Gianni restoran (Tallinn)

Rotermanni kvartali veerekese peal võib märgata ühte moodsat vurhvi klaasmaja, mille nurgal kirje „Gianni“. Ühel uksel täiendavalt „kohvik“ ja teisel „restoran“. Et olen seda möödaminnes kogemata silmanud, jään tänaval seisma ja uurin nutijubila kaudu, et kuidas selles majas suppidega on – sest see on ju minu esmane kriteerium, kas külastada või mitte. Ekraanil nähtu tekitab piisavalt uudishimu, et astun restonimelisest uksest sisse.

Rõõmustav on näha, kui mõni puhvet läheb stereotüüpidele vastuvoolu. Et itaalia resto ei ole eelkõige pitsa- ja pasta asutus (pitsasid on sealses menüüd üleüldse ainult 3), vaid leidub täisväärtuslik menüü väga erinevate valikutega.

Minu tähelepanu tõmbajaks oli suppide real paiknev kirje „Kanapuljong muna ja parmesaniga“ (10.-EUR). Itaaliapäraselt siis „Stracciatella alla Romana“, aga no see ei ütle meiemaalastele siin midagi, kas pole nii? Kohalikus keeles „puljong munaga“ on aga niivõrd sügav nostalgiaroog, et lihtsalt mööda minna pole võimalik, kujutledes et kuidas siis seda pika-laua-klassikat saab ühildada juustuga?

Enne supi saabumist tuuakse lauda omamoodi leivatadrik ja veel omamoodim kausike. Leivataldrik ainult tingimisi, sest et lisaks täistera-ciabatta viilule leidub siin veel mingid kõrsikulaadsed pulgad ja üliõhuke, suuremulline ja krõbe ürdine taignakoorikukene. See teine, veel omamoodim kausike sisaldab värsket tomatihaket, millega minusugune talupoeg ei oska midagi peale hakata, paraku ei seleta ka muidu väga kompetentne piiga siinjuures, et kuhu ja kuidas seda salatilaadset kraami tarbida.

Puljong munaga – eksole see tekitab vähemalt vanema generatsiooni esindajate peades teatud ootused, eksole? Aga näedsa need ootused lastakse siin majas õhku! Või siis pilve, sest midagi nagu pilvelaadset hõljub puljongi pinnal. Sihukesed kohevad „saarekesed“, mis näevad välja nagu vahustatud ja ürtidega segatud munavalge tombukesed.

Miks ma ennist ütlesin, et „kompetentne piiga“? Aga sellepärast, et kui ma veidi hämmeldunult küsin, et kuidas ja mis see kraam siis on, oskab näitsik kohe ka seletada, mitte ei lähe omakorda köögist tarkust nõudma. Selgub et see, mida ma pidasin vahustatud munalgeks, pole seda mitte. Tuleb välja, et keevasse puljongisse lisatakse lahtikoksatud kanamunad ja riivjuust, mida siis lihtsalt segatakse seni, kuni puljongi pinnale moodustuvad need tombukesed.

Puljong ise on selles mõttes aus, et on aru saada tema päris-päris, kontidest keedetud olemus. See, et kraam on mage, pole probleem, kuna laual on ka soola ja pipra toosikesed. Igatahes helbin üllatav-tuttavliku segu lõpuni ja olen õnnelik, kuna puutusin kokku millegi uuega.

Teise käiguna tellin „Küüslaugu ja rosmariiniga praetud tiigerkrevetid“ (26.-EUR). Itaaliapäraselt „Gamberoni al rosmarino e aglio“, kui see midagi ütleb. Minule mitte. Talupoeg noh. Mitte itaalia talupoeg, vaid siinkandi oma. Tellimise hetkel oskan vaid noogutada, kui küsitakse, et kas kolmest krevetist on piisav? Menüüs on kirjas, et 3 krevetti = umbes 200 g. Meenub noorepõlve kogemus, kus ühes esimeses eraviisilises õlletoas (Pärnu Humal) sai umbes samas kaalus vähemalt 50 pisitillukest krevetinimelist asjakest.

U 30 min peale tellimist ja seega suurepäraselt ajastatuna saabub teine, üsna hiiglaslik liuataoline taldrik. Ühes nurgas kuhilake kiirkuumust näinud brokkoli-porgand-tsukiini/suvikõrvitsa segu, teises kolm gigantset krevetikest.

Ausalt öeldes pole nii rõhkete/krõmpsjate krevettidega varem kokku puutunud. Kenasti saba- ja peakoorikus olevad tegelased evisid küll mõistagi ootuspärast krevetimaitset, kuid lisatud rosmariinikogus mõjus lämmatavalt. Jah, ma saan aru, et nii oligi menüüs kirjas ja oleks võinud tellida needsama vee-elukad teiselt menüürealt ilma rosmariini ja küüslauguta. Kuid siiski, antud juhul varjutas rosmariini jõuline vaigune-eeterlik vängus kreveti enda delikaatse maitse. Aga eks see on pisut ka norimine – sain seda, mida tellisin.

Kokkuvõte igatahes positiivne. Supiöial soovitab minna kohale ja laste murda enda eelhäälestatus „puljong munaga“ teemal. Praepöial pole küll vaimustunud, kuid tänab õppetunni eest – mõnikord võib su enda tehtud valik olla üllatav. Igatahes soovitan, muidugimõista!
---

lugu ilmus siin

Bistroo Vürts (Pärnu)

Peale uue silla rajamist on vahe „õige“ ja „vastaskalda“ vahel märksa õhemaks muutunud. Kui varem tundus endise KEK kompleksi juurde sattumine omaette ettevõtmisena, siis nüüd on see nii umbes viie minuti küsimus. Vot ja selles omamoodi töösturajoonis paiknebki bistroo Vürts.

Tõsi küll, aru mina ei mõista, miks selline nimetus on valitud. Tegemist on ausa vanakooli kandikusööklaga, milles pole ju midagi häbenemisväärset. Mille poolest võõrapärane „bistroo“ kõlab paremini kui „söökla“? Ja see on pool häda. Sõna „vürts“ kasutamine tekitab küsimusi, et kas tegu on nt aasia köögi pakkujaga? Aga no ei ole ju. Lihtsa kodumaised, ütleks suisa kodused toidud oma ilus ja hääduses.

Varasel lõunatunnil (aga koht ongi lahti vaid kuni kolmeni) on leti taga u 10-pealine järjekord, läbisegi tublid tunkekandjad viisakate kontorikärbestega, sekka mõni mundergi. On selle põhjus mõõdukad hinnad või et tegu on ühega väga vähestest toidukohtadest sellel jõepoolel, või hea köök? Igatahes klientidest neil puudust pole ja see on tore tõdemus.

Ainus supp on seekord seljanka (3.50) ja seda tuli endale ise kulbitada. Tõsi küll, ega seal palju kulbitada polnudki, sooja-anum oli üsna tühjake, kuid ega maitsepildi saamiseks palju vaja lähegi. Pealegi käis keegi puhveti meeskonnast parasjagu anuma sisu kontrollimas, küllap tuuaks juurde, lõuna-aeg ju alles algamas.

Supike ise oli lihtsake. Sihuke kodune versioon, sest et kartuliga. Aga teisalt ülipüüdlikult peeneks-hakitud keeduvorsti- ja lihakuubikutega, vähese kurgi-kartuli lisandiga. Sihuke leebeke, ilma ootuspärase happeta või soovikohase vürtsita. Noh umbes selline nagu ühes sööklas võibki olla. Mitte ühestki otsast halb, aga ka mitte eriliselt kiiduväärne

Teiseks käiguks valisin siinse maja kallima roa „hakkšnitsel“ (6.50), mida muuseas tellisid enamik inimesi minu ees ja järel. Otsustasin siin majas mitte hakata kartulit tõrjuma ja muuseas õigesti tegin!

Enamasti pakutakse „ahjukartuli“ nime all kiirelt fritüürist läbi lastu keedukartulit, aga see siin oli ilmselt justnimelt ahjupannil jumet omandanud ja seda veel koos ürtidega – kas teate, kuidas see pisike asi muudab tulemust – need kartulid olid maitsvad!

Valge jahukaste oli neutraalne ja ausalt öeldes veidi vähe kuumust saanud, toores jahumaitse tuli esile. Punase kapsa õrnalt hapukas salat ja magusakas-koorene valgekapsa-porgandi salat – ei midagi erilist, aga ikkagi meeldivad.

Hakkšnistel ise – see kotleti suurepoolne poolvend – oli mahlane ja lihav, täpselt sellisel neutraalsel positiivsusetasemel, et plaksutama ei pane, aga tunnustavat noogutust väärib ikka.

Kokkuvõte üsnagi positiivne. Ei supi- ega praepöidlal pole põhjust kuigi kõrgele tõusta, kuid võtte arvesse hinna-, kvaliteedi- ja ajakulufaktoreid, tuleb igatahes kiita! Sellisel tasemel asutust võiks vabalt pidada ka linnasüdames, mitte häbelikult hoiduda äärelinna. Heast vanakooli sööklast astuks rahulolevalt läbi teine kordki!

---

lugu ilmus siin

Karulaugupesto

Kuna taaskord küsiti õpetust, siis panen ta ka siia kirja

Koostisainete vahekord: karulauk, vana/kõva juust ja seedermännipähklid ligikaudu samades kogustes. Koguseid võib mõistagi varieerida, kuid põhimõte on see, et mida rohkem karulauku, seda vängem/küüslaugusem saab tulemus. Mida rohkem juustu (ja pehme/noor juust ei sobi, sest ei jää teradeks, vaid muutub määrdeks), seda mahedam maitse. Mida rohkem piiniaseemneid, seda vaigusem/eeterlikum. Nii et varieerida tuleb lähtuvalt eesmärgist

Õli läheb nt kokku 500 g lähteainete peale vähemalt 100 g, kuid see sõltub juustu kuivusest jne. Tulemus ei pea ujuma pehmelt, aga ei tohi olla ka liiga sõmer

Maitsestamine:
- sool (sõltub juustu soolasusest)
- sidrunimahl (u pool suurest)
- osad inimesed lisavad ka riivitud sidrunikoort, mõned tšillit, mõned pipart, see on juba maitseasi

Valmistamine: alguses kombainis pähklid koos u poole õliga (korraks läbi põristada), siis juust (põrin), siis juba karulauk koos soola ja sidrunimahlaga. Korraks põristada ja siis juba timmida õli lisamisega vajalik konsistents

Kas piiniaseemneid võib asendada muude pähklite/seemnetega? Jah võib, tekstuur jääb sama, aga aroom ja maitse sootuks muu. Umbes sama on ka karulaugu endaga - ka selle võib asendada kasvõi naatidega vms meelepärase muruga ja lihtsalt lisada küüslauku, aga kas tulemus on ikka see?

PS - töötlemise lihtsustamise mõttes võib juustu enne ära riivida ning karulaugu ära hakkida

Jacoby kohvik (Tallinn)

Seekordne puhvetivalik oli lihtne ja tuli sisuliselt ise mu teele. Postimehe maja juurde vahepeal tühjalt seisnud ruumidesse oli hiljti avatud uus asutus - Jacoby kohvik. Ega siis mulle pole rohkemat vaja öeldagi, vaikiv kutse sai vastu võetud.

Lakoonilise sisekujudusega ruumides polnud palju muutunud, isegi toolid-lauad olid minumeelest samad. Rahvast oli selles päevases söögikohas (avatud kuni 15.30) lõunasel ajal piisavalt, menüü lühike ja arusaadav, letitagune proua mõnusa suhtlemisega ja kogu protesess sujus kiirelt ning veatult, sealhulgas täpsustus selle kohta, et supp ennem ja praad hiljem.

Esimeseks käiguks valisin kahesest valikust „Borš hapukoore ja maitserohelisega“ (6.-EUR) Hmmmmm, vaatan nüüd seda elektroonilises versioonis olnud roanimetust ja võrdlen pildiga – hapukoort ju ei ole? Oi kas see nüüd tähendab, et mind tunti ära ja lisatud seda kraami? Igatahes oli kenake maitsemuru ribake kausi pinnal, mis minuni toodi sisuliselt samal hetkel, kui maha istusin.

Piisaval happeline ja köögiviljase lõhnaga leem sobitus ootustega väga kenasti, kuid samas olid köögiviljad kahkjaks keenud ja leeme enda värvus ka ludrivõitu, ootuspärast värvieksust oli miski vähendanud. Aga värv on ju sekundaarne, kui maitse ise ilus. Rohkelt köögivilju, veidi loomaliha. Miinimumnõuded täidetud. Miinimumist kauuugele edasi astus aga määrdevõi, mis supi ja saiakillu kõrvale pakuti – ootamatult vedel ja väga julgelt ürdine. See pani maitsejahtija minus naeratama ja toimuvasse väga palju pareminini suhtuma.

Teiseks käiduks sai võetud prouakese enesekindlal soovitusel võetud „Krõbe sealiha šnitsel. Soe koorekaste, värske salat. Vali lisandiks riis või kartulipüree?“ (8.50) See olla letitaguse sõnul tänane absoluutne hitt, miks siis mitte. Ja kuna kartuli või riisi asemel oldi lahkelt valmis panema veidi rohkem salatit, siis oli kõik hästi.

U 15 minutiga jõudis minuni kummaliselt krussis lihalatakas, millel kena krõbe šnitslikoorik ja pehme ning neutraalselt meeldiva maitsega lihasisu. Lihtsalt see ülespoole kaardunud servadega kuju on midagi, mida pole šnitsli puhul harjunud nägema. Ürdiõliga taldrikule tehtud kenake ring muutis visuaali seevastu professionaalsemaks-restornilikumaks.

Liha suhteliselt maitsevaba olekut aitas tuunida sidrusegmendike ja väga meeldiva, kergelt sinepise varjundiga soe kastmeke. Salatiga oli paraku kurvem lugu, see mõjus vettinuna ja talviselt maitsetuna. Võimalik, et see oli niimoodi peale happelist supikest, kuid igatahes isegi sidrunimahl ei muutnud seda plassi eimiskit kuigivõrd nauditavaks ning niimoodi ta taldrikule enamasti jäigi.

Igatahes oli toidukorra kõige meeldivam osa see va ürdivõie, millest viimased riismed võtsin ära ampsata šnitsli lõputükikestega.

Kokkuvõte mõõdukalt positiivne. Supipöial pole küll vaimustuses, kuid siiski horisondist kõrgemal. Praepöial on umbes samas hinnanguseisus, kuid eraldi tuleb seekord välja mõelda ürdivõide pöial, mis päästab päeval ja prääksatab kõrgema tooniga kiituse. Soovitus seega tuleb!

---

lugu ilmus siin

Theatrumi kohvik Ait (Tallinn)

Varem Kloostriaida nimelises kohas tegutseb nüüd kohvik Ait. Kuigi tšeki peal ja FB aadressil on siiani kirjas „Kloostriait“, võta sa nüüd kinni. Ja no ega siin midagi visuaalselt küll muutunud pole ning ega saakski – ajalooline hoone ikkagi. Või siiski – kas varem polnud siin leti lähistel seina ääres ka klaasuksega metall-ahi vms kütekolle?

Pealinna värk ja traditsioonidega koht – hilislõunasel ajal jagub siia, mitte kõige elavama liiklusega tänaval puhvetisaali päris arvestatav kogus rahvast isegi talvisel madalhooajal.

Igatahes on pakkumises kahte sorti suppi, millest valin harva pakutava „Rassolnik“ (5.-EUR). Seda, et suppi pidi ise endale kaussi kulbitama, avastasin ma juhuslikult. Ja et söögiriistad tuleb ise võtta, ka seda ei taibatud letist osundada. Milleks, onju, kõik ju teavad. Supi peale sai lisada hapukoort ja maitsemuru, minu valik on viimase kasuks, mis sest et talvehooajal pole sellest palju enamat kui silmailu.

Kuid supp ise oli üsnagi aus. Tulikuum, aga see sobib tublide miinuskraadidega talveilma tingimustes väga hästi. Lõhnab marinaadi järgi nii nagu rassolnikule kohane. Ohtral kruupe, veidike liha, mõõdukalt köögivilju – selline lihtsapoolne supike, kuid mille happeline põhi koos soojusega lööb kere kenasti soojaks ja pakub ka piisavalt maitserõõmu. Ei midagi erilist, aga meeldiv ja mõnus kodune tervitus üle pikkade aegade.

Ma ei oska nüüd öelda, millest tingituna, aga kui olin supikulbitamist lõpetamas ja laua poole end keeramas, aga vägapikaripsmeline letitagune piiga tuli küsima, et kas soovin praadi kohe või hiljem, kui olen supiga lõpetanud? Kas see oli nüüd persoonipõhine lähenemine või üldine tava, ei tea, aga see on üks ilus ja õige küsimus. Muidugi soovin hiljem.

Ja täpselt nii ka läks. Vaevalt olin supikausi endast eemale lükanud, kui kõpsti asetati lauda praetaldrik. Ajastus on ju kena, aga mul on tunne, et see roog oli letinurgal oodanud, sest toit oli vaevu leige.

„Kalakotlett riisiga“ (7.00 EUR). Jaaaaa, tõepoolest see kotlet oli kohe väga intensiivselt kalane, mitte saiapõhine nagu tihti juhtub. Pehme, üsna mahlane ja meeldivalt maitsev ahjuplaadi-pätsike kippus küll veidi kahvli all lagunema, kuid sellest pole hullu. Köögiviljasegu – porgand-mais-aedoajupid – oli maitsvamaks tuunitud seente ja spinatiga ning vaatamata leigusele maitses päris hästi. Riis seevastu oli igati ilma millegita ning seetõttu jäi ta minust ka suuresti puutumatuks – maitsestamata ballasti vastu mul huvi puudub.

Kokkuvõte vaoshoitud, kuid siiski positiivne. Maitse-elamuse mõttes polnud see küll mingi õnnestunud super-elamus, kuid kui võtta asukoha / maksumuse / ajakulu korrelatsiooni, siis edulugu ikkagi. Napilt 15 minutiga olin selle söögikorra manustanud ning mõõduka rahuoluga taas jäisel tänaval, kuid nüüd juba sooja nahavahega. Soovitus pole küll hõiskav, kuid siiski soovitus.

---

lugu ilmus siin

Suur vend (Viljandi)

Detailitäpsus menüüs võib küll olla tappev köögi loomingulisusele, kuid võtab maha kõikvõimalikud pretensioonid kundede poolt.

Noh et seljanka on juba nimetusena markeeritud kui „Kodune seljanka“ ja selle juurde lisatud kirjeldus (sealiha, vorst, kartul, sibul, tomatipasta, porgand, marineeritud kurk, hapukoor; 5.50), siis no ei saa kuidagi ju nuriseda, kui sa kõik lubatud komponendid supist ka leiad. Sealhulgas nii kartuli kui hapukoore. Ilma sellise loendita võiks ju muidu undama hakata, aga nüüd sööd, liigutad kõrvu ja oled rahul.

Ja pealegi, kas panete tähele mida pole? Ei nimistus ega pildil, supi sisust rääkimata. Viinerit ei ole! Jeeeee, see on vist küll üks väga väheseid puhveteid, mis ei arva, nagu seljanka peaks olema viinerileotis! See eest on korralikult liha ja veel korralikumalt maitset, isuäratavat happekest ja mõõdukalt vürtsikest!

Sisuliselt tühjas kõrtsisaalis oli vaatamata küdevale kaminale jahedavõitu, kuid eks tegu oli ka alles päeva algusega. Seda mõnusamalt lõi kuum ja aromaatne supp sisemuse soojaks ja ninaotsa kergelt vesiseks. Uhh, see oli mõnus sissejuhatus.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime ja menüüs esimesel, aulisel kohal olemise alusel „Kuldsiga“. Küsisin küll üle, et misasi see siis on ja sain aru, et tegemist on selle roaga, mida postsoveti köögis tuntakse kui „sealiha prantsuse moodi“. Kirjeldus: „seafilee, sibul, majonees, juust, soe kaste, toorsalat; 12.00/10.00“. See teine hind oleks siis käinud roa „Kuldpõrsas“ kohta, kuid mis ma siin ikka üritan põrsast mängida, ammu juba suur siga ... või see, suur inimene.

Kui aga leti tagant küsiti, et missugust kartulit ma juurde soovin ning mina küsisin vastu, et „kas ilma kartulita saaks?“, siis pakuti selle asemel hoopis välja riisi. Ei-ei, kas saaks lihtsalt liha ja salatit? Nohnäed, saab ju küll.

Liha jõudis minuni u 15 minutit tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, lastes ennem kenasti supiga ühele poole saada. Koorene värskekapsa-kurgi-tomatisalat ja hapukaks tuunitud hiinakapsa-paprikasegu olid kenasti värskelt valminud, mitte eilsed jäägid, nagu pubides kordades juhtunud on.

Liha ise oli altpoolt tuleva kuumuse tingimustes põhjast mõnusalt kergelt krõbedapoolseks saanud, peal sulanud juustuga kaetud. Kas see liha oli nüüd veidi sinepit saanud või oli tegu päris-majoneesiga, milles sinep ka kasutusel, seda ei oska öelda, aga maitse oli lihtsalt mõnus, veidi särtsakas ja oma pehmes rammususes garanteeritud rahulolu esilekutsuv.

Kokkuvõte tuleb tublilt positiivne. Supipöial on suisa õnnelik kohtumise eest viinerivaba seljankaga, praepöial muheleb lihtsalt rahulolevas täiskõhutundes. Soovitan, muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Wokkin (Narva)

See on üliharva esinev juhtum, kui ma lähen ühte kohta teist korda, et teha toidu-ülevaade. Eelmisel korral u pool aastat tagasi tellisin küll samas puhvetis toidud ja sõin nad ära, kuid kirjeldusest ei saanud asja, kuna samal ajal jauras ja laamendas puhvetis purjus vant, kelle väljaviskamise käigus löödi asutuse ukseklaas mõraseks. Toona ei olnud mahti endale mõttelisi märkmeid teha, et neid hiljem looks kirjutada.

Nüüd siis lähen teisele katsele ja astun samast mõrasest uksest sisse. Seekord õnneks ühtegi jauramit pole, miska saan rahulikult muljete kogumisele keskenduda.

Mind on alati hämmeldanud asutused, kus on menüüs väikese raamatu jagu lehekülgi ja lõputu joru roa-nimetusi. Sisuliselt peab see tähendama seda, et tegelikult kombineeritakse samu komponente veidi ümber ning serveeritakse teise regiooni / kulinaarse traditsiooni esindajana. See asutus siin pakub 174 nimetust. Aga no ju nad siis teavad, mida teevad.

Esimeseks käiguks võtan kõneka nimetusega roa numbri 31 alt: „Chef special soup“ (Paks supp kana, sealiha, krevettide, nuudlite & juurviljadega; 5.50) Üks tšillikaunake nimetuse juures lubab midagi talvisele ilmale sobivat ja soojendavat.

Napilt 5 minutiga saabubki vahvalt assümmeetriline kausitäis, kuigi sellega on juba ette kaks väikest ebakõla. Esiteks ei teinud letitagune näitsik isegi katset mulle pakkuda / lisaks müüa aasiapärastele puhvetitele omast ja menüüs kenasti kirjas olevat naani, selle asemel toodi vaid tavapärased leivaviilakad. Teiseks anti „tööriistaks“ mitte aasiapärane keraamiline, vaid jällegi siinsele kandile omane metall-lusikas. Einoh, mõistagi võiks see metall-variant kah lauas olla, juhuks kui klient ei oska keraamilise versiooniga midagi peale hakata, aga algupärase detaili puudumine pole nagu õige.

Supp ise on ootuspärane. Tärklisega veidi paksemaks tuunitud, soojendava ingveriga ja natikese särtsaka tšilliga. Kanajupid ja vähesed nuudliribad, veidi munahelbeid, pisikreveti-kirbalaid ja porgandikillud. Kausitäis aromaatset keresoojendust, mis paneb ka nina mõnusalt lörisema – kena värk!

Teiseks käiguks tahtsin midagi veel surisevamat ning valisin 99’lt realt „Szechuan pepper beef“ (Loomalihafileetükid paprika, sibula & selleriga Szechuani pipra kastmes; 9.90) Kaks kaunamärki tõstsid vürtsiootused kõrgele.

Veelgi lopergusema kausi saabumiseks läks u 8 minutit, mis ajalises mõttes on väga niru, sest ma polnud veel supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Kuna ma olin sisuliselt ainuke inimene saalis, siis poleks ju raske olnud panna teine käik köögilambi alla sooja kätte ootele?

Kuid muid agasid tuleb veelgi rohkem kui supiga. Esiteks – taaskord null katset mulle lisaks müüa riisi või nuudleid (mitte et ma neid vajaks, aga ikkagi). Teiseks – lauda tuuakse lisaks lihakausile ka suur taldrik, mis omaks mõtet juhul kui samas oleks olemas ka seesama riisikraam vms, siis oleks lisataldrikul riisi ja kastme kombineerimise funktsioon. Kolmandaks – ei mingeid söögipulgakesi, ainult otse kastme sisse torgatud metall-lusikas.

Noh ja kui aus olla, siis see roog ole pigem mitte „liha kastmes“, vaid „kausitäis kastet vähese lihaga“. Selline tihkem supp noh. Ja pigem magus-hapu, kui vürtsikas. Ehkki märgiliselt kahekaunane, siis sisuliselt vähem-torkiv kui esimene ühekaunane roog. Ei, ega ta sellepärast halb olnud, seda mitte. Tärklisekoorikus läbipraetud õhukesed loomaliharibad, krõmpsjad sibula ja paprika lohmakad tükid, leebelt vürtsikas-magus leemeke – kena kraam ju kõik, kuid lihtsalt ei vastanud ootustele. Mõistagi ega Sichuani pipar polegi tegelikult pipar, kuid esiteks kaustatakse seda aromaatset ja selgelt eristuva maitsega lisandit tavaliselt koos järsult terava tšilliga tasakaalustajaks, teiseks peaks tema eeterlik vaigusus olema roas selgelt tunda. Siin polnud.

Kokkuvõte sedapuhku ludripoolne. Köögi oskuslikkus aasiapärast maitse-elamust toota on ju enam-vähem tasemel, kuid saaliteenindus/müügipool lööb kogemusenäidiku allapoole. Supipöial vaatab horisondist veidi üles-, praepöial samavõrra allapoole. Soovitust on sellise taseme pealt keeruline anda.

---

lugu ilmus siin

Ephesus (Pärnu)

Aeg-ajalt tasub revideerida oma vanu teadmidi/eelarvamusi. Aastaid tagasi olin sellesse puhvetisse sisse astunud ja pisut pahaselt enda jaoks puhisenud, kuna seal pakuti parasjagu ainult erinevaid nn paninisid ehk täidisega praesaiu. Ja peale seda oli minu peas selle asutuse asemel tühi koht, sest no saiasööja ma pole.

Nüüd aga mingi uitmõtte ajel võtsin vaadata siinset veebimenüüd ja imestasin, et kae mis ilu siit vastu vaatab, korralik valik ja sh ka minu jaoks eksootiliselt kõlavaid roanimesid. Oi seda tahan ma nüüd küll üle vaadata! Ja oh rõõmu sellestki, et nad ei piirdu ainult mõnetunnise lahtiolemisega lõunapakkumisteks või õhtutundideks, vaid pakuvad täiemahulist ajakava – see on Pärnus muuseas mitte tavapärane praktika hooajavälisel perioodil.

Minu isiklik rõõm muidugi asendus kahjatsusega, kui nägin talvisele Pärnule tavapärast vaatepilti ehk üsna suures saalis lisaks endale vaid ühte kahepäilist laudkonda. Aga no teisalt jällegi – minu jaoks seda sujuvam külastuskogemus, onju.

Supivalik on küll ainult kahekohaline ning midagi kreeka-türgipärast valikus polnud – aga just neid kahte kööki üritab puhvet pakkuda, lähtudes nii nimetusest kui ka saalis askeldanud tõmmupoolse noore mehe sõnadest. Võtsin üsna soome turisti lõhnalise valiku „Lõhesupp“ (7.50) ning jäin ootele.

U 10 minutit peale tellimust toodi minuni midagi palju enamat kui lihtsalt supp! See oli terve väljapanek ning oooooo kui efektne!

Kõigepealt ühel taldrikul hiiglaslikuna mõjuv, kohev-lohmakas lavašš (sisuliselt õhukese-seinaline krõbe „õhupalliline“ moodustis). Siis teisel alusel veidi nihkes valgusfoorina kolm määrdekest selle lameleiva peale. Kollane hapukas-soolane dekoratiivne toorjuustune määrdeke. Siis punane tomati-sibula-küüslaugu salsataoline särtsakas segu. Seejärel rohekas guacamole, millel oli ka kenasti tšillisära. See kõik oleks juba piisav vaimustusega kirjeldamiseks ja teistelegi soovitamiseks.

Kuid ega ka supike oli kenasti tehtud, kalarohke nii lõhnalt kui maitselt, sisaldades lisaks kalatükikestele peenelt lühikesteks nn julienne’deks lõigutud porgandit-kartulit-suvikõrvitsat. Jah noh võibolla veeeeeidi magedavõitu, kuid kausikese kõrvale asetatud sidrunisegment andis võimalust tuunida juurde hapet ja soola-pipratopsid olid kah laual olemas, nii et see on pisiasi.

Teiseks käiguks võtsin midagi türgilikult kõlavat – „Hünkar Beğendi (Osmani veisehautis baklažaanipüreega) - Õrn hautatud veiseliha serveeritakse suitsuse röstitud baklažaanipüree peal koos kreemja jogurtiga; 19.50“

U 25 min peale tellimist saabuski uhke kandiline taldrik, mille keskmeks oli lihtsalt oivaliselt maitsestatud ja väga heas küpsusastmes veiselihatükikeste kuhi. Baklažaanipüree suitsususe osas ma esitaks küll küsimärgi, kuid regionaalse eripärana oli see liha juurde kenake lisand ikkagi. Nö härmaviljade jätmine kenasse krõmpsusastmesse on alati hea mõte. See, et ma ei osanud kuigivõrd suhestuda suure lusikatäie tahke toorjuustuga, mida siinmajas jogurtiks nimetatakse, on juba sügavalt minu probleem – ju selles köögiruumis niimoodi ongi kombeks.

Kokkuvõte on ülimalt rahulolev – supi kõrvale pakutud ootamatu lopsakas-maitseküllane kõrvalroog annab põhjust suisa kergeks vaimustuseks ja supipöidla väga püsti panekuks. Preaepöial kiidab sisulist minimalismi ja ülimeisterlikku lihakäitlemist. Soovitus tuleb kergelt ja rõõmsalt – jah muidugi minge ja proovige ise ka järele!

---

lugu ilmus siin

Juustutäidisega panni-piirakas

Tead misasi on hõtšin? Noh aga hatšapurit ikka tead? Noh ja isegi kui ei tea, pole hullu, panni ikka oskad kasutada? Nonäed, siis on ju kõik korras!

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et ... süüa tehakse sellest, mis on. Noh sest et sellest, mida sul ei ole, ei saa ju ka midagi teha! Ja minna kuhugi otsima seda ühte spetsiaalset komponenti, ilma milleta on kõik valesti? Noh kui viitsid, siis mine. Mina teen sellest mis on.

Minul oli eilsest ülejäänud kartulipüreed. Ja veidi kapsa-porgandisalatit. Noh ja kuna hiljuti sai käntsakas sulugunit ka toodud, siis sidus minu väike valge pea need kokku. Sina ei pea niimoodi mitte tegema. Ja iga kaukaasia kulinaar-võitleja ütleb, et NIIMOODI küll teha ei tohi!

Mina igatahes segasin need kaks nimetatut kokku koos kliide ja jahuga. Segasin ja sõtkusin seni, kuni tulemuseks sai elastne tainas, mis enam laua ja käte külge ei hakanud. Maitsestasin õige pisut, sest tainas ei pea maitsetu olema, kuid peamine maitse tuleb niikuinii täidisest.

Suurest taignahunnikust võtsin siis mugavad peotäiesuurused jupid, sõtkusin ümaraks kettaks ja asetasin peale riivjuustu. Suluguni võiks olla u pool massist (selle sulavuse-elastsuse tõttu ning ka maitse on oluline), ülejäänud poole paned juba mingit muud. Kui tugevamamaitselisi (nt brõnza vms) ei leidu, siis lisa lihtsalt riivjuustu-segule mingit meelepärast maitset, noh nt küüslaugupulbrit vms.

Siis näpid taignaketta servad kokku (umbes nagu hinkaale tehes) ja litsud saadud pätsikese uuesti laiaks, nii et moodustub u sentimeetrine kettake. Peamine point sellel tegevusel on see, et juust ei oleks mitte nt lihtsalt taignaga läbisegatud, et ta ei oleks taigna-panni kokkupuutepinnal, vaid taigna sees täidisena. Oluline on mõista, MIKS sa seda midagi teed, mitte küsida täpset retsepti ja õpetussõnu, onju.

Ja edasin on juba imelihtne nagu legoladumine või muu säänne nokerdamine. Tõstad aga kettad pannile ja praed kuldse koorikuni mõlemalt poolt. Kuival pannil saab tulemus ühtemoodi tore, aga siis on mõistlik kraam sulavõiga üle pintseldada (nagu hõtšinide puhul) või siis praadida ikkagi õlisel pannil - nagu panni-piirakaid, pannkooke jms enamasti siinkandis tehakse.

Lased veidi-veidi jahtuda, et sulajuust suud ei kõrvetaks ning manustad. Kohviga või piimaga või millega iganes. Kokkamine peab rõõmus ja mänguline olema, tulemus maitsev ... ja need ongi ainsad reeglid, mida oma köögis järgida!

Pankaagid (Pärnu)

Tänu erinevatele päevapakkumiste portaalidele olen ma avastanud kohti, mida poleks ise leidnud või kuhu osanud sisse astuda. Sest no nt pannkoogikohvikusse Pankaagid poleks ma tõepoolest osanud sisse kiigata ilma eelinfota, et neil pakutakse lõunasel ajal ka päristoitu.

Tõsi küll, nende pakkumistega on kah nii nagu on. Ehkki kirja on nad ise pannud, et pakkumised kehtivad 11.-16.00, siis tegelikult kehtivad seni kuni on.

Eelmisel korral Pärnus käies üritasin u poole nelja paiku sinna sisse astuda, aga põrkusin kahe uksest väljuva proua otsa, kes enda järel ust lukustasid. Minu küsimuse peale – et miks ja mis – öeldi, et kui kõik portsud on maha müüdud, siis nad lihtsalt lähevad varem ära.

Seekord jõudsin ukse taha 15.15 ja nägin, et pakkumiste reklaamiga harkjalg-infotahvel on veel ukse taga. Sisse astudes igaks juhuks küsisin üle, et kas köök ikka töötab ja süüa antakse? Jaatava vastuse peale astusin edasi ja ajasin mantli seljast maha.

Siis aga selgus, et supi ja prae pakkumisest on järgi ainult suppi. Noh olgu peale, nuputasime muust menüüst välja midagi, mis on kõige lähem praele ja istusin ikkagi maha.

Seljanka (5.-EUR) jõudis minuni mõne minutiga. Ohsapoiss, on see alles lahmakas taldrik, jõudsin mõelda enne asjasse süvenemist. Aga süveneda polnduki väga palju millesse.

Supi leem oli küll asjakohaselt happeline ja meeldiva maitsega, kuid sisu koosnes praktiliselt ainult viineriseibidest ja miniatuursete marineeritud kurkide killukestest. Näpuotsaga imeväikseid singikuubikuid ja miskipärast veel ka suuremaid kartulitükke. Ja keset suppi loksuv hapukooreplärakas koos rohelise petersellioksaksesega. Väga kentsakas ja minimalistlik valik komponente, ehkki kordan, et kraam kokku oli ju maitsev ja taldriku sõin ma kenasti tühjaks.

Toidu tellimise ajal küsis letitagune proua väga kiiduväärselt, et kas toob supi ennem ja teise käigu hiljem või kõik korraga? Selle järel aga juhtus see, et supp toodi küll tehniliselt ennem, teine käik aga vaid mõned minutid hiljem, kui olin supiga vaevu poole peale jõudnud.

Soe kanasalat (Teriyaki kana, praekartul, jääsalat, kurk, paprika, küüslaugu- trühvlikaste, tomat, fetajuust; 11.-EUR) oli soe vaid tinglikult. Külma salatisegu peale asetatud algselt soojad kanatükikesed olid ooteajaga mõistagi maha jahtunud, kuid siiski maitsvad.

Hiigelsuure taldriku ühte serva poolkuu-kujuliselt sätitud salatikuhil oli kokkuvõttes maitsev, ehkk selles salatikastmega läbisegatud massis ei osanud ma ka kuigivõrd aru saada nendest lubatud trühvli- ja küüslaugu elementidest. Samas tuleb visuaalse struktuuri loomise eest kööki siiski kiita – sellesse lõpptulemusse oli pandud esteetilist püüdlikkust.

Kokkuvõte on kõhklevalt positiivne. Talvise madalhooaja tingimustes on üldjoontes arusaadav, kui päeva alguses lubatud road on päeva lõpuks otsa saanud ning juurde neid ei tehta. Samamoodi võib tinglikult mõista, et pannkoogikohvik ei peagi olema linna parima seljanka keetja. Kuid vaatamata sellele jääb supipöial horisontaalsesse asendisse ja ega praepöidlalgi pole põhjust kuigi palju kõrgemale tõusta. Soovitus ei kõla just kuigi entusiastlikult, aga ma arvan et oma põhilises turunišis on nad tegijad ikkagi.

---

lugu ilmus siin