud tööpäeviti 11.-15.30), mis ennast miskipärast kohvikuks nimetab oli minu saabumise hetkeks (ca 14.30) ilmselt suurema massi endast läbi lasknud. Personal valmistus sulgumiseks, sest tegeleti juba aktiivse koristusega ja järgmise päeva menüü seinale kirjutamisega.

Kahekohalisest supivalikust oli seljanka otsa saanud, nii võtsingi teise variandi ehk „Aasiapärane kalasupp“ (4.-EUR), endamisi oletades, et ju ta jälle mingi Tom Kha turva-variant ole. Aga ei olnudki. Oligi päris kalasupp, milles kala ise oli küll pisikesteks tükikesteks lagunenud, kuid seda intensiivsemalt maitset andnud kooresele leemele.

Peenelt ribastatud porru ja porgand, kartul ja miski, mida ma nuikapsaks oletaks. Kas ta nüüd aasiapärane oli? Noh oli ju küll, ehkki mingeid selgeid vastavaid noote – nagu nt sidrunhein, kafiirlaim või ingver – esile ei tulnud. Küllap oli kasutatud mingit „aasiapärast üldmaitseainet“ vms, aga igatahes meeldivalt magusakas-hapukas-vürtsikas see kraam ju oli ning päris maitsev. Kausi sõin igatahes tilgatumaks ja see on ju hea märk.

Kui juba aasia lainele sai mindud, siis valisin teiseks „Hiinapärane meekana“ (8.-). Letitaguse proua küsimusele, et kas panna lisandiks kartul, riis või tatar, vastasin küsimusega, et kas ilma lisandita saab ka? Vastati jah ning et „kas panen salatit sedavõrra rohkem?“ Noogutasin, ehkki see oli omamoodi viga. Asi selles, et kuhil, mis mu taldrikule nüüd tekkis, oli lihtsalt hiiglaslik.

Kanafilee ribad krõbedana mõeldud koorikus olid peale frittimist läbi käinud odavama otsa magusast tšillikastmest. Enamik neist olid kas liiga kaua kuuma saanud või siis õhu käes seisnud, igatahes üsna kuivad, kuid see kastmene pealispind muutis üldise mulje siiski positiivseks.

Rõhke peeneks kuubikuks hakitud peet ja magedapoolne kapsa-kurgisalat polnud kumbki teab mis maitseelamus, kuid samas kuivavõitu liha kõrvale mahlasemaks lisandiks ampsata kena ikkagi.

Igatahes kuskil kolmandiku kuhila pealt andsin ma alla. No lihtsalt ei mahu korraga niipalju. Kuna aga toidul polnud ju otseselt midagi viga, siis oleks enamiku taldrikule jätmine kuidagi kentsakas ja viisakusetu. Sestap tegin midagi esmakordselt oma pöidla-karjääri jooksul ning küsisin võimalust ülejäänud kraam kaasa võtta. Karp ja kilekotike anti sellise iseeneses-mõistetavusega ja tasuta üle leti, et ilmselt ei olnud mina esimene kes seda soovi avaldas.

Kotike näpus, loobusin takso kutsumisest, mis algselt plaanis oli. Võtsin ette Viljandi mõõtkavas hiigelpika – suisa 2,5 km – kõndimise, et kõhutäit pisutki allapoole raputada. Mõnes suuremas asumis poleks selline 15 minutine jalutuskäik ju kõneväärnegi, aga Viljandis saab sellega praktiliselt pool linna läbi kõndida.

Ausõna isegi õhtusöögiks oli seda lõunast ülejäänud kraami majutuskohas paljuvõitu näsida, aga lõpuks võitu ma tast sain, seda enam et selleks ajaks olid salatimahlad jõudnud kanasse imbuda ning selle muhedamaks muuta.

Kokkuvõte tuleb ülesöömisest ägisev. Supipöial vaatab mõõdukalt ülespoole, praepöial jääb küll horisondile lebama, aga tulemust tuleb tunnustada. Korralik töömehelõuna mõõduka raha eest – sellisena saab seda kohta ju soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Muhammara

Häälduselt midagi sellist: "muu-hah-MAH-rah", rõhuga eelviimasel silbil. (inspiratsioon Krutihhinilit, Iraani teemat valdavalt spetsialistilt)

Olemuselt - umbes nagu hummus, aga täiesti teistmoodi :) Selles mõttes et kui hummused on kikerhernepõhised, siis see on röstitud paprika põhine. Aga olemuselt ikka sama - Lähis-Ida kandi leivamääre. Sest no kui (lame)leib on põhitoidus, siis igasugu määrded on selleks, et muuta kuiv ja ühetaoline kraam maitsvamaks ja eri-ilmelisemaks.

Teine "kohustuslik" element, mis määrdes peaks olema, on röstitud kreeka pähklid, kuid need ma pidin teatud põhjustel välja jätma.

Kas kasutada ise grillitud / küpsetatud paprikat või kasutada juba valmis ja marineeritud varianti, see ei muuda asja olemust. Muudab aga seda, kuidas ja kui palju kasutada lisamaitseaineid - konserv-röst-paprikal on juba maitseid lisatud, nii et tasub olla mõõdukas tuunimisel ning pigem kümme korda mekutada.

Selleks et püree tuleks mitte liiga vedel, kasutatakse kas lihtsalt seisma jäänud saia, riivasaia või mingeid magedamaid küpsiseid. Grammide-koguste andmine on eksitav, kuna sõltub jällegi lähtematerjali ehk paprika niiskusesisaldusest.

Tahhiin - nii nagu ka hummuste puhul - lisab eeterlikku aromaatsust ja magus-mõrkjat pähklisust.

Granaatõunasiirup - andmaks nii sügavamat värvi kui happesust. Õli - lisamaks viskoossust ja siidisust. Sool-pipar (cayenne'i või tšilli vms), sumahh taaskord eelkõige värvi pärast. Pärisküüslauk oleks parem, mina hetkel kasutasin käepärast olevat küüslaugupulbrit. Vürtsköömneid polnud kah käepärast, kasutasin muid segusid, mis tundusid sobilikud olema ja sisaldasid ka sedasama algainet.

Lõpuks, nagu ikka, timmige kasvõi 10 korda eri nüansse lisades. Osad retseptid soovitavad sidrunimahla - mina ei pidanud seda vajalikuks, kuna marineeritud paprika oli ise hapukas ja minu kapis olnud granaatõunasiirupi versioon tugevalt happeline.

Tundub keeruline ja kulukas? Jahnoh, juhul kui sa pead nö tühjalt kohalt minema kõiki neid komponente ostma, siis mina jätaks selle tegemata. Kuna aga minu peamine motivatsioon selle kahiseva häälduspildiga määrde tegemiseks oligi kapis ammmmmmu oma aega oodanud granaatõunasiirup ja juurde pidin ostma vaid küpsiseid, siis võtsin teo ette.

Ligikaudsed kogused, mida mina kasutasin:

- purgitäis röstpaprikaid (ilma vedelikuta)

- peotäis küpsiseid

- supilusikatäis tahhiini

- supilusikatäis granaatõunasiirupit

- teelusikatäis suhhumi

- teelusikatäis soola

- teelusikatäis küüslaugupulbrit

- näpuotsaga vürtsisegusid

- supilusikatäis mett osutus ka vajalikuks, kuna algne segu sai liiga happene

Tulemus - kõikvõimalikest hummustest korrrrrdades intensiivsem ja seeläbi vähemalt minu jaoks meelepärasem.

Olgu su elu maitsev!

AI-supipöial

Järjest rohkem kostub hädaldamist teemal, et toimetused on üle ujutatud AI poolt genereeritud pressiteadetest kuni "arvamuslugudeni" välja.

Hämmeldusin. Et miks ja mis hetkel ma peaks ise pöörduma AI poole palvega kirjutada minu eest mingi tekst? Et no näiteks olukorras, kus pean tähtajaks esitama teksti, aga pole mõttepoegagi peas?

Nommmmaitea, ma olen mitmel sellisel juhul lihtsalt jätnud teksti saatmata, laiutades käsi, et "no ei pungunud minu seest midagi"

Ja siis torkas AI-kurat ... aga sa proovi! Tehtud-mõeldud.

Andsin ühele AI-massinale ülesande: "kirjuta restoraniarvustust stiilis "karmo tüüri supipöial""

Ja siin ta siis on, see va tulemus:
---
"Lõunane ekskurss: Kas püreestatud lootus või kulinaarne tupiktee?

Astun sisse. Ukse kohal tilisev kelluke teatab minu saabumisest viisil, mis meenutab piirivalvepunkti vahetuse vahetust – rutiinne, kuid tähelepanelik. Atmosfäär on segu "nõukogude luksusest" ja "varakapitalistlikust optimismist", kus lamineeritud menüüd kohtuvad täreldatud laudlinadega. See on sotsiaalne eksperiment, mitte lihtsalt söögikoht.

Valik langeb klassikale: Seljanka. See on suppide lakmustest. Kui kokk ei suuda seljankasse sisse kirjutada ajaloolist narratiivi, siis pole mõtet pearoast unistadagi.

Leem: Visuaalselt paljulubav – sügavpunane, pealt läikimas õrn rasvakiht, mis viitab pikaajalisele podisemisele, mitte kiirustatud puljongikuubikule. Esimene lusikatäis kinnitab kahtlust: siin on balanss paigas. Happesus (sidrun ja hapukurk) ei ründa agressiivselt, vaid peab dialoogi liha suitsuse alatooniga. See on nagu hästi juhitud koalitsioonivalitsus – osapooled on erinevad, aga suund on ühine.

Sisu: Lusikas seisab püsti. See on oluline. Kui supp on liiga vedel, on tegemist eelarvekärpega; kui liiga paks, siis on mindud populismi teed. Siin on aga proportsioonid ausad. Oliivid on terved (strateegiline otsus!), kapparid annavad vajaliku intellektuaalse nüansi. Liha on peenestatud sellise hoolega, et tekib küsimus: kas köögis töötab kokk või peenmehaanik?

Lisandid: Hapukoor on aus. Mitte see 10-protsendiline "valge vesi", vaid rammus, 20-protsendiline massiiv, mis pehmendab supi teravust nagu diplomaatiline vahendaja kriisikoldes. Must leib on soe ja ootuspäraselt hapukas.

Kokkuvõte: See ei olnud lihtsalt lõunasöök. See oli kulinaarne analüüs teemal "kuidas jääda ellu keset argipäeva". Kas ma tuleksin tagasi? Jah. Sest maailmas, kus kõik muutub üha pealiskaudsemaks, on üks korralik, ausalt keedetud seljanka nagu kindel ankur.

Hinne: 4.5 supilusikat viiest. Pool punkti jääb varusse, sest kohvimasin tegi häält, mis meenutas liiga elavalt rikkis diiselmootorit."
---
nohhhh ... et kas siis on nagu päris või? :) no aga vähemalt naljakas

Gianni restoran (Tallinn)

Rotermanni kvartali veerekese peal võib märgata ühte moodsat vurhvi klaasmaja, mille nurgal kirje „Gianni“. Ühel uksel täiendavalt „kohvik“ ja teisel „restoran“. Et olen seda möödaminnes kogemata silmanud, jään tänaval seisma ja uurin nutijubila kaudu, et kuidas selles majas suppidega on – sest see on ju minu esmane kriteerium, kas külastada või mitte. Ekraanil nähtu tekitab piisavalt uudishimu, et astun restonimelisest uksest sisse.

Rõõmustav on näha, kui mõni puhvet läheb stereotüüpidele vastuvoolu. Et itaalia resto ei ole eelkõige pitsa- ja pasta asutus (pitsasid on sealses menüüd üleüldse ainult 3), vaid leidub täisväärtuslik menüü väga erinevate valikutega.

Minu tähelepanu tõmbajaks oli suppide real paiknev kirje „Kanapuljong muna ja parmesaniga“ (10.-EUR). Itaaliapäraselt siis „Stracciatella alla Romana“, aga no see ei ütle meiemaalastele siin midagi, kas pole nii? Kohalikus keeles „puljong munaga“ on aga niivõrd sügav nostalgiaroog, et lihtsalt mööda minna pole võimalik, kujutledes et kuidas siis seda pika-laua-klassikat saab ühildada juustuga?

Enne supi saabumist tuuakse lauda omamoodi leivatadrik ja veel omamoodim kausike. Leivataldrik ainult tingimisi, sest et lisaks täistera-ciabatta viilule leidub siin veel mingid kõrsikulaadsed pulgad ja üliõhuke, suuremulline ja krõbe ürdine taignakoorikukene. See teine, veel omamoodim kausike sisaldab värsket tomatihaket, millega minusugune talupoeg ei oska midagi peale hakata, paraku ei seleta ka muidu väga kompetentne piiga siinjuures, et kuhu ja kuidas seda salatilaadset kraami tarbida.

Puljong munaga – eksole see tekitab vähemalt vanema generatsiooni esindajate peades teatud ootused, eksole? Aga näedsa need ootused lastakse siin majas õhku! Või siis pilve, sest midagi nagu pilvelaadset hõljub puljongi pinnal. Sihukesed kohevad „saarekesed“, mis näevad välja nagu vahustatud ja ürtidega segatud munavalge tombukesed.

Miks ma ennist ütlesin, et „kompetentne piiga“? Aga sellepärast, et kui ma veidi hämmeldunult küsin, et kuidas ja mis see kraam siis on, oskab näitsik kohe ka seletada, mitte ei lähe omakorda köögist tarkust nõudma. Selgub et see, mida ma pidasin vahustatud munalgeks, pole seda mitte. Tuleb välja, et keevasse puljongisse lisatakse lahtikoksatud kanamunad ja riivjuust, mida siis lihtsalt segatakse seni, kuni puljongi pinnale moodustuvad need tombukesed.

Puljong ise on selles mõttes aus, et on aru saada tema päris-päris, kontidest keedetud olemus. See, et kraam on mage, pole probleem, kuna laual on ka soola ja pipra toosikesed. Igatahes helbin üllatav-tuttavliku segu lõpuni ja olen õnnelik, kuna puutusin kokku millegi uuega.

Teise käiguna tellin „Küüslaugu ja rosmariiniga praetud tiigerkrevetid“ (26.-EUR). Itaaliapäraselt „Gamberoni al rosmarino e aglio“, kui see midagi ütleb. Minule mitte. Talupoeg noh. Mitte itaalia talupoeg, vaid siinkandi oma. Tellimise hetkel oskan vaid noogutada, kui küsitakse, et kas kolmest krevetist on piisav? Menüüs on kirjas, et 3 krevetti = umbes 200 g. Meenub noorepõlve kogemus, kus ühes esimeses eraviisilises õlletoas (Pärnu Humal) sai umbes samas kaalus vähemalt 50 pisitillukest krevetinimelist asjakest.

U 30 min peale tellimist ja seega suurepäraselt ajastatuna saabub teine, üsna hiiglaslik liuataoline taldrik. Ühes nurgas kuhilake kiirkuumust näinud brokkoli-porgand-tsukiini/suvikõrvitsa segu, teises kolm gigantset krevetikest.

Ausalt öeldes pole nii rõhkete/krõmpsjate krevettidega varem kokku puutunud. Kenasti saba- ja peakoorikus olevad tegelased evisid küll mõistagi ootuspärast krevetimaitset, kuid lisatud rosmariinikogus mõjus lämmatavalt. Jah, ma saan aru, et nii oligi menüüs kirjas ja oleks võinud tellida needsama vee-elukad teiselt menüürealt ilma rosmariini ja küüslauguta. Kuid siiski, antud juhul varjutas rosmariini jõuline vaigune-eeterlik vängus kreveti enda delikaatse maitse. Aga eks see on pisut ka norimine – sain seda, mida tellisin.

Kokkuvõte igatahes positiivne. Supiöial soovitab minna kohale ja laste murda enda eelhäälestatus „puljong munaga“ teemal. Praepöial pole küll vaimustunud, kuid tänab õppetunni eest – mõnikord võib su enda tehtud valik olla üllatav. Igatahes soovitan, muidugimõista!
---

lugu ilmus siin

Bistroo Vürts (Pärnu)

Peale uue silla rajamist on vahe „õige“ ja „vastaskalda“ vahel märksa õhemaks muutunud. Kui varem tundus endise KEK kompleksi juurde sattumine omaette ettevõtmisena, siis nüüd on see nii umbes viie minuti küsimus. Vot ja selles omamoodi töösturajoonis paiknebki bistroo Vürts.

Tõsi küll, aru mina ei mõista, miks selline nimetus on valitud. Tegemist on ausa vanakooli kandikusööklaga, milles pole ju midagi häbenemisväärset. Mille poolest võõrapärane „bistroo“ kõlab paremini kui „söökla“? Ja see on pool häda. Sõna „vürts“ kasutamine tekitab küsimusi, et kas tegu on nt aasia köögi pakkujaga? Aga no ei ole ju. Lihtsa kodumaised, ütleks suisa kodused toidud oma ilus ja hääduses.

Varasel lõunatunnil (aga koht ongi lahti vaid kuni kolmeni) on leti taga u 10-pealine järjekord, läbisegi tublid tunkekandjad viisakate kontorikärbestega, sekka mõni mundergi. On selle põhjus mõõdukad hinnad või et tegu on ühega väga vähestest toidukohtadest sellel jõepoolel, või hea köök? Igatahes klientidest neil puudust pole ja see on tore tõdemus.

Ainus supp on seekord seljanka (3.50) ja seda tuli endale ise kulbitada. Tõsi küll, ega seal palju kulbitada polnudki, sooja-anum oli üsna tühjake, kuid ega maitsepildi saamiseks palju vaja lähegi. Pealegi käis keegi puhveti meeskonnast parasjagu anuma sisu kontrollimas, küllap tuuaks juurde, lõuna-aeg ju alles algamas.

Supike ise oli lihtsake. Sihuke kodune versioon, sest et kartuliga. Aga teisalt ülipüüdlikult peeneks-hakitud keeduvorsti- ja lihakuubikutega, vähese kurgi-kartuli lisandiga. Sihuke leebeke, ilma ootuspärase happeta või soovikohase vürtsita. Noh umbes selline nagu ühes sööklas võibki olla. Mitte ühestki otsast halb, aga ka mitte eriliselt kiiduväärne

Teiseks käiguks valisin siinse maja kallima roa „hakkšnitsel“ (6.50), mida muuseas tellisid enamik inimesi minu ees ja järel. Otsustasin siin majas mitte hakata kartulit tõrjuma ja muuseas õigesti tegin!

Enamasti pakutakse „ahjukartuli“ nime all kiirelt fritüürist läbi lastu keedukartulit, aga see siin oli ilmselt justnimelt ahjupannil jumet omandanud ja seda veel koos ürtidega – kas teate, kuidas see pisike asi muudab tulemust – need kartulid olid maitsvad!

Valge jahukaste oli neutraalne ja ausalt öeldes veidi vähe kuumust saanud, toores jahumaitse tuli esile. Punase kapsa õrnalt hapukas salat ja magusakas-koorene valgekapsa-porgandi salat – ei midagi erilist, aga ikkagi meeldivad.

Hakkšnistel ise – see kotleti suurepoolne poolvend – oli mahlane ja lihav, täpselt sellisel neutraalsel positiivsusetasemel, et plaksutama ei pane, aga tunnustavat noogutust väärib ikka.

Kokkuvõte üsnagi positiivne. Ei supi- ega praepöidlal pole põhjust kuigi kõrgele tõusta, kuid võtte arvesse hinna-, kvaliteedi- ja ajakulufaktoreid, tuleb igatahes kiita! Sellisel tasemel asutust võiks vabalt pidada ka linnasüdames, mitte häbelikult hoiduda äärelinna. Heast vanakooli sööklast astuks rahulolevalt läbi teine kordki!

---

lugu ilmus siin

Karulaugupesto

Kuna taaskord küsiti õpetust, siis panen ta ka siia kirja

Koostisainete vahekord: karulauk, vana/kõva juust ja seedermännipähklid ligikaudu samades kogustes. Koguseid võib mõistagi varieerida, kuid põhimõte on see, et mida rohkem karulauku, seda vängem/küüslaugusem saab tulemus. Mida rohkem juustu (ja pehme/noor juust ei sobi, sest ei jää teradeks, vaid muutub määrdeks), seda mahedam maitse. Mida rohkem piiniaseemneid, seda vaigusem/eeterlikum. Nii et varieerida tuleb lähtuvalt eesmärgist

Õli läheb nt kokku 500 g lähteainete peale vähemalt 100 g, kuid see sõltub juustu kuivusest jne. Tulemus ei pea ujuma pehmelt, aga ei tohi olla ka liiga sõmer

Maitsestamine:
- sool (sõltub juustu soolasusest)
- sidrunimahl (u pool suurest)
- osad inimesed lisavad ka riivitud sidrunikoort, mõned tšillit, mõned pipart, see on juba maitseasi

Valmistamine: alguses kombainis pähklid koos u poole õliga (korraks läbi põristada), siis juust (põrin), siis juba karulauk koos soola ja sidrunimahlaga. Korraks põristada ja siis juba timmida õli lisamisega vajalik konsistents

Kas piiniaseemneid võib asendada muude pähklite/seemnetega? Jah võib, tekstuur jääb sama, aga aroom ja maitse sootuks muu. Umbes sama on ka karulaugu endaga - ka selle võib asendada kasvõi naatidega vms meelepärase muruga ja lihtsalt lisada küüslauku, aga kas tulemus on ikka see?

PS - töötlemise lihtsustamise mõttes võib juustu enne ära riivida ning karulaugu ära hakkida

Jacoby kohvik (Tallinn)

Seekordne puhvetivalik oli lihtne ja tuli sisuliselt ise mu teele. Postimehe maja juurde vahepeal tühjalt seisnud ruumidesse oli hiljti avatud uus asutus - Jacoby kohvik. Ega siis mulle pole rohkemat vaja öeldagi, vaikiv kutse sai vastu võetud.

Lakoonilise sisekujudusega ruumides polnud palju muutunud, isegi toolid-lauad olid minumeelest samad. Rahvast oli selles päevases söögikohas (avatud kuni 15.30) lõunasel ajal piisavalt, menüü lühike ja arusaadav, letitagune proua mõnusa suhtlemisega ja kogu protesess sujus kiirelt ning veatult, sealhulgas täpsustus selle kohta, et supp ennem ja praad hiljem.

Esimeseks käiguks valisin kahesest valikust „Borš hapukoore ja maitserohelisega“ (6.-EUR) Hmmmmm, vaatan nüüd seda elektroonilises versioonis olnud roanimetust ja võrdlen pildiga – hapukoort ju ei ole? Oi kas see nüüd tähendab, et mind tunti ära ja lisatud seda kraami? Igatahes oli kenake maitsemuru ribake kausi pinnal, mis minuni toodi sisuliselt samal hetkel, kui maha istusin.

Piisaval happeline ja köögiviljase lõhnaga leem sobitus ootustega väga kenasti, kuid samas olid köögiviljad kahkjaks keenud ja leeme enda värvus ka ludrivõitu, ootuspärast värvieksust oli miski vähendanud. Aga värv on ju sekundaarne, kui maitse ise ilus. Rohkelt köögivilju, veidi loomaliha. Miinimumnõuded täidetud. Miinimumist kauuugele edasi astus aga määrdevõi, mis supi ja saiakillu kõrvale pakuti – ootamatult vedel ja väga julgelt ürdine. See pani maitsejahtija minus naeratama ja toimuvasse väga palju pareminini suhtuma.

Teiseks käiduks sai võetud prouakese enesekindlal soovitusel võetud „Krõbe sealiha šnitsel. Soe koorekaste, värske salat. Vali lisandiks riis või kartulipüree?“ (8.50) See olla letitaguse sõnul tänane absoluutne hitt, miks siis mitte. Ja kuna kartuli või riisi asemel oldi lahkelt valmis panema veidi rohkem salatit, siis oli kõik hästi.

U 15 minutiga jõudis minuni kummaliselt krussis lihalatakas, millel kena krõbe šnitslikoorik ja pehme ning neutraalselt meeldiva maitsega lihasisu. Lihtsalt see ülespoole kaardunud servadega kuju on midagi, mida pole šnitsli puhul harjunud nägema. Ürdiõliga taldrikule tehtud kenake ring muutis visuaali seevastu professionaalsemaks-restornilikumaks.

Liha suhteliselt maitsevaba olekut aitas tuunida sidrusegmendike ja väga meeldiva, kergelt sinepise varjundiga soe kastmeke. Salatiga oli paraku kurvem lugu, see mõjus vettinuna ja talviselt maitsetuna. Võimalik, et see oli niimoodi peale happelist supikest, kuid igatahes isegi sidrunimahl ei muutnud seda plassi eimiskit kuigivõrd nauditavaks ning niimoodi ta taldrikule enamasti jäigi.

Igatahes oli toidukorra kõige meeldivam osa see va ürdivõie, millest viimased riismed võtsin ära ampsata šnitsli lõputükikestega.

Kokkuvõte mõõdukalt positiivne. Supipöial pole küll vaimustuses, kuid siiski horisondist kõrgemal. Praepöial on umbes samas hinnanguseisus, kuid eraldi tuleb seekord välja mõelda ürdivõide pöial, mis päästab päeval ja prääksatab kõrgema tooniga kiituse. Soovitus seega tuleb!

---

lugu ilmus siin

Theatrumi kohvik Ait (Tallinn)

Varem Kloostriaida nimelises kohas tegutseb nüüd kohvik Ait. Kuigi tšeki peal ja FB aadressil on siiani kirjas „Kloostriait“, võta sa nüüd kinni. Ja no ega siin midagi visuaalselt küll muutunud pole ning ega saakski – ajalooline hoone ikkagi. Või siiski – kas varem polnud siin leti lähistel seina ääres ka klaasuksega metall-ahi vms kütekolle?

Pealinna värk ja traditsioonidega koht – hilislõunasel ajal jagub siia, mitte kõige elavama liiklusega tänaval puhvetisaali päris arvestatav kogus rahvast isegi talvisel madalhooajal.

Igatahes on pakkumises kahte sorti suppi, millest valin harva pakutava „Rassolnik“ (5.-EUR). Seda, et suppi pidi ise endale kaussi kulbitama, avastasin ma juhuslikult. Ja et söögiriistad tuleb ise võtta, ka seda ei taibatud letist osundada. Milleks, onju, kõik ju teavad. Supi peale sai lisada hapukoort ja maitsemuru, minu valik on viimase kasuks, mis sest et talvehooajal pole sellest palju enamat kui silmailu.

Kuid supp ise oli üsnagi aus. Tulikuum, aga see sobib tublide miinuskraadidega talveilma tingimustes väga hästi. Lõhnab marinaadi järgi nii nagu rassolnikule kohane. Ohtral kruupe, veidike liha, mõõdukalt köögivilju – selline lihtsapoolne supike, kuid mille happeline põhi koos soojusega lööb kere kenasti soojaks ja pakub ka piisavalt maitserõõmu. Ei midagi erilist, aga meeldiv ja mõnus kodune tervitus üle pikkade aegade.

Ma ei oska nüüd öelda, millest tingituna, aga kui olin supikulbitamist lõpetamas ja laua poole end keeramas, aga vägapikaripsmeline letitagune piiga tuli küsima, et kas soovin praadi kohe või hiljem, kui olen supiga lõpetanud? Kas see oli nüüd persoonipõhine lähenemine või üldine tava, ei tea, aga see on üks ilus ja õige küsimus. Muidugi soovin hiljem.

Ja täpselt nii ka läks. Vaevalt olin supikausi endast eemale lükanud, kui kõpsti asetati lauda praetaldrik. Ajastus on ju kena, aga mul on tunne, et see roog oli letinurgal oodanud, sest toit oli vaevu leige.

„Kalakotlett riisiga“ (7.00 EUR). Jaaaaa, tõepoolest see kotlet oli kohe väga intensiivselt kalane, mitte saiapõhine nagu tihti juhtub. Pehme, üsna mahlane ja meeldivalt maitsev ahjuplaadi-pätsike kippus küll veidi kahvli all lagunema, kuid sellest pole hullu. Köögiviljasegu – porgand-mais-aedoajupid – oli maitsvamaks tuunitud seente ja spinatiga ning vaatamata leigusele maitses päris hästi. Riis seevastu oli igati ilma millegita ning seetõttu jäi ta minust ka suuresti puutumatuks – maitsestamata ballasti vastu mul huvi puudub.

Kokkuvõte vaoshoitud, kuid siiski positiivne. Maitse-elamuse mõttes polnud see küll mingi õnnestunud super-elamus, kuid kui võtta asukoha / maksumuse / ajakulu korrelatsiooni, siis edulugu ikkagi. Napilt 15 minutiga olin selle söögikorra manustanud ning mõõduka rahuoluga taas jäisel tänaval, kuid nüüd juba sooja nahavahega. Soovitus pole küll hõiskav, kuid siiski soovitus.

---

lugu ilmus siin

Suur vend (Viljandi)

Detailitäpsus menüüs võib küll olla tappev köögi loomingulisusele, kuid võtab maha kõikvõimalikud pretensioonid kundede poolt.

Noh et seljanka on juba nimetusena markeeritud kui „Kodune seljanka“ ja selle juurde lisatud kirjeldus (sealiha, vorst, kartul, sibul, tomatipasta, porgand, marineeritud kurk, hapukoor; 5.50), siis no ei saa kuidagi ju nuriseda, kui sa kõik lubatud komponendid supist ka leiad. Sealhulgas nii kartuli kui hapukoore. Ilma sellise loendita võiks ju muidu undama hakata, aga nüüd sööd, liigutad kõrvu ja oled rahul.

Ja pealegi, kas panete tähele mida pole? Ei nimistus ega pildil, supi sisust rääkimata. Viinerit ei ole! Jeeeee, see on vist küll üks väga väheseid puhveteid, mis ei arva, nagu seljanka peaks olema viinerileotis! See eest on korralikult liha ja veel korralikumalt maitset, isuäratavat happekest ja mõõdukalt vürtsikest!

Sisuliselt tühjas kõrtsisaalis oli vaatamata küdevale kaminale jahedavõitu, kuid eks tegu oli ka alles päeva algusega. Seda mõnusamalt lõi kuum ja aromaatne supp sisemuse soojaks ja ninaotsa kergelt vesiseks. Uhh, see oli mõnus sissejuhatus.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime ja menüüs esimesel, aulisel kohal olemise alusel „Kuldsiga“. Küsisin küll üle, et misasi see siis on ja sain aru, et tegemist on selle roaga, mida postsoveti köögis tuntakse kui „sealiha prantsuse moodi“. Kirjeldus: „seafilee, sibul, majonees, juust, soe kaste, toorsalat; 12.00/10.00“. See teine hind oleks siis käinud roa „Kuldpõrsas“ kohta, kuid mis ma siin ikka üritan põrsast mängida, ammu juba suur siga ... või see, suur inimene.

Kui aga leti tagant küsiti, et missugust kartulit ma juurde soovin ning mina küsisin vastu, et „kas ilma kartulita saaks?“, siis pakuti selle asemel hoopis välja riisi. Ei-ei, kas saaks lihtsalt liha ja salatit? Nohnäed, saab ju küll.

Liha jõudis minuni u 15 minutit tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, lastes ennem kenasti supiga ühele poole saada. Koorene värskekapsa-kurgi-tomatisalat ja hapukaks tuunitud hiinakapsa-paprikasegu olid kenasti värskelt valminud, mitte eilsed jäägid, nagu pubides kordades juhtunud on.

Liha ise oli altpoolt tuleva kuumuse tingimustes põhjast mõnusalt kergelt krõbedapoolseks saanud, peal sulanud juustuga kaetud. Kas see liha oli nüüd veidi sinepit saanud või oli tegu päris-majoneesiga, milles sinep ka kasutusel, seda ei oska öelda, aga maitse oli lihtsalt mõnus, veidi särtsakas ja oma pehmes rammususes garanteeritud rahulolu esilekutsuv.

Kokkuvõte tuleb tublilt positiivne. Supipöial on suisa õnnelik kohtumise eest viinerivaba seljankaga, praepöial muheleb lihtsalt rahulolevas täiskõhutundes. Soovitan, muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Wokkin (Narva)

See on üliharva esinev juhtum, kui ma lähen ühte kohta teist korda, et teha toidu-ülevaade. Eelmisel korral u pool aastat tagasi tellisin küll samas puhvetis toidud ja sõin nad ära, kuid kirjeldusest ei saanud asja, kuna samal ajal jauras ja laamendas puhvetis purjus vant, kelle väljaviskamise käigus löödi asutuse ukseklaas mõraseks. Toona ei olnud mahti endale mõttelisi märkmeid teha, et neid hiljem looks kirjutada.

Nüüd siis lähen teisele katsele ja astun samast mõrasest uksest sisse. Seekord õnneks ühtegi jauramit pole, miska saan rahulikult muljete kogumisele keskenduda.

Mind on alati hämmeldanud asutused, kus on menüüs väikese raamatu jagu lehekülgi ja lõputu joru roa-nimetusi. Sisuliselt peab see tähendama seda, et tegelikult kombineeritakse samu komponente veidi ümber ning serveeritakse teise regiooni / kulinaarse traditsiooni esindajana. See asutus siin pakub 174 nimetust. Aga no ju nad siis teavad, mida teevad.

Esimeseks käiguks võtan kõneka nimetusega roa numbri 31 alt: „Chef special soup“ (Paks supp kana, sealiha, krevettide, nuudlite & juurviljadega; 5.50) Üks tšillikaunake nimetuse juures lubab midagi talvisele ilmale sobivat ja soojendavat.

Napilt 5 minutiga saabubki vahvalt assümmeetriline kausitäis, kuigi sellega on juba ette kaks väikest ebakõla. Esiteks ei teinud letitagune näitsik isegi katset mulle pakkuda / lisaks müüa aasiapärastele puhvetitele omast ja menüüs kenasti kirjas olevat naani, selle asemel toodi vaid tavapärased leivaviilakad. Teiseks anti „tööriistaks“ mitte aasiapärane keraamiline, vaid jällegi siinsele kandile omane metall-lusikas. Einoh, mõistagi võiks see metall-variant kah lauas olla, juhuks kui klient ei oska keraamilise versiooniga midagi peale hakata, aga algupärase detaili puudumine pole nagu õige.

Supp ise on ootuspärane. Tärklisega veidi paksemaks tuunitud, soojendava ingveriga ja natikese särtsaka tšilliga. Kanajupid ja vähesed nuudliribad, veidi munahelbeid, pisikreveti-kirbalaid ja porgandikillud. Kausitäis aromaatset keresoojendust, mis paneb ka nina mõnusalt lörisema – kena värk!

Teiseks käiguks tahtsin midagi veel surisevamat ning valisin 99’lt realt „Szechuan pepper beef“ (Loomalihafileetükid paprika, sibula & selleriga Szechuani pipra kastmes; 9.90) Kaks kaunamärki tõstsid vürtsiootused kõrgele.

Veelgi lopergusema kausi saabumiseks läks u 8 minutit, mis ajalises mõttes on väga niru, sest ma polnud veel supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Kuna ma olin sisuliselt ainuke inimene saalis, siis poleks ju raske olnud panna teine käik köögilambi alla sooja kätte ootele?

Kuid muid agasid tuleb veelgi rohkem kui supiga. Esiteks – taaskord null katset mulle lisaks müüa riisi või nuudleid (mitte et ma neid vajaks, aga ikkagi). Teiseks – lauda tuuakse lisaks lihakausile ka suur taldrik, mis omaks mõtet juhul kui samas oleks olemas ka seesama riisikraam vms, siis oleks lisataldrikul riisi ja kastme kombineerimise funktsioon. Kolmandaks – ei mingeid söögipulgakesi, ainult otse kastme sisse torgatud metall-lusikas.

Noh ja kui aus olla, siis see roog ole pigem mitte „liha kastmes“, vaid „kausitäis kastet vähese lihaga“. Selline tihkem supp noh. Ja pigem magus-hapu, kui vürtsikas. Ehkki märgiliselt kahekaunane, siis sisuliselt vähem-torkiv kui esimene ühekaunane roog. Ei, ega ta sellepärast halb olnud, seda mitte. Tärklisekoorikus läbipraetud õhukesed loomaliharibad, krõmpsjad sibula ja paprika lohmakad tükid, leebelt vürtsikas-magus leemeke – kena kraam ju kõik, kuid lihtsalt ei vastanud ootustele. Mõistagi ega Sichuani pipar polegi tegelikult pipar, kuid esiteks kaustatakse seda aromaatset ja selgelt eristuva maitsega lisandit tavaliselt koos järsult terava tšilliga tasakaalustajaks, teiseks peaks tema eeterlik vaigusus olema roas selgelt tunda. Siin polnud.

Kokkuvõte sedapuhku ludripoolne. Köögi oskuslikkus aasiapärast maitse-elamust toota on ju enam-vähem tasemel, kuid saaliteenindus/müügipool lööb kogemusenäidiku allapoole. Supipöial vaatab horisondist veidi üles-, praepöial samavõrra allapoole. Soovitust on sellise taseme pealt keeruline anda.

---

lugu ilmus siin

Ephesus (Pärnu)

Aeg-ajalt tasub revideerida oma vanu teadmidi/eelarvamusi. Aastaid tagasi olin sellesse puhvetisse sisse astunud ja pisut pahaselt enda jaoks puhisenud, kuna seal pakuti parasjagu ainult erinevaid nn paninisid ehk täidisega praesaiu. Ja peale seda oli minu peas selle asutuse asemel tühi koht, sest no saiasööja ma pole.

Nüüd aga mingi uitmõtte ajel võtsin vaadata siinset veebimenüüd ja imestasin, et kae mis ilu siit vastu vaatab, korralik valik ja sh ka minu jaoks eksootiliselt kõlavaid roanimesid. Oi seda tahan ma nüüd küll üle vaadata! Ja oh rõõmu sellestki, et nad ei piirdu ainult mõnetunnise lahtiolemisega lõunapakkumisteks või õhtutundideks, vaid pakuvad täiemahulist ajakava – see on Pärnus muuseas mitte tavapärane praktika hooajavälisel perioodil.

Minu isiklik rõõm muidugi asendus kahjatsusega, kui nägin talvisele Pärnule tavapärast vaatepilti ehk üsna suures saalis lisaks endale vaid ühte kahepäilist laudkonda. Aga no teisalt jällegi – minu jaoks seda sujuvam külastuskogemus, onju.

Supivalik on küll ainult kahekohaline ning midagi kreeka-türgipärast valikus polnud – aga just neid kahte kööki üritab puhvet pakkuda, lähtudes nii nimetusest kui ka saalis askeldanud tõmmupoolse noore mehe sõnadest. Võtsin üsna soome turisti lõhnalise valiku „Lõhesupp“ (7.50) ning jäin ootele.

U 10 minutit peale tellimust toodi minuni midagi palju enamat kui lihtsalt supp! See oli terve väljapanek ning oooooo kui efektne!

Kõigepealt ühel taldrikul hiiglaslikuna mõjuv, kohev-lohmakas lavašš (sisuliselt õhukese-seinaline krõbe „õhupalliline“ moodustis). Siis teisel alusel veidi nihkes valgusfoorina kolm määrdekest selle lameleiva peale. Kollane hapukas-soolane dekoratiivne toorjuustune määrdeke. Siis punane tomati-sibula-küüslaugu salsataoline särtsakas segu. Seejärel rohekas guacamole, millel oli ka kenasti tšillisära. See kõik oleks juba piisav vaimustusega kirjeldamiseks ja teistelegi soovitamiseks.

Kuid ega ka supike oli kenasti tehtud, kalarohke nii lõhnalt kui maitselt, sisaldades lisaks kalatükikestele peenelt lühikesteks nn julienne’deks lõigutud porgandit-kartulit-suvikõrvitsat. Jah noh võibolla veeeeeidi magedavõitu, kuid kausikese kõrvale asetatud sidrunisegment andis võimalust tuunida juurde hapet ja soola-pipratopsid olid kah laual olemas, nii et see on pisiasi.

Teiseks käiguks võtsin midagi türgilikult kõlavat – „Hünkar Beğendi (Osmani veisehautis baklažaanipüreega) - Õrn hautatud veiseliha serveeritakse suitsuse röstitud baklažaanipüree peal koos kreemja jogurtiga; 19.50“

U 25 min peale tellimist saabuski uhke kandiline taldrik, mille keskmeks oli lihtsalt oivaliselt maitsestatud ja väga heas küpsusastmes veiselihatükikeste kuhi. Baklažaanipüree suitsususe osas ma esitaks küll küsimärgi, kuid regionaalse eripärana oli see liha juurde kenake lisand ikkagi. Nö härmaviljade jätmine kenasse krõmpsusastmesse on alati hea mõte. See, et ma ei osanud kuigivõrd suhestuda suure lusikatäie tahke toorjuustuga, mida siinmajas jogurtiks nimetatakse, on juba sügavalt minu probleem – ju selles köögiruumis niimoodi ongi kombeks.

Kokkuvõte on ülimalt rahulolev – supi kõrvale pakutud ootamatu lopsakas-maitseküllane kõrvalroog annab põhjust suisa kergeks vaimustuseks ja supipöidla väga püsti panekuks. Preaepöial kiidab sisulist minimalismi ja ülimeisterlikku lihakäitlemist. Soovitus tuleb kergelt ja rõõmsalt – jah muidugi minge ja proovige ise ka järele!

---

lugu ilmus siin

Juustutäidisega panni-piirakas

Tead misasi on hõtšin? Noh aga hatšapurit ikka tead? Noh ja isegi kui ei tea, pole hullu, panni ikka oskad kasutada? Nonäed, siis on ju kõik korras!

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et ... süüa tehakse sellest, mis on. Noh sest et sellest, mida sul ei ole, ei saa ju ka midagi teha! Ja minna kuhugi otsima seda ühte spetsiaalset komponenti, ilma milleta on kõik valesti? Noh kui viitsid, siis mine. Mina teen sellest mis on.

Minul oli eilsest ülejäänud kartulipüreed. Ja veidi kapsa-porgandisalatit. Noh ja kuna hiljuti sai käntsakas sulugunit ka toodud, siis sidus minu väike valge pea need kokku. Sina ei pea niimoodi mitte tegema. Ja iga kaukaasia kulinaar-võitleja ütleb, et NIIMOODI küll teha ei tohi!

Mina igatahes segasin need kaks nimetatut kokku koos kliide ja jahuga. Segasin ja sõtkusin seni, kuni tulemuseks sai elastne tainas, mis enam laua ja käte külge ei hakanud. Maitsestasin õige pisut, sest tainas ei pea maitsetu olema, kuid peamine maitse tuleb niikuinii täidisest.

Suurest taignahunnikust võtsin siis mugavad peotäiesuurused jupid, sõtkusin ümaraks kettaks ja asetasin peale riivjuustu. Suluguni võiks olla u pool massist (selle sulavuse-elastsuse tõttu ning ka maitse on oluline), ülejäänud poole paned juba mingit muud. Kui tugevamamaitselisi (nt brõnza vms) ei leidu, siis lisa lihtsalt riivjuustu-segule mingit meelepärast maitset, noh nt küüslaugupulbrit vms.

Siis näpid taignaketta servad kokku (umbes nagu hinkaale tehes) ja litsud saadud pätsikese uuesti laiaks, nii et moodustub u sentimeetrine kettake. Peamine point sellel tegevusel on see, et juust ei oleks mitte nt lihtsalt taignaga läbisegatud, et ta ei oleks taigna-panni kokkupuutepinnal, vaid taigna sees täidisena. Oluline on mõista, MIKS sa seda midagi teed, mitte küsida täpset retsepti ja õpetussõnu, onju.

Ja edasin on juba imelihtne nagu legoladumine või muu säänne nokerdamine. Tõstad aga kettad pannile ja praed kuldse koorikuni mõlemalt poolt. Kuival pannil saab tulemus ühtemoodi tore, aga siis on mõistlik kraam sulavõiga üle pintseldada (nagu hõtšinide puhul) või siis praadida ikkagi õlisel pannil - nagu panni-piirakaid, pannkooke jms enamasti siinkandis tehakse.

Lased veidi-veidi jahtuda, et sulajuust suud ei kõrvetaks ning manustad. Kohviga või piimaga või millega iganes. Kokkamine peab rõõmus ja mänguline olema, tulemus maitsev ... ja need ongi ainsad reeglid, mida oma köögis järgida!

Pankaagid (Pärnu)

Tänu erinevatele päevapakkumiste portaalidele olen ma avastanud kohti, mida poleks ise leidnud või kuhu osanud sisse astuda. Sest no nt pannkoogikohvikusse Pankaagid poleks ma tõepoolest osanud sisse kiigata ilma eelinfota, et neil pakutakse lõunasel ajal ka päristoitu.

Tõsi küll, nende pakkumistega on kah nii nagu on. Ehkki kirja on nad ise pannud, et pakkumised kehtivad 11.-16.00, siis tegelikult kehtivad seni kuni on.

Eelmisel korral Pärnus käies üritasin u poole nelja paiku sinna sisse astuda, aga põrkusin kahe uksest väljuva proua otsa, kes enda järel ust lukustasid. Minu küsimuse peale – et miks ja mis – öeldi, et kui kõik portsud on maha müüdud, siis nad lihtsalt lähevad varem ära.

Seekord jõudsin ukse taha 15.15 ja nägin, et pakkumiste reklaamiga harkjalg-infotahvel on veel ukse taga. Sisse astudes igaks juhuks küsisin üle, et kas köök ikka töötab ja süüa antakse? Jaatava vastuse peale astusin edasi ja ajasin mantli seljast maha.

Siis aga selgus, et supi ja prae pakkumisest on järgi ainult suppi. Noh olgu peale, nuputasime muust menüüst välja midagi, mis on kõige lähem praele ja istusin ikkagi maha.

Seljanka (5.-EUR) jõudis minuni mõne minutiga. Ohsapoiss, on see alles lahmakas taldrik, jõudsin mõelda enne asjasse süvenemist. Aga süveneda polnduki väga palju millesse.

Supi leem oli küll asjakohaselt happeline ja meeldiva maitsega, kuid sisu koosnes praktiliselt ainult viineriseibidest ja miniatuursete marineeritud kurkide killukestest. Näpuotsaga imeväikseid singikuubikuid ja miskipärast veel ka suuremaid kartulitükke. Ja keset suppi loksuv hapukooreplärakas koos rohelise petersellioksaksesega. Väga kentsakas ja minimalistlik valik komponente, ehkki kordan, et kraam kokku oli ju maitsev ja taldriku sõin ma kenasti tühjaks.

Toidu tellimise ajal küsis letitagune proua väga kiiduväärselt, et kas toob supi ennem ja teise käigu hiljem või kõik korraga? Selle järel aga juhtus see, et supp toodi küll tehniliselt ennem, teine käik aga vaid mõned minutid hiljem, kui olin supiga vaevu poole peale jõudnud.

Soe kanasalat (Teriyaki kana, praekartul, jääsalat, kurk, paprika, küüslaugu- trühvlikaste, tomat, fetajuust; 11.-EUR) oli soe vaid tinglikult. Külma salatisegu peale asetatud algselt soojad kanatükikesed olid ooteajaga mõistagi maha jahtunud, kuid siiski maitsvad.

Hiigelsuure taldriku ühte serva poolkuu-kujuliselt sätitud salatikuhil oli kokkuvõttes maitsev, ehkk selles salatikastmega läbisegatud massis ei osanud ma ka kuigivõrd aru saada nendest lubatud trühvli- ja küüslaugu elementidest. Samas tuleb visuaalse struktuuri loomise eest kööki siiski kiita – sellesse lõpptulemusse oli pandud esteetilist püüdlikkust.

Kokkuvõte on kõhklevalt positiivne. Talvise madalhooaja tingimustes on üldjoontes arusaadav, kui päeva alguses lubatud road on päeva lõpuks otsa saanud ning juurde neid ei tehta. Samamoodi võib tinglikult mõista, et pannkoogikohvik ei peagi olema linna parima seljanka keetja. Kuid vaatamata sellele jääb supipöial horisontaalsesse asendisse ja ega praepöidlalgi pole põhjust kuigi palju kõrgemale tõusta. Soovitus ei kõla just kuigi entusiastlikult, aga ma arvan et oma põhilises turunišis on nad tegijad ikkagi.

---

lugu ilmus siin