MUM Cafe (Pärnu)

Kas puhveti asukohavahetus on piisav põhjus uuesti külastamiseks? Nii ja naa. Üldiselt üritan kirjeldada igat kohta ainult üks kord. Sellest on erandeid, kuid seekord lasksin ennast kamraadidel ära veenda, et pole muutunud mitte ainult asukoht, vaid ka kontseptsioon. Noh ja kui nüüd veel selgus, et olin samanimelist kohta külastanud 8 aastat tagasi, ennem oma supipöidla nimelise rubriigi tekkimist Õhtulehe portaalis, siis polnud kahtlustki – see koht tuleb üle käia!

Varasema nummi pisikohviku asemel on see nüüd kaubanduskeskuse – Port Artur 2 – peal asuv lahmakas saal, kus kindlasti võimalusi rohkem, aga püsikulude ettekujutaminegi ajab judinad seljale. Kesknädala hilislõunane aeg on selles saalis hõredapoolne, kuid eks sellevõrra lihtsam ja kiirem ole minu sooritus.

Igaks juhuks küsin, et kas tellida saab ka letist ning kiirendan sellevõrra veelgi protsessi. Tellimuse käigus mulle tundub, et olen paljastatud, kuna oma tavapärase valiku – supi ja prae – tellimise käigus kuulen enda kõrva jaoks nii meeldivalt professionaalset sõnumit sissetoksimise ajal: „et siis see on esimene käik ja nõksa aja pärast teine käik“. Noh isegi kui olen ära tuntud, mis siis ikka, oskuslik teenindusvõte teeb head meelt ikkagi!

Esimene roog on nädalamenüüst „Lillkapsapüreesupp“ (krõbe peekon, röstitud seemned, bataadikrõps, ürdiõli; 5.-EUR), mis jõuab minuni vähem kui 10 minutiga. Püreesupid on mõnes mõttes väga head indikaatorid. Jah, esmajoones on nad lihtsalt struktuurita ködid, mis on miinus. Kuid teisalt näitab köögi oskust see ködi muuta elamuseks nii maitse kui visuaali mõttes.

See köök on osanud asjast üsna maksimumi välja pigistada! Visuaalne pool on assümeetrilise dekooriga muudetud vaatemänguliseks. Närvutatud köögiviljaribad ja röstseemned annavad roale veidi tekstuuri, oskuslik maitsestus (mis balanssserib ülesoolamise piiri peal) tagavad maitseelamuse. Lillkapsa enda maitse on ehk veidi varjus, kuid siiski jääb üldine toiduelamus ilmselgesse plussi.

Teine käik „Hakkšnitsel“ (koorene rohepiprakaste, lillkapsa-kartulipüree, peedisalat, värske soolakurk; 8,5 EUR) tuleb päevapakkumiste rubriigist. Ka see on riskantne valik, sest päevapakkumised on tihti tuunitud madalama otsa / kõigilesobiva kompromiss-valiku järgi, aga mõnikord on kõnekas seegi.

Alustuseks proovin seda va püreed ning üllatun – see on võine, rammus ja maitsev! Jällegi soolasus on ülemise piiri peal, kuid samas on sool ka teada-tuntud maitsevõimendi, nii et tulemus on ikkagi kiiduväärne.

Hakkšnitsel – mis on juba oma nimetuse-olemuse mõttes arusaamatus, sest mis on ühist kotletil ja šnitslil? – osutub selle soolasus-piiri ületamise mõttes veidi kehvaks mõtteks, kuid õnneks tasakaalustab selle mahe-maitseküllane rohepiprane kaste. Ma saan aru, et tühisõna „mahe“ ühelt poolt ja „maitseküllane“ teiselt poolt on välistuvad vastandid, aga näedsa selline emotsioon tekkis.

Magusapoolne peedisalat ja krõmpsväske kurgindus sobivad sellesse maitsepilti oivaliselt ning üldine rahulolunäidik aiva kerkis.

Kokkuvõtte üldpositiivne. Supipöial on vaatamata eelarvamusele väga püsti. Praepöial lähtub samasugusest madal-stardist (sestnotõesti mõiste „hakkšnitsel“ ajab šnitseloogid luksuma), kuid tõstab ennast lõpuks ikka päris püsti. Nii et soovitus külastada tuleb kergelt ja rõõmsalt!

---

lugu ilmus siin

Pekingi part (Tallinn)

Keskturu lähedal on erinevaid eksootilise köögi esindajaid päris palju, võtsin seekord ette hiinaka, kõneka nimega Pekingi part. Õnneks Tallinn on piisavalt suure turuga, et siin saab püsida ka ainult ühe riigi köögiga, ei pea toimetulekuks pakkuma univresaal-nahhaal-aasia fusioone.

Kesknädala peale-kolmesel ajal sisse astudes olin ma ainumas kunde, miska kogu asja-ajamine käis kiirelt, mõneti isegi liigselt kiirustades.

Esimese roana valisin puhtalt nimekõla järgi puhveti nimega haakuva „Peking supp“ (õigekiri muutmata), 6.80 EUR. Muuseas veebimenüüs seda pole ja menüü nimetustega on nad üldse veidi hädas, keeleabi otsimine ei peaks ju suur probleem olema? Nt veebimenüüs on kevadrullide juures kirjas „pannkoogi sisse mähitud praetud saiakesed“ jne

Suurena mõjuv supikauss jõudis minuni u 7-8 minutiga, supi kõrvale serveeriti „hiina praetud sai“ kuldsete kangikeste kujul.

Kausi sisu oli kõrvetavalt kuum, mistõttu kulus iga lusikatäie juures kõvasti aega pealepuhumisele. Leem ise oli tihkepoolne, täis peenelt ribastatud hiina kapsast, porgandit ja klaasnuudleid. Alguses olin neiu käest küsinud, et mis selles supis ka leiduda võiks – vastuses kõlasid „kana ja karbid“. Jah tõepoolest nii kanakillukesi ja neid karbiloomakesi ka veidi esines, kuid lisaks ka kumm-kõvaks kuumutatud kalmaari- või kaheksajala kombitsajuppe. Kui need jublakad kõrvale jätta, siis üldmulje oli leebelt neutraal-meeldiv, õrnalt magus, veidi soolane ja hapukas ning lõpuks ka pisut piprast palet näitav. Sihuke pool-positiivne keskpärasus.

Teise käiguga läks pahasti. Olin alles esimesi lusikatäisi suppi manustamas, kui see juba minu ette lauale jahtuma toodi – no kuulge, ma olin ju ainus kunde, oleks saanud tähelepanelikumalt?

„Teravamaitseline krevetid“ (jällegi õigekiri muutmata), 22,80 EUR. Serveerimisalus super-efektne, kuigi sellel olev roog nüüdseks juba maha jahtunud. Kas ta vastas minu ootustele kolme vürtsikauna osas? Ega ei vastanud. Einoh, vürtsikas see kraam ju oli, kuid küsimus on siinkohal pigem minu ootustes.

Ja teine asi, mis kohe üleüldse ei vastanud ootustele – krevetid olid küpsetatud koorimata kujul! Jah, pea oli maha lõigatud, saba ja koivad lühemaks pügatud, selja pealt must triip ka eemaldatud, kuid muus osas oli seda va kitiinivärki minu jaoks liiga palju, selle (minu meelest) söödamatu sodi suust näppudega nokkimine pole kuigi mõnus tegevus. See oli nüüd see hetk, kus olin rõõmus, et teisi külastajaid saalis polnud, ehkki pererahvas käis omavahel ja omakeelselt valjusti hõikudes saalis edasi-tagasi, aegajalt ka ühe teise laua taha maha istudes.

Kuidagi sain siiski enamiku krevettidest ja kogu nende vahele jaguva köögiviljakraami (sibul, paprika, porgand ja suvikõrvits) ära tarbitud, ohtralt näppe salvrätiga pühkides koorikukoukimise vahele.

Kui neidis tuli arvet esitama ja küsima maitsemise kohta, siis palusin tal vähemalt järgmisi kundesid hoiatada, et seda rooga pakutakse koorimata krevettide kujul. Olen suht kindel, et enamiku jaoks on see tavatu ning mõni võib nende kitiinkoorikutega suisa hätta jääda.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Supipöial on horisondist isegi natuke allapoole, seda nii liigse kuumuse kui kumm-kombitsate tõttu. Praepöial on võibolla vaid nõksukese kõrgemal, sest roog läks minu ootustest üsna mööda, olles maha jahtunud, vähevürtsikas ja kitiinkoorikus. Selle puhveti hinnataseme ja söögielamuse korrelatsiooni mõjul ei mõista mina seda kohta soovitada.

---

lugu ilmus siin

Horisont (Tallinn)

Mõni puhvet lööb kõrvad kergelt lukku. Sest no Swissotel 30’le korrusele liftiga kiirelt kerkimine tekitab vähemalt minu kõrvades survetunde – lausikmaalane ikkagi (mis pole päris sama mis lamemaalane).

Astun liftiuksest välja, näen poikvel klaasukse taga restoranilaudu ja sean sammud sinna. Istun maha, imetlen vaadet – Pikk Herman oma uljalt lehviva lipuga näib siit üsna tilluke.

Imetlemise kõrvale tõmban aga ninaga ja imestan, et kuskohast ja miks tõuseb ninna naha lõhn, kuigi ümberringi pole ju nahkmööblit? Aga siis avastan, et üldise laudlina peal oli iga istekoha ees ka nahkne alusmatike, mis eritas seda tuttavat ja omamoodi meeldivat, aga siiski intensiivset lõhna. Huvitav, kas sellel peaks olema mingi eesmärk? Kas nahalõhn suurendab söögiisu või midagi sellist?

Juurde astub vestiga tõmmupoolne härrasmees ja küsib veidi imestunult: „kas teil on tellitud?“. Mina vastu: „ei ole“. Härrasvest vastu: „aga kuidas te siis siia saite?“ Nüüd on minu kord hämmastuda ja kohmata peaga ukse poole viibates „uksest“, mõeldes et mis oleks see alternatiivne variant?

Siis aga selgub, et olin ennast sisse pressinud personaliuksest ja külalised peaks läbima baariruumi, et personal saaks näha tulijat ja teda kombekohaselt istuma paigutada. Aga õnneks pole sellest suuremat probleemi.

Mulle ulatatud menüü kohta küsin vaid „Kas see kattub veebis oleva menüüga?“ ja saan noogutuse peale kohe tellimuse ära esitada.

„Kreemjas bisque-supp. Krevetid, krutoonid, parmesan, ürdiõli, tšilli“ (18.-EUR). Eelsoojendatud laiaäärne taldrik saabub minuni nii u 7-8 minutiga, sisaldades esimese hooga vaid 4 kiirkõrvetatud krevetikest, väikest juusturibadega kaetud krutoonikuhilat ning erkrohelisi õliseid ürdikuhjakesi. Vestimehe teises käes olevast vaasikujulisest anumast kallati sinna aga koheselt peale tulikuldne leemeke, mis kergitas enda pinnale rohelisi ürdiõli täpikesi.

Brisque-supp on oma algupäralt krevetikestadest jms vee-elukate tagavaraosadest keedetud leem, mis pika keetmise järel läbi sõela pressitakse ja nii moodustubki kergelt püreejas vedelik. Millest iganes see konkreetne taldrikutäide oli keedetud, igatahes oli selge koorikloomane-vähine-merene element siin selgelt olemas ning maitse nii intensiivne, et meki ja imesta. Keelele jõudnud sidruni-elemendid panid mind küsima tühjale taldrikule järele tulnud vestikandjalt, et mis oli selles ürdi-värgis (mõeldes ise sidrunheina peale) ning saingi teada veidi võõrapärase häälduse ja sõnastuse kaudu, et olin mõelnud õiges suunas. Pesto ja sidrunhein olid need märksõnad, mis kõrvu jäid. Suuuuurepärane maitsekombo igatahes!

Kuuma taldriku äraviimise järel lõhnas nahkne lauamatt veelgi intensiivsemalt. Ahjaa, veel selline detail – söögiriistadena oli mati kõrvale pandud ka salvräti sisse keeratud võinuga, kuid supi juurde üllataval moel ei toodud ei leiba ega määrdekest – kas nii pidigi või läks segadusse viinud kliendi puhul see meelest ära?

„Valge Redis (V); Kuningservik, pastinaagi ja sarapuupähkli püree, madeira kaste, puravikuvaht“ (18.-EUR). Roa saabumisega läks nii u 20 minuti tellimisest, st u tosin minutit peale supi toomist – oivaline ajastus! Visuaalne struktuur edev, värviline ja täpiline ning kohati vahutav J

Need välimuselt kammkarpe meenutavad dropsid on tegelikult siis valge redise jupid, üllatav-julgelt rõhked ja väga neutraalse maitsega. Aga noh, see kõikvõimalikesse salatitesse oma krõmpsuva tekstuuriga sobiv juurikas ei omagi mingit erku omaenda maitset, kuid antud juhul andis roale lisaks nime ka visuaalse üllatus-elemendi.

See-eest kõik ülejäänud komponendid olid maitse-intensiivsuse mõttes tipus. Seenevaht maitses tõesti üli-seeneselt, pastinaagipüree mitte nii „üli“, kuid väga selge omaenda maitsega. Kuningserviku plaadikestest oli pisut isegi kahju, sest veinikaste (mis minul tõi miskipärast ploome ja viinamarju meelde) kippus oma jõuliselt meeldiva magus-hapuga neid seenekesi varjutama.

Maksin arve ja palusin vestivennal näidata teekonda uksest välja, mille peale too mind juhatas väikese muhelusega sellestsamast külguksest liftideni „noh läheme siis sama teed pidi“. 30 korrust kõrvasurvet hiljem astusin tänavale, maitsemeeled tänulikult õhevil.

Kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial kiidab nii serveerimistaset kui maitse-elamust. Praepöial tänab üllatava taimeroa eest ja kiidab seenekunsti. Mõnikord võib end veidi ka hellitada tavapuhvetite reast kõrgemal paikneva tasemega – seda nii meetrite kui kulinaarse taseme mõttes. Nii et soovitan!

---

lugu ilmus siin

Aplaus 1870 (Tartu)

Avastasin et üks kodulähine koht on taas nimetust vahetanud – mis mitte siis vaatama minna? Eks enamiku jaoks on ta ikka Vanemuise teatri kohvik, sõltumata nimetusest või koha pidajast. Maja on sama, ruumid on samad, terass hilissuvises sumeduses kah ikka sama, mis sest et lauad-toolid jms vahetunud.

Juhtusin saabuma ilmselt veidi valel hetkel, nimelt poole kolmest. Kui välilaua taga sisse seadnuna menüüd küsisin, siis lauale lähenenud näitsik teatas midagi sellist et „menüü hakkab kehtima alles kella kolmest“. Kui siis küsisin, et aga mida praegu pakutakse, selgus et on päevapakkumised – loeti üles vastav supp ja praad.

Kuna ma ütlesin seepeale, et aga ma siis võtangi nii ühe kui teise, siis ei hakka seekord ka jaurama, et mulle toodigi need kaks asja ühekorraga. Mis sest et terve mõistus ja muud loogikad ütlevad, et nii ei tehta, aga olgu. Kuna ma ütlesin et „see ja too“, siis niimoodi serveeritigi.

Supiks „Lillkapsapüreesupp krõbeda peekoniga“ (4,5 EUR). Laisavõitu päevapakkumiste klassika. Köögiviljapuder, mida nimetatakse supiks. Aga vähemalt oli see kraam dekoreeritud maitsemuru, peekonikräbalate ja krutoonidega. Noh et silmale ilus ja ka mäluda midagi. Jahe ja soolakas. Aga kuna lillkapsas on mulle mokkamööda igas asendis, siis klõmpsasin selle kraami lusikhaaval sisse ja ei kurda.

Praeks oli veebimenüüs küll selle päeva kohta kirjas „Ahjuliha/ kartulipüree/ porgand tüümiani ja meega/ soe kaste“ (7,5 EUR), tegelikkuses aga hoopis šnitsel koos kõige sellesama muuga.

Kuldses paneeringus liha (mida võib vabalt ka šnitsliks nimetada, see mõiste on veniv nagu kummipael) oli mõõdukalt kohtunud soola ja pipraga – asjakohane, ehkki mõistagi söögihetkeks korralikult mahajahtunud.

Kartulipüree tükiline tekstuur oli ju isegi meeldiv,aga kuna ma polnud mitte kõhutäiteks, vaid maitseotsinguks saabunud, siis suuresti sinna ta jäi.

„Soe kaste“ polnud tänu kahe käigu koostoomisele söömise hetkeks enam soe, aga ühtlasi ei maitsenud ka kuidagi.

Närvutatud porgandid olid selle taldrikutäie meeldivamaid komponendid, mille ka rõõmuga konsumeerisin.

Kuna näitsik, nähes mu käeviibet ja kuuldes tšekisoovi, vastas sellele kõigepealt „okei“ ja seejärel küsis kombekohaselt „kuidas maitses?“, siis sain vastata sama intonatsiooniga ja käsi laiutades „okei“. Näitsik naeratas ja ilmselt mõistis.

Kokkuvõte ongi sihuke „okei“ nagu juba vanad eestlased ütlesid. Et „kärab kah, aga kiita eriti ei oska“. Võibolla pärismenüü koosneb puhtast kullast, aga päevapakkumised kinnitasid minu eelarvamust – neid tuunitakse kõigilesobivaks. Ehk siis söödavaks keskpärasuseks. Mida mina ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

III Draakon (Tallinn)

Kui turistikatest rääkida, siis kõigepealt tulevad ette fäänsi väljanägemise ja kesise sisuga puhvetid, mis kasina kraami eest turistidelt kallist raha küsivad. Aga vaata see asutus on täiesti risti vastupidine!

Esiteks väljanägemine on asjal risti vastupidine „fäänsile“, rõhutatult keskaegne, rohmakas ja robustsevõitu. Keskaja hõngu matkimisega on tänapäevases maailmas hõlbus tähelepanu korraks tõmmata, kuid seda kestvalt välja mängida suudavad vähesed.

Teiseks nende poolt pakutud kraam ei ole „kasin ja keskpärane“. Kolmandaks ei võta nad selle eest ka mingist otsast vaadates hingehinda!

Igatahes minu jaoks sai sellest kõige kentsakam puhvetikülastus, mida seni olen kogenud. Aga otsustage ise – kas teie läheksite tagasi kohta, kuskohast esimese korraga pisut tagasi põrkasite?

Lugu järgmine. Nähes, et see köök pakub nii suppi kui seasaba, hakkasid minu pöidlad kihelema ja tahtsid seda kõike saada! Aga kui selgus, et savipotsikusse kulbitatud supi helpimiseks lusikat ei anta ... siis ma lihtsalt keeldusin sellest. Esiteks minusugusel vuntsinimesel tähendaks „meie majas suppe luristatakse“ soovituse järgimine tõsist tööõnnetust, supist nõrguvat habet ja plekke riietel. Teiseks on arusaam, nagu keskajal / XV sajandil poleks lusikaid kasutuses, jäme jura.

Küll aga võtsin ma selle va seasaba (5.-EUR), mida serveeriti lahedalt kildunud servaga totsikusse pistetuna ja varda otsa aetuna. Katkised savikausid oli toonane argipäev ning kasutati neid nõusid, mida parasjagu oli, nii et autentne värk!

Eelnevalt pehmeks keedetud ja siis glasuuritud-küpsetatud seasaba maitses imehästi. Nii pehme, et võiks kasvõi huultega kontidelt liha eemaldada. Nii mõnusalt karameljas ja täidlane ja piisavalt rammus, et juba mõnest ampsust saabub tõeline rahulolu, olgu see ports nii väike kui tahes. Orgi otsast selveerimine on lisaks toredusele veel ka praktiline, laseb kraami kenasti käevahel tarbida.

Aga kuna see va põdrasupp (5.-EUR) mulle rahu ei andnud, siis läksin järgmine päev tagasi ... oma lusikas põuetaskusse peidetud! :D Tellisin supi, mida serveeriti ajastutruus jalgade ja kõrvadega savikausis ja astusin õue – või noh olgu Raekoja platsile koja võlvide alla – et lusika kasutamisega mitte pererahvast kiusata.

Supike osutus selliseks lihtsaks ja mõnusaks hakkliha-läätse leemeks, milles leidus veel ka sibula, porgandi ja juurselleri tükikesi. Kui nüüd norida tahaks, siis XV sajandil ei tuntub siinmaal porgandit kohe mitte üks suts (jõudis siia XVIII-XIX saj), aga see on üsna kõrvaline seigake. Supp ise oli veidi happeline, mõõdukalt soolane ja isegi õrnalt vürtsikas, maitstes hästi ükskõik millise sajandi perspektiivis. Aga ilma lusikata üle kausiserva rüübates oleks ju kogu see maitsev supipaks kausi põhja jäänud ning sellest oleks ometi kahju olnud!

Kokkuvõte kentsakas ja kiitev. Etendus-köögi kontseptsioon on lahe mõte, ehkki selle teostuse osas võiks tõsi-ajaloolase perspektiivis veidi joriseda. Kuid kuna maitse on põhiline, siis kiidan ikkagi! Praepöial on väga-väga püsti ja kutsub üles seda sabavärki proovima! Supipöial on ehk mitte nii väga vaimustuses, kuid kiidab üsna kena sooritust. Soovitan – kindlasti soovitan oma supilusikas kaasa võtta ja kohale minna! Poleks iial arvanud, et sellist soovitust annan :D

---

lugu ilmus siin

Saiakangi kohvik (Tallinn)

Turistid on imelised. Kobarates ja kuhjades tatsavad nad ringi Raekoja platsil, jätmata sisuliselt ühtegi vaba lauda sealsetesse väli-lesilatesse ... aga kaks sammu eemal on tühjus. Või noh, mitte päris tühjus. Aga igatahes sel hetkel kui ma astusin sisse Saiakangi kohvikusse, oli selles täidetud ehk napilt veerand kohtadest, kuigi suurel platsil uimerdas ringi vahtida kindlasti u mitte vähem kui pooltuhat inimest.

Olin ennem veebis eeltööd teinud, veendumaks, et kas asutus ikka suppi pakub ja avastasin ... te ei usu ... puljong munaga! Tõsi küll, see veebileht on pärist mingitest ammustest aegadest, kuna väidab asja hinnaks 1.50, samas kui nüüd on tegelik hind 3.50. Aga ta siiski on, järelikult on kestvat nõudlust?!

Tellimus laekus minu ette sisuliselt kohe, kui olin maha istunud. Nojah, ega siis puljongit keegi alles tellimuse peale keetma ei hakka ... või ooooot-ooooot! See polegi keedetud puljong, vaid lihtsalt pulbrist segatud! Noh, ega puljongipulbri või –kuubiku kasutamine pole miski patt, aga sellega ei saa paraku seda efekti, mida päris-päris kondipuljong pakkuda saab, seda kollageenist matsuvat tunnetust huultel ja täidlast rahuolutunnet. Peenteks seibideks lõigatud (ilmselt selle vana traat-lõikuriga?) muna andis lahjale ja kahvatule vedelikule veidikesegi mingit nägu ja tegu, mida oleks ju nii hõlpsalt saavutanud kasvõi näpuotsada veidi hooajalist rohelist muruhaket lisades. Mida lusikatäis edasi, seda selgemaks muutus soolase puljongipulbri kohalolek, põhjakaabe sai juba ilmselgelt ülemäära soolasena alla neelatud.

Teise käiguna tellitud lahtine lõhepirukas ehk „Lõhe quiche“ nagu moodsas keeles räägitakse (9.00), mis jõudis minuni ennem kui olin eelmise käiguga ühele poole saanud, ehkki no ausalt see libapuljong võttis mul ainult paar minutit larpimist.

Väheldane soolakas lõiguke sisaldas lisaks lõhele ja munahüübele ka rohkelt pehmekshaudunud porrulehti, mis sobis siia kenasti. Taldrikule oli lisaks asetatud ilmselt aastaringselt samamoodi pakutavad kurk-tomat-salatileheke ja miskipärast ka hapukooretotsik. Tagasihoidlik, ilma liigse pingutuseta, kuid siiski mingigi esteetiline vormistus, millest jäi niivõrd puudu esimese käigu puhul.

Kokkuvõte on veidi segaduses. Et ühest küljest tahaks ju väga-väga kiita sellise nostalgiroa nagu „muna puljongis“ menüüs hoidmise eest, aga pigem maitsele keskenduv supipöial on siiski sorgus. Praepöial venitab end pisut kõrgemale, kuid jääb kaugele tipmisest asendist. Soovituse osas – noh nii ja naa, sellise hiilgava asukoha juures on köök veidi liiga laisk, seega ega väga ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

Alice Backyard kohvik (Pärnu)

Kui absoluutne enamik puhveteid paikneb Pärnus kas südalinnas või suunal sellest südamikust ranna poole, siis selgub, et üks julgem pesa on sellest ettemääratud teest veidi kõrvale rajatud. Nii umbes poole Karuselli uulitsa pääle, vana Jelgava toidupoe lähedusse – et vanainimesed orienteeruksid :)

Tegu on ühe majutusasutuse hoovi peale jääva tagahooviga, mis on väga nutikalt ära kasutatud. Aga ilmselt selle majutus-asutusele orienteerituse tõttu on puhveti ajakava jagatud kaheks: 8:00-11:30 Hommikusöök; 12:30-22:00 Kohvik

Esimene meeldiv moment oli see, et ehkki ma astusin sisse veidi peale 12 ehk siis selle tunnise aja-akna sees, siis oldi mind lahkelt valmis vastu võtma ning peale kiiret järelepäringut teatati, et köök on valmis tellimuse vastu võtma.

Et olin menüüga juba veebis tutvunud ning kohapealne versioon sellega ka kenasti kattus, siis sain tellimuse kohe ka esitatud. Noh nagu ikka, supp ja praad. Teine tore moment – peale tellimusega majja minemist tuli meeldiva naeratusega piiga tagasi ja küsis: „kas soovite suppi ennem ja praadi pärast?“ Kohane küsimus sai jaatava vastuse ... ehkki mul on tibake kahtlust, et see küsimus esitati mulle sellepärast et see olen mina :) Aga vahet pole, kena detail ikkagi.

Ehkki suve lõpp hakkas juba ilmutama jahenemise märke, võtisn ikkagi: „Külm kurgisupp“ (värske kurk, maitsestamata jogurt, küüslauk, till, käsitööleib; 9.-EUR)

Ooteajaks kujunes vähem kui 10 minutit, sain seni imetleda iga aiasopikese oskuslikku ja maitsekat ärakasutamist. Taldrik saabus minu ette kaunisõieise ja -kurgilise dekooriga ning kehastunud suvise värskusega. See on lihtsalt imetabane, kuidas õrnalt hapukas jogurt oli vähekese soola ja julgelt lisatud värske küüslauguga muudetud millekski nii erksaks! Ja see, et polnud kasutatud tavapäraseid külmsuppide komponente nagu keedumune, - kartuleid või kasvõi nt redist (mille kõige peale oleks ju ainult äratundvalt-koduselt noogutanud), pani veelgi enam hindama köögi julgust piirduda absoluutse miinimumiga ning sellest vähesest maksimaalse tulemuse väljatoomist!

Teiseks käiguks võtsin minu jaoks kentsaka nimetusega „Laetud lest“ (friikartulid, tartarkaste, marineeritud kurk ja sibul, värske tomat, parmesan; 16.-EUR). Kentsaka selles mõttes, et ma pole iial aru saanud, miks ja kuidas on meie kulinaarsesse leksikasse tekkinud sõna „laetud“.

Aga vaatamata sellele, kuna lesta kohtab meie menüüdes nii harva, siis eriti mereäärses linnas oleks narr seda pakkumist endast mööda lasta. Tõsi küll, see lest oli taldrikus nii ära peidetud kõige muude kuhjatiste alla, et sellest oli lausa pisut kahju. Nagu pildilt näha, pole seda uhkes kuldpruunis koorikus elementi lihtsalt üleüldse paista, ehkki see oleks lisanud juba visuaalset struktuuri ja soovi toiduilu pildistamise abil levitada.

Ja kui nüüd edasi süveneda selle kuhjatise alt vabastatud tegelase sisse, siis ... noh ega lest just suurem asi maitsepomm pole kah. Krõbeda kooriku sees oli lihtsalt kvaliteetne (ses mõttes et kõigist luudest vabastatud ja värske) valge kala, mis maitses nagu ... noh nagu valge kala enamasti ikka.

Aga teate, selle roa pani särama megahea ja maitseküllane tar-tar kaste. Ma muidugi ei tea, kas see puhvet teeb ise oma majoneesi või mitte, aga minu jaoks maitses see nagu parim Hellmansi majonees pluss kaks taset kõrgemale – külluslik, magus-happeline ja sametiselt rikkalik. Isegi friikad, mis minust muidu alati taldrikule jäävad, olid selle kastme tõttu määratud saada ärasöödud :)

Värsked köögiviljad ja lehekräbu andis roale värske ja kauni visuaali, parmesan samuti väikese visuaalse nüansi – külmas roas parmesan ei avane ja kahjuks kuumale kalapalale seda peale ei saanud sattuda ülekuhjamise tõttu.

Kokkuvõte aga väga ja väga positiivne. Supipöial on tipmistes kõrgustes, kiites kööki julguse ja oskuslikkuse eest. Praepöial jääb küll mitte nii entusiastlikusse, kuid siiski üldiselt püstiasendisse ning eraldi plopsatusega esilekerkinud kastmepöial lisab siia üldist püstisust. Lisaks kõigele oli ka teenindus kiire, korralik ja koos kõigi kohaste viisakusküsimustega. Seetõttu soovitan, jah muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Pärnu Kuursaal

Väga erinevaid aegu ja olusid näinud maja on oma algusaegadest saadik – 1880.a – kandnud endas vahelduva eduga ka mingit puhvetifunktsiooni. Alates hiilgeaegade nooblitest restoranidest kuni lärmaka ööklubini, praegu peale hiljutist operaatorivahetust midagi koppel-pubi laadset.

Enamasti tavatsen enne kuhugi suundumist uurida ka asutuse kohta midagi veebist, praeguse versiooni kohta ei õnnestunud vähemalt minul leida ühtegi adekvaatsena tunduvat jälge. Nii sain alguses kohtuda kinnise uksega, sest selgus, et asutus avatakse alles 13.00.

No mis ikka, tegin jalutuskäigu kõhedas ja vihmatühjas rannas – kaks ujujat ja viis jalutajat, infotahvlil kiri „õhk 14, vesi 19“ – ja lonkisin õigeks ajaks tagasi. Uks oli küll tehniliselt lahti, kuid saal veel pime ja tühi. Õnneks oli mul vabam päev ja mõningase ootamise järel sain murdekohtadest rebenenud voldikmenüüst oma valiku tehtud.

„Klassikaline seljanka“ (5.-EUR). U kümne minutine ooteaeg mõjus tühjas kõrtsis küll liigsena, kuid hetkel ainus majas viibiv saalipersonali esindaja vuhkis samal ajal ka laudu eel-täita tellitud suurema seltskonna jaoks.

Mõõdukas kausikeses saabunud tihe-tomatipüreene leem lõhnas intensiivselt ja happeliselt tomatipasta ja kurgmarinaadi järele. Hapukoort polnud ei supis (positiivne), aga ka mitte eraldi lauda tooduna (mitte et minul teda vaja oleks, lihtsalt jäi silma muidu sundkäiguna pakutava lisandi puudumine).

Umbes poole leemes leidunud tükilisest massist moodustas keedukartul (klassikaline?) ja seejärel vähenevas proportsioonis marineeritud kurgid ja loomalihakräbalad. Noh aga teisest küljest – siia polnud ka uhatud viinereid, mis on ju meeldiv!

Pooltunnike peale tellimist saabus „Kuursaali majapraad“ (12.-EUR), mis on ajastuse mõttes üsna kohane, ehkki taaskord – ma olin siiani ainus külastaja.

Majapraad peaks olema minu meelest miski, mille üle asutus eriti uhkust tunneb, kas pole nii? Võibolla on see aga vastupidi, see lihtsaim ja pretensoonituim lobi, mida saab kiirelt ja massiliselt valmistada, kui peaks suurem külastajatetulv majja juhtuma?

Igatahes uhkustada pole siin taldrikus millegagi, tavaline-tüübiline pubipraad, milles on põhirõhk kardulal. Keedukardulal, mis on kiirelt fritist läbi lastud ja seejärel ohtralt SantaMaria kartulimaitseainega üle puistatud. Nende peale asetatuna kaks õhukest taist sealihaviilakat, mis on liiga kaua kuuma tundes üsna kuivaks muutunud, kuid õnneks meeldivalt maitsestatud – seesama maitsesegude tootja on suurköökide lemmik ja ma üldjoontes jagan seda tunnet.

Roa parimaks osaks oli lihaviilakate peale asetatud marineeritud ja karamelliseerunud punase sibula jupikesed magusas kastmes – see happesuse ja magusa tasakaal toimib alati maitsemeeli kõditavalt.

Liha ja kardula kõrvaseks pandud hooajatud marineeritud kurgid-sibulad tulid maitsetuttavad ette juba supikausist – selline ristkasutus on täiesti OK. Jääsalati-kurgi-tomati segu kerges hapukas õlikastmes. Neutraalselt positiivne külm majoneesi-hapukooore-ürdikaste. Sellest viimasest oli muideks päriselt abi, et kuivapoolset liha manustada.

Kokkuvõte hallipoolne nagu see konreetne suveilmgi. Üsna horisondile jääv supipöial oskab positiivseks pidada vaid happe-julgust – seljanka peabki inimest sel moel turgutama. Praepöial leiab samuti positiivse terakese karamelliseerunud sibulates lihatüki peal, kuid muidu pole ka temal põhjust kuidagimoodi ülespoole kerkida. Halb ei olnud, hea ka mitte. Aga bussitäied turistid peavad ju saama kuskil turvaliselt ning tõrketa toituda, eks ole. Maitsejahtijale aga seda puhvetit soovitada ei oska.

---

lugu ilmus siin

Don Kartashon (Tallinn)

Liikudes ühest meediamajast teise, jäi Jakobsoni uulitsas silma pisuke poolkeldris paiknev aken tavatu nimetusega „Don Kartashon“. Mikrofoni tagant lahkudes seadsin sammud tagasi ja leidsin läbi vihma sammudes ennast hämarapoolses niiskevõitu pikas keldrisoolikas, mille lõpus leti taga istuv noorepoolne mees ennast püsti ajas ja sõbralikult naeratas. Tellimuse sisseandmisel öeldi ka hoiatuseks, et minu tellimusega läheb 10-15 minutit aega, mis tekitas ainult positiivset ootust, sest värskelt valminud kraam võiks ju alati hea olla.

Ehkki ilmselgelt slaavi juurtega asutuses pidanuks võtma supiks soljanka (just täpselt selle nimekujuga on see veebimenüs kirjas), valisin siiski meie puhvetite haruldasena kõlava „Hapuoblikasupp“ (5.-EUR).

Supp saabus kandikul koos kahe lisandiga. Seda, et hapukoor eraldi serveeritakse, tuleb mõistagi kiita. Aga et supi kõrvale veel ka soe saiaviil singi ja juustuga antakse, mõjub ootamatuna. Ühtlasi oli see saiaviil ka rammusa majoneesikattega singi all, miska muutunud pehmeks ja ebamugavalt kättevõetavaks, aga no huvitav-kodune lisand ikkagi.

Leem ise evis alustuseks mõnusat ja ehedat kanapuljongi aroomi, mis muutis esmase elamuse meeldivaks. Samas maitse poolest oli leemeke niivõrd mage, et vajas kohe tublisti tuunimist, milleks oli lauale toodud ka hoidik, milles lisaks soolatoosile oli ka teine totsik mingi punaka maitseseguga. See segu osutus küll õhuniiskuses nii mehiselt kõvaks paakunuks, et pidin korgi maha keerama ja lusikavarrega tublisti kõhvitsema, et midagi supile raputada.

Lisaks kahetsusväärselt vähesele kogusele oblikale – mis seega ei suutnud supile ootuspärast happekest lisada – leidus kausis ka kartulit, poolenisti pudruks keenud riisi, kanakoivaliha tükikesi ja porgandikillukesi koos riivitud keedumunaga. Marulihtne ja kodune kraam, mis paraku jäi tublisti maha mälestustest tulnud rikkaliku maitsepildiga, kui lapsepõlves sai suvilas igasuguseid rohelisi suppe koos vanematega sisse vuhitud. Aga eks lapsepõlve maitsed ongi vast alati sihukesed – mälestustes intensiivsemad kui nad ehk päriselus olidki.

Teiseks valisin mõistagi kohaliku nimeandja – täidetud ahjukartuli. Kui keegi seni veel ei taibanud, siis selle baasiks on venekeelne sõnamäng „картошка“ ehk kartuli ümber. Muuseas koha enda veebilehel leidub sellele veel ka oma armas seletav looke varjupaigast võetud kassi kohta.

Neid pakutakse siin majas õige erinevate täidistega, mina palusin endale soovitada midagi ning noormees pakkus välja variandi, mis mulle ka tegelikult endale oli silma jäänud – kalamarjaga versiooni. Ahjukartul "Big Don" hinnaga 8.50 sõltumata täidise liigist.

Olin just viimase lusikatäie suppi endasse kühveldanud, kui saabuski teine käik – suurepärane ajastus! Väljanägemine oli sellel taldrikutäiel mõistagi vaimustav – kopsakas pooleks lõigatud ahjus krimpsu tõmmanud pruuni koorega kartul, täis kollast kartuliputru ja kaetud erksa punase marjakihiga.

Kõrvalolev salatilehtede segu poolikute kirsstomatitega nägi samuti efektne välja, kuid paraku osutus üsna maitsestamata kraamiks. Kahjuks jäi see sõna „maitsestamata“ domineerima ka edasises. Kartul oli kuiv ja tuhm, veidral kombel oli täpselt samasugune ka juustusegune täidis. Ainsa maitseerksuse andis kaunistuseks pandud nn meremari, mis mõistagi on pärismarja kahvatu koopia, kuid oodata päris kalamarja kasutamist selle hinnaklassi juures ei saaks ju ka. Hetk hiljem lauale lisaks toodud tumekollane juustukaste tundus esmalt veidralt hapukas ja kunstliku mekiga, kuid tegelikult aitas tuhmivõitu kartulimassi pisutki elavdada. Kuid noh, mis seal salata, enamik sellest kraamist jäi minust söömata – tuima ballasti tarbimiseks peaks olema noor ja näljane, mida mina aga enam pole :)

Kokkuvõte tuleb vastuoluline. Ühest küljest tahaks väga kiita omanäolise ja selgelt eristuva kontseptsiooni eest – kartuliroogadele keskendunud puhveteid on meil väga üksikuid. Teisest küljest aga juhtusid minu ette üsna maitsevaesed eksemplarid – võimalik et kõik muud valikud oleks mind teisiti kõnetanud, aga näed läks nii. Nii et seekord jäävad mõlemad pöidlad sorgu, millest on mõistagi kahju. Ilmselt tuleb kohale anda teine võimalus, nagu nad kunagi seda kõnealusele kassile andsid :)

---

lugu ilmus siin

Suvikõrvitsatasku

Alguses oli suvikõrvits. Mida oli palju. Igal aastal ja jälle ja uuesti.

Maailma loomine kindlasti ei alanud sellest viljakesest. Aga midagi läks valesti küll, kuna seda on mingil hetkel massiivselt ja ülemääraselt ja maailmavallutuslikult palju. Mitte lausa just trifiidid, aga ikkagi.

Üks meetod, kuidas selle nähtusega toime tulla, on lõigata ta plaatideks. Kui tunnete mõnda haldjanäppu, kes on võimeline lõikama paari-millimeetriseid plaate, siis peitke ta keldrisse ja ärge kellelegi näidake. Minu peenmotoorika ja käelised võimed on sellest kuus korrust allapoole (mitte keldrist, vaid lõikevõimest, saate aru küll).

Kui plaadid on õhukesed, siis saab panna täidise otsekohe plaadikesele ja menetleda edasi. Kui ei ole - nagu minul - siis on vaja need plaadid ennem pehmeks saada, nt kuumal pannil säristades.

Seejärel - poole plaadi pikkuses katta ta täidisega, mina kasutasin selleks kanahakkliha, mida maitsestasin täpselt nii nagu pähe tuli. Kui teil tuleb teisiti pähe, siis on sama hea või isegi veel parem!

Plaat voltub seejärel pooleks, moodustades omamoodi tasku, mida katta seejärel klassikalise jahu-muna-riivsaia kolmainsusega. See, et mina kasutasin panko-helbeid, pole üüüüleldse oluline. Põhiline on see, et suhtud kraami nagu šnitslisse.

Mõistlik on see tasku panni peal valmis praadida. Mina tegin seda ja lisaks teise liigutusena andsin veel grilli peal täiendava krõbedusekihi. Grilli võib vabalt vahele jätta, asuda kohe pannilt-tulnu kallale.

Koorik annab krõbeduse, suvikõrvits mahlasuse, täidis maitse-elamuse. Proosit! Või kuidas iganes te ka seda tulemust ei tervitaks

Ratatouille Restaurant Narva

Käin reeglina kord kuus Narvas ja üritan iga kord leida ka mingi Supipöidla jaoks seni läbikatsumata toidukoha. Olen nüüdseks küll vist kõik teadaolevad aadressid läbi käinud, kui nüüd korraga sadas korraga läbi mitme suu sõnumeid: avatud on uus toiduasutus!

Ühest küljest tean, et liiga värskelt avatud koha külastamine võib olla viga, sest ka parimatel võtab aega, et ettevõte käima joosta. Näiliselt lihtne ülesanne – avada toidukoht – on tegelikult koormatud sadade pisikeste, eelkõige logistiliste detailidega, mille joondesaamine võib eelneva kogemuse puudumisel tahtekaela murda.

Teisest küljest ütleb kogemus, et eriti Narvas ei pruugi uued kohad kaua elada. Rusikareegel teab – anna kohale aasta aega ning kui ta selleks ajaks on elus, siis nad teavad, mida teevad. Kuid see sisaldab ühtlasi ka riski, et koht jääbki külastamata.

Esimene ebakõla algas veebis info otsimisega. Asutus on vajalikuks pidanud avada oma kohto nii Facebookis kui Instas, kuid peale aadressi, lahtiolekuaegade ja glamuuripiltide sealt muud eriti ei leia. Et mis on menüüs? Mis on see prantsusepärasus, mida lubatakse?

Kohale saabudes tervitavad kaks kummalist detaili.

Esmalt nö eesruum, mis on kujundatud glamuurseks fotostendiks, lõhnab kloori ja tualettide järgi. Ahjaaaaa, glamuuriruumi teises seinas ongi käimlate uksed ristseliti lahti ja õhkavad ilmselt hommikuse koristuse aroome.

Teiseks suur ja lage nö põhisaal, mis võib olla hea lahendus nn bankettide (mis on siinses kultuuriruumis restoranide põhifuntsioon) pidamiseks, kuid ei tekita kuidagi seda hubast atmosfääri, mis kutsuks maha istuma ja üksi või väikese seltskonnaga aega veetma. Kergelt teisaldavate kardinate / vaheseinte / postamentide abil oleks võimalik ruumi hõlpsalt liigendada, aga see on juba puhvetipidaja ja sisekujundaja rida, mitte minu kui ühekordse sisseastuja ettekirjutuse asi.

Asutus on avatud kella kümnest, mina olen kell üksteist sisse astudes ainuke ja ilmselt esimene klient. See on oluline detail edasise osas. Leti tagant ütlevad tere kaks piigat, peas ülipopulaarseks saanud multifilmi „Ratatouille“ peategelase elemendiga võrud.

Võtan letilt menüü ja istun nurgalauda näoga seina poole, et ei peaks kõledat saali vaatama. Odav-pruunides-toonides AI genereeritud piltidega menüü on miskipärast ainult vene keeles, mis on kohati ka inglise keeles dubleeritud. Kentsakas on see, et end prantsus-pärase restoranina reklaamiva puhveti menüüst on umbes pool pealkirjastatud kui „Street food“ ja sisaldab enamasti šavermasid. Ning omaette lehekülg on „sportlaste toidud“, millel samasugustes pruunides toonides hamburgeri-friikad jms pildid koos proteiinijookidega.

Teen oma esmase valiku ära ja – saades esimestest sõnadest aru, et piiga riigikeele oskus on minimaalne – edastan selle hästi aeglaselt ja püüdlikult hääldades. Seljanka, restorani nimiroog ratatouille, klaas vett kohe alguses ja kohvi kõige lõpus, pärast sööki, palun.

Piiga kirjutab midagi märkmikusse ja siis teatab, et ratatouille ei ole, et nad ootavad uut menüüd. Ahsoo. Saan aru, et lihtsam on küsida, et mida teil siis on? Piiga teatab, et on nt kanašašlõkki ja lõhešašlõkki. Olgu, võtan selle viimase siis.

Hetk hiljem on neiu tagasi ja teatab, et lõhešašlõkki siiski pole ja lisab midagi, mis kõlab nagu „kell kaksteist alles“. Aga et on olemas lõhefilee (mida ta ei suuda kuidagi meelde tuletada, vaid torkab pastakaga menüü pildile. Olgu peale, võtan siis selle, vastan mina.

Neiu pärib, et aga mida ma garniiriks soovin? Mina näitan nüüd juba ka igaks juhuks näpuga, et võtaksin „grillitud köögiviljad“. Piiga teatab siis selle peale, et neid ka pole. Ohkan kergelt ja teatan leebe naeratusega, et ma siis ei võta garniiri.

Läheb mõni minut mööda ja lauale tuuakse vesi ja ... kohvi. Ohkan nüüd juba pisut tugevamalt ja piiga pärima, et mis valesti? Vastan jällegi aeglaselt, püüdlikult ja korrates. „Soovisin ju kohvi lõpus, pärast, peale toitu“ Neiu vabandab ja lahkub kohviga.

20 minutit peale tellimust astab ta minu ette kunstipäraselt hõreda taldriku, millel leidub nii u 120-150 g õhuke lõheliblikas, lusikatäis salatit, hoogsaid triipe ja muud purudekoori. Ja kausikese külma majoneesikastmega toob veel minutikese hiljem.

Ma isegi ei hakka hetkel vaevama ennast ja piigat küsimusega, et kuhu seljanka jäi? Niikuinii tuleb leppida ja tutvuda kohaletooduga.

Einoh, mis seal salata, kiirelt ahjukuuma saanud lõhefilee maitses hästi ... aga no seda oleks olnud ka keeruline kuidagi ära rikkuda. Külm ürdine kastmeke maitses ka meeldivalt. See, et salatikuhjake oli kaunistatud hooajalise sõstraoksakesega, on aga suisa kiiduväärne.

Kui olin selle vähese palukese enda sisse ära mahutanud, saabus ettekandja kohviga. Sel hetkel pidasin siiski vajalikuks küsida, et aga kuidas siis seljankaga lood on? Neidis vaatab mulle otsa ja teatab, et „ei ole“. Mina küsima: „aga te ju ei öelnud seda, kui ma tellisin? Noh et mina ju tellisin, teie panite kirja, aga ei öelnud, et seda ei saa?“ Piiga vaatab mind pooltardunud pilguga ja pomiseb midagi sellist, mis kõlab nagu: „vabandage, mina ei räägi keelt!“

Oehh ohh jahhh nohh nagu mis siis ikka. Rüüpan keskpärase masinakohvi enam-vähem poole peale ja lähen maksma. Kaks piigat rabistavad leti taga otsida kassa võtmeid, suudavad lõpuks selle siiski käima saada ja ka tšeki trükkida. Olin ma selleks hetkeks ikka ainus kunde (lisaks minule üks vahepeal saabunu kuulis samamoodi „seda ei ole ja toda ei ole“ vastuseid ning lahkus pead vangutades).

Majast välja astudes vaatan tšekki ja ei suuda glamuursest kloorilõhnalisest fotoruumist läbi sammudes hoida tagasi poolehäälset naeru. Toidule lisaks tellitud veest ja kohvist on tšekil saanud õunamahl ja Caffe latte. Ehhhhh, see kõlab nagu kokkuvõte kõigele äsjatoimunule.

Peamine küsimus, mis jääb vaevama – miks avada puhvet hommikul kell 10, kui köök sisuliselt enne 12 tööta? Või kui teisiti ei saa, siis miks sellest klienti koheselt ei teavitata?

Ja nii jääbki. Kokkuvõtet ei tule, sest see koht veel sisuliselt ei toimi. Võibolla suudavad nad mõne aja pärast ennast käima tõmmata. Võibolla külastan neid siis uue kogemuse saamiseks. Juhul kui nad suudavad sel moel tegutsedes ellu jääda. Võib ju nii olla? Võibolla.

---

lugu ilmus siin

Kesklinna nuudel (Tallinn)

Mõnikord otsustab toidukoha valiku saatus. No vata sattusin lihtsalt ööbima kohta, kus ümber nurga leidus puhvet, kuhu pole veel sattunud. Või noh, olen küll sattunud, aga väga ammu ja toona hoopis teise nime all. Kas keegi teist mäletab, kuskohas oli Õlletorn?

Novat, sealsamas Liivalaia tn kangialusest läbi minnes on see paekivist hoone asubki (aadressiga Mardi 1). Kuigi minu kohalkäimis-kogemuse järgi satub sinna kundesid harva, see-eest tellitakse massiivselt kulleritega laialivedamsieks. Mina olin ainumas kohalviibiv kunde, kuid selle umbes pooletunnise istumise jooksul käis tubli 10 kullerit kindlasti. Ilmselt selle najal üldse tasubki niivõrd nukataguses kohas midagi pidada, samal Nuudli-nimelisel ketil on kokku vist 4 asukohta.

Mis sellest aasialikust köögist taipärase teeb, ei oska minusugune diletant öelda. Kuid samas oskan nuriseda, kui mulle kui ainsamale kundele tuuakse mõlemad käigud korraga ette. Ei, sellel leti taga olnud näitsikul polnud laiskuseviga küljes, ta käis minu palvel niikuinii mitu korda edasi-tagasi, oskas kenasti suhelda ja naeratada ja puha. Aga võibolla ongi asi selles, et põhiliselt kullerimüüki harrastav köök on harjunud väljastama tellimusi ühekorraga. Et tellimus üks tükk lahkub köögist samamoodi ühekorraga?

Suppidest valisin ainukese, mille tärnimärki juures polnud, sest muidu tuleks ju minu seest ette teada olevalt lauskiitus ja puhas maitserõõm paberile :) Kana-nuudlisupp (9.40) lõhnas kõigepealt värskelt hakitud koriandrilehtede järgi – minu nina jaoks on see puhas pai! Esimese maitse andsid aga hoopiski supi pinnale puistatud röstsibulad ja ka see on ju tore sissejuhatus. Edasine läks pisut igavamaks, sest ega siis kanatükid ja nuudlid saa millegagi erilisega üllatada. Heamaitseline leemeke polnud ilmselgelt kanapuljongipõhine, kuid mõjus ikkagi mõnusalt, minu hinnangul oli selles kasutatud nn sechuani pipart, mis jättis suu veidi tuimalt ja leebelt kuumama isegi ilma vürtsihoiatuseta.

„Hiidkrevetid ingveri ja seentega austrikasmes jasmiiniriisiga“ (8.50). Ehkki toit oli oma järge oodates mõistagi maha jahtunud, kompenseeris seda mõõdukas vürtsine kuumus, mis tuli üsna ohtrast kasutatud jämedalt ribastatud ingverist ja mõnest üksikust tšilliviilakast. Kas ma nüüd neid krevette „hiid“nimega märgistaks, selles poleks ma küll kindel, aga maitsesid nad hästi nagu ikka. Neutraalsed seenejupid, magusapoolne kastmeke, lohmakalt lõigatud sibulajupid, kõige ehteks värskelt hakitud roheline sibul – kõik just täpselt selline, nagu ühelt siinsele turule sobitatud aasiapärasest roast ootakski. Kaunilt tähekujuliselt vormitud riisikuhil oli kenasti musta seesamiga dekoreeritud, kuid eks ta minust suuresti sinna taldrikule jäi, sest mingit maitselisa ta ei pakkunud.

Kokkuvõte sihuke ilma vaimustuseta üldpositiivne. Ilmselgelt peab see köök oma klientuuri tundma ja pakkuma võimalikult paljudele sobivat ootuspärast kraami, muidu poleks nad ju nii mitme asukohaga laiali laotanud. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti ja soovitavad asutust juhul, kui on soov saada midagi aasiapärast ilma liiga kõrgete ootusteta.

---

lugu ilmus siin

Tian või ratatouille?

Mõlemad road on pärit prantsuse köögist ja kasutavad ühesuguseid lähteaineid. Erinevus on valmistus-meetodis. Ratatouille on hautis, tian aga omamoodi küpsetatud köögiviljad. Ja siis on muidugi nelikendkaks või sadaseitse vahepealset varianti, minupoolest kasvõi Confit byaldi.

Ja no muidugimõista leidub lademetes kirjandust, õpetussõnu ning tarkasid köögivardjaid, kes räägivad, kuidas ühte või teist rooga ÕIGESTI teha. Ja et igasugune eksimine „klassika“ vastu on viga, kui mitte midagi hullemat.

Mis seal pattu salata, olen ka ise kunagi sellisesse äärmusesse langenud ning enesekindla näoga seletanud, et kuidas see-pole-mitte-see! Nüüd olen leebeks vanainimeseks muutunud ja vaatan enamasti reeglitest mööda ning pigem vastupidi, tunnen rõõmu lohvakast kulinaarsest mugavusest, mis mõnikord üllatab üht, siis jälle teistpidi :)

Kuna hetkel on turuletid isegi siin meie põhjamaises lühisuves täis hooajalisi köögivilju, siis sain lähtuda värvirohkuse põhimõttest: kollane ja roheline suvikõrvits, lillakirju pommu ja punane tomat moodustavad kokku oivalise värvimõnu.

Miks ma sibula unustasin, ei oska isegi seletada, nt nn punase sibula lillakad rõngad/sektorid oleks siia samuti ideaalselt sobinud. No aga ega siis keegi pole täiuslik ja unustamine on leiutamise ema :)

Enamasti soovitatakse tian (mis tähendabki roa sünnipiirkonnas keraamilist küpsetusnõud ja annab ka toidule nime) põhja määrida mingit sorti tomatikastet, minule tundus hetkel hea mõte kasutada põhjamäärdena pestot. Neutraalsed köögiviljad on ju altid imema endasse neid maitseid, mida kokkaja soovib lõpptulemuses leida.

Selle põhja peale poolviltu vaheldumisi köögiviljaviilude ladumisel võib lähtuda „rangelt vajalikust“ spiraalimustrist, aga võib mõistagi ka asetada tuju- ja käekohaselt. Peamine et nad oleks mitte lapiti, vaid kas päris püsti või poolkülitsi, nii saab toimuda see peamine visuaalne ja kulinaarne efekt – pehmeksküpsenud köögiviljadele tekib poolkrõbe/karamelliseerunud koorik.

Maitsestamise osas – mina laotasin peale ohtralt värsket viilutatud küüslauku, niristasin õli ja saputasin peale tzatziki maitseainesegu. Aga mõistagi võib kasutada algupärasuse rõhutamiseks ainult tüümiani koos soola-pipra-küsla-õliga. Või siis nn province maitseainesegu või ... ah no saite aru küll, onju.

Levinud soovitust panna köögiviljad ennem soolaga ülepuistatult nõrguma, et eemaldada liigne vedelik (et ei tuleks vedelikust küllastunud hautis, vaid soovipärane kuivem küpsetus) mina ei tahaks anda. Võibolla tõesti ei maksaks võtta liiga vesiseid tomateid, pigem mingid tahkemad nn lihatomatid, aga muidu nende mahlade minemauhumine on ju eesmärgile vastupidine. Kuumas ahjus küpsedes vedelik kaob nii ehk naa ja allesjäänud maitsed kontsentreeruvad sedavõrd, et isegi talvised plastised suurpoetomatid muutuvad maitseküllaseks.

Küpsetamise osas sõltub väga palju ahju tüübist ja küpsemapandud köögiviljade kogusest. Soovitusi antakse seinast seina, alates 40 minutist kuni pooleteise tunnini. Mina paneks aga alguses 20 minutiks 180 kraadi juurde ja siis juba vaataks, kuidas edasi. Kas vähendada nt kuumust ja lasta veel 20 min; või katta pealt fooliumiga ja uhada sama kuumusega edasi, see ju sõltub taaskord mitmest faktorist.

No ja see, et kas pakkuda tulemust lihakõrvaseks või prantsuspäraselt krõbeda saiaviilu peal, omaette kuuma roana või juba jahtunult nö salatina, see on suisa oma valikute küsimus. Peamine, mida proovida teha – säilitada serveerimisel see värviline-siiruviiruline esteetika, mitte segada üheks möginaks kokku.

Oma kohvik (Astri, Narva)

Olin head mitmed aastad tagasi külastanud sama kohvikuketi teist pesa, mis paikneb sama linna teises, FAMA-nimelises kaubakeskuses ning nüüd juhtus ette võimalus teha võrdlus Astri keskuse omaga. Leidus nii sarnast kui erinevat, kuid kõigest järgemööda.

Kõigepealt asukoht – nüüd kordus sama lugu, et mul ei õnnestunud kuidagi seda puhvetit üles leida. Mitte et kumbki keskus oleks nüüd niivõrd suur, kuivõrd asukoht on mõlemas tõesti nurgatagune. Ka siin pidin pöörduma infokeskuse poole. Selles töötav proua naeratas ja noogutas mõistvalt, et selle kohviku leidmine on keeruline ning tuli koheselt püsti, et mind kohale viia. No tõepoolest, ei oleks osanud otsida kohviku sissepääsu poe väljapääsu nö tamburist, kahe väisukse vahelt.

Kummaski kohas ei valmistata ka kohapeal süüa – selleks pole pindagi, vaid müütatakse seda, mida kuskil mujal paiknevast köögist kohale tuuakse. Küpsetiste ja valmistoitude riiulid, mõned pisikesed lauakesed – ilmselt enamik kaubast lähebki kaasamüügiks, mitte kohapeal tarbimiseks.

Minu sisnemise hetkel leiduski ruumis vaid kaks kohvitavat prouat, kes peagi lahkusid. Samas aga käis kohalolemise aja jooksul läbi mitmeid inimesi, ostes nii karpidesse pakituna praekala, salateid kui saiakesi ja muud head-paremat.

Eraldi pisukese kiidusõnana mainin leti taga toimetanud noormehe head riigikeele oskust – see pole siin linnas kaugeltki enesestmõistetav.

Esimeseks käiguks võtsin lühikesest menüüst seljanka (3.90), misjärel oli kuulda mikrolaineahju ukse kolksatust. Supp saabus mõne minutiga ja täpselt samasuguses kausis, mis olid kasutusel teises pesas (ehkki külastuste vahe on tubli viis aastat). Positiivne moment – hapukoore serveerimine eraldi kausikeses (nagu ka teises kohas). Kogu ülejäänud elamus supist oli sihuke mehh-võitu, sest peale liigse kuumuse mingit erilist emotsiooni ei tekkinud. Viineri-killud, peenelt hakitud sink, mingi kummalisevõitu liha, mis meenutas venepärast tušonka’t, millel vist eestikeelset vastet polegi (konservikarbis hautatud mis-iganes-liha). Õrnalt happeline tänu marineeritud kurgi viiludele. Mõned oliivid. Sihuke säästuvariant supist, mis võib olla luksuslikult külluslik. Aga otse paha kah ju polnud, nii et sõin kausi tühjaks.

Teine käik toodi lauda täpselt samal hetkel, kui ma viimast lusikatäit suppi sisse kühveldasin, nii et päris hea ajastus. Pilaff sealihast (3.50) nägi välja ausalt öeldes pisut kasin – mitte mingitki katset seda kuhelikku isuäratavamaks muuta, olgu kasvõi mõne kurgi-tomativiilu vms abil pole tehtud. Ja ega maitse polnud ka parem. Sihuke ebamääraselt kuiv ja maitsetu, justkui oleks kraam päev aega papp-karbis seisnud. Nojah, ilmselt nõuka-köögile omaselt tomatipasta peale ehitatud roog oli seetõttu õhkõrnalt happeline, vähene porgand lisas nõksa magusat, aga kõik see oli kokku ikka kole kahvatu. Vähesed pisukesed lihakräbalad ei lisanud siia midagi juurde. Õnneks oli laual soola ja pipra topsid, millest sain musta pipra abil vähemalt mingit aroomi lisada, kuid roa maitset see ei parandanud.

Kokkuvõte nukravõitu. Supipöial proovib ennast sundida horisontaal-asendil püsima, praepöial vajub aga üsna allapoole. Soovitada ma seda puhvetit ei oska mitte üks tonks – ja vata siin ongi suurim erinevus sama keti teise puhvetiga, millest ma jäin päris heale arvamusele. Üllatav, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Härma kohvik (Pärnu)

Kui Pärnust hakata Tallinna suunas minema, siis enne omaaegset linnapiiri (mis nüüd krt teab kuskohas on) jääb vasakut kätt Härma kaubahoov. Aus vanaaegne nimi vähemalt kõigi muude moodsate „plazade“ jms vahele.

No vat selle hoovi tagumises vasakus nurgas, ilma suurte värviliste reklaamideta paikneb üks tubli söökla. Vana aus kandikusöökla, mis miskipärast on endale kohviku nime võtnud. Ausas sööklas on enamik kundesid ennelõunasel ajal samamoodi ausad tunkedes töömehed, üks turjakam kui teine.

Ja koht teab oma klientuuri, pakkudes enamasti ka lihtsaid ausaid sööklatoite, mis peavad füüsilist tööd tegeva härjakaelaga tegelasi püsti hoidma. No mis kohviku nipsasju saakski siit oodata?

Mind tõmbas aga siia puhvetisse veebis nähtud menüüst üks asi, mida pole ammu kohanud. Kuid sinna me veel jõuame.

Algava suve puhul tahtsin proovida siinset versiooni suvisest nähtusest „külmsupp“ (4.00). Seda polnud küll veebimenüüs ega ka selle päeva FB-kandes, küll aga oli eelmise päeva omas J ja seina peal. Aga ega siis supp, eriti külmas hoitud külmsupp ju päevaga kehvemaks lähe, onju. Laagerdumine tuleb sellisele kraamile mõnikord ainult kasuks.

Pärimise peale tõigi letitagune proua hoiupaigast minu kandikule kausikese, millel kilekate peale veel tõmmatud. Noh, säilitamise mõttes on see arusaadav, aga enne kundele andmist võiks kile siiski eemaldada, kas ei?

Keefiri peale ehitatud supike vastas igati selle žanri ootustele – kergelt happeline ja külm, värskendav ja jahutav. Peenelt ribastatud keeduvorst, kurk, redis ja keedumuna, sekka hooajakohane hakitud till. Lihtne ja kodune, lapsepõlvest tuttav kraam. Ei midagi erilist, aga ei mingit nurinat samuti. Mage küll ja kahjuks lauas polnud ka soola-pipratoose, aga selle suve esimese külmsupi sõin ma siiski tilgatumaks ära.

Teine käik oligi see, mis oli mind isutama pannud – räimevorm (6.50). Ma arvan, et sain seda vist viimati mingi paar-kolmkümmend aastat tagasi. Viis, kuidas seda siinmajas pakuti – omaette kandilises vormikeses, juustust nõrguva üleküpsetatud kaanega, pani heakskiitvalt noogutama, vähemalt visuaalne heakskiit on juba ette olemas!

Juustukaane alla jääv sisu jäi paraku silmailu poolt pakutud emotsioonile alla. Samamoodi mage nagu supikenegi. Koorese kastme sees küpsenud räim andis küll oma ootuspärase soolase noodi, aga sellest jäi väheks ülejäänud kraami mõjutamiseks. Vormikausi põhjas olnud sibul oli isegi veidikese rõhkeks jäänud, aga minule sobib sibul igas asendis ja küpsusastmes. Põhiliselt magedaid keedukartuli viilakaid täis kauss oli minu jaoks paljuvõitu, nii nokkisin parema osa ehk juustu-kala kooriku pealt ära ja olin sellegagi enam-vähem rahul, ehkki no kasvõi musta pipart oleks hädasti juurde tahtnud.

Kokkuvõte pisut jahedapoolne. Supipöial on kiidab küll mõtte eest pakkuda suvel külmsuppi, kuid oleks seda soovinud veidi maitsekamas versioonis proovida. Praepöial tänab kaugete aegade meenutamise tõttu, kuid jällegi mageduse võrra jääb temagi horisondile kinni. Kui sinnakanti asja, siis võib läbi astuda. Aus kandikusöökla pakub ausa kõhutäie, kuid ka ei midagi enamat. Selles omas kategoorias võib nibin-nabin soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Ugala Teatrikohvik (Viljandi)

See on vist kõige hõlpsamini leitav puhvet selles linnas. Kui sa isegi oled vaid seni Viljandist läbi sõitnud, siis oled ilmselt näinud ka seda punatelliselist lahmakat hoonet jõekese orus. No vat ja selle teise korra pääl ongi toidupesake, millel ilusa ilma korral on ka supervaatega katuseterrassi võimekus.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes oli rahvast saalis vaid üks väike laudkond – see on oluline edasise kirjelduse kontekstis. Leti taga on kaks näitsikut – ka see on oluline. Oluline sellepärast, et juhtus tüüpiline teenindusviga – kaks erinevat käiku toodi minu ette korraga! Kusjuures asetati minu ette just niimoodi, nagu pildil näha: supp kaugemale ja teise käigu taldrik lähemale.

Oehh. Ma saan aru, kui ma oleks tellinud kaks külma suupistet, siis poleks ju tõesti tehniliselt võttes vahet – kumbki nendest ei saa oodates jahtuda. Ma saaks ehk samamoodi aru, kui saal oleks täis ja letis oleks üks inimene, kes lihtsalt peab oma jalavaeva optimeerima ülekoormatuse tõttu.

Aga tegemist on mitte kandikusöökla, vaid lauateenindusega kohvikuga. Sestap oleks elementaarse teeninduskultuuri kohane tuua esmalt esimene ning mõõduka vahemiku järel, kui klient on esimese roa lõpetanud, siis alles teine. Või on minu mõttekäigus mingi viga? Praegu õhkub sellisest laudatoomismustrist aga hoolimatust.

Aga nüüd ka toitudest endist. Jonnakalt arvan, et supp on oma olemuselt esimene käik, seega tõstsin taldrikud ümber. „Külasupp“ (4.60) Tihke kruubisupp köögiviljade ja poolsuitsuvorsti viiludega. Kombekohaselt ehitud rohelise muruhakkega. Meeldiv, lausa isegi üpris meeldiv. Kodune ja lihtne, nagu sellenimelisele roale sobibki.

„Kodujuustu-kapsavorm külma kastme ja salatiga“ (7.00) Muuseas tšeki peal kajastub see kui „päevavege“ :) Einoh, taimetoitude vastu pole mul mitte kõige vähematki, kui tulemus on maitsev. See tulemus siin taldrikul oli mõistagi eelkõige jahtunud (ei saa ma jätta nurisemata). Aga ühtlasi ka leebelt neutraalne panniküpsetis, milles lisaks peenelt hakitud kapsale ja kodujuustule ka veel riis ja sideainena muna. Sihuke tüübiline lähenemine meiekandi köökides, kus taimetoit on ühtlasi ka igavapoolne maitsepildilt.

Samas visuaalse poole pealt on see taldrikutäis ju vägagi efektne, kas pole? Kuldpruuni vormiroa ruudud, kontrastsed kurgi-tomativiilud, vaheldumisi mõnusa punakapsa-salatiga. Ja parim moment selles roas oli see külm kaste, mis üllatas vähese – aga siiski tuntava – Cayenne pipra nüansiga!

Kokkuvõte sedapuhku vastuokslik. Köök üldjoontes teab oma tööd ja suudab pakkuda mõõduka raha eest täiesti normaalset toitu. Supipöial vaatab pisut horisondist kõrgemale, praepöial jääb küll neutraalsesse rõhtasendisse, kuid kiidab kastme maitsestamise julgusekese eest (tõsi-julgeks seda siiski nimetada ei saa). Saalipersonal peaks aga natukene paremini mõtestama enda tegevust, nii et see pöial vaatab allapoole. Summarselt saab asi olema neutraalne – soovitada väga ei mõista, aga see tsentraalse asukohaga ja garanteeritud publiku/külastajaskonnaga puhvet saab ilmselt ka ilma selleta hakkama.

---

lugu ilmus siin

Bergamo (Tallinn)

Maneeži tänavas leidub üks vanakooli keldripuhvet, mis ei näe kuidagimoodi vaeva enda reklaamimisega. Enamiku ajast ei näe tänaval üleüldse mingit viidet sellele asutusele, täna juhtus olema välisukse kõrval vähemalt harkjalg, mis sest et kokkuklapitud kujul. Keldrisse laskudes avaneb paarikümne kohaga saal, milles oli parasjagu vaid üks sööja, kes samuti peagi lahkus.

Menüü on ausalt öeldes veider. Trükitud-kiletatud versioonis räägitakse sushidest. Baarileti kõrval maas oleval harkjalal aga räägitakse päevasupist, -praest ja komplekslõunast. Veebis ei leia aga üldse mingit menüü-sarnast infot. Kuna aga asutusel on ilmselge slaavi hõng ja menüüs oli seljanka (6.10), siis mõistagi valisin selle.

Slaavi hõng sai järje slaavi aktsendiga meesterahva poolt, kes aga siiski üsna heas riigikeeles asju ajas. Supi kohta küsis ta, et „kas suur või väike“, millest valisin mõistagi väikese, sest köögi käekirjast arusaamiseks pole ju palju vaja. Aga ühtlasi ma ei tea nüüd ka, mis selle maksumus on :)

Supike ise jõudis minuni peaaegu kohe, kui olin lauda istunud ja väikeseks ei oskaks ma seda küll nimetada. Esmamulje on ilus, kasvõi sellevõrra, et hapukoor toodi eraldi. Leemeke oli küll jahe, aga see-eest rammus, ujutades enda pinnal jällegi slaavi kombe kohaselt sidrunikildu ja oliivirõngaid.

Singikräbalad, viinerikillud, aga õnneks ka kenad suitsuliha ribakesed. Ootuspärased kurgitükikesed ja vähem-oodatud kartulitükid. Sihuke keskpärane värk, aga ... vata minu meele tegi heaks, et supi kõrvale toodud leivataldrikul oli ka korraliku kange sinepi tuubike – sörts seda muudab iga seljanka korruse võrra õilsamaks!

Teise roa valikus, mida leti tagant ette loeti (ja mida ei leidu mingilgi moel menüüdes) kostis „kodune kebab“, mis kõlas piisavalt huvitav muude „sealiha prantsuse“ jms hulgas. Paraku ei tea ma nüüd ka selle maksumust.

Leti tagant küsiti ka, et kas soovin juurde kartulit, riisi või tatart – ja ma tellisin riisi, mitte ei hakanud küsima selle asemel salatit. Lihtsalt paar kirjeldust tagasi tehti mulle sõbralik märkus-kommentaar, et peaksin siiski selle ballasti ka võtma, kuna köögi võimekus või võimetus seda kõige lihtsamat komponenti menetleda võib olla väga kõnekas. Ja oiiiii kui õigus see oli!

Praad saabus u 10 min peale supi saabumist, mis on suurepärane ajastus. Visuaal on kenake, on nii värve kui kompositsiooni, kastmed on serveeritud eraldi, mitte kallatud lihale jne. Kena värk.

Ja teate, ma alustangi riisist! See kas teate oli suurepärane, maitsev, sõmer ja kergelt kollakas. No pagan, täiesti selline tunne, nagu oleks tegu ploviga! Kahjuks oli teda liiga palju, et ma ei suutnud seda kõike ära süüa, aga see on juba minu probleem.

Kebab ehk antud juhul ahjuplaadil küpsenud hakklihapätsike oli ka suurepärane. Paprikaga tuunitud kotleti sugulane maitses mahlaselt ja suurepäraselt maitsestatuna, nägi välja isuäratav ja lõhnas samamoodi. Nn korea-pärane porgand oma tšilli, küüslaugu ja koriandri puudutusega on alati meeldiv lisand. Värske kapsa-sibula-kurgi-tomati-redise salat oli küll üsna maitsetu, kuid siiski mõnusalt krõmps. Leebe soe koorekaste ja särtsakas adžika. No maitseid nii et keel laksub!

Lahkumise eel astusin veelkorra leti ette, et väljendada oma tänu ja tunda huvi, et kuidas taeva pärast saab riisist sellist maitsvat imetegu teha? Selgus lihtne nipp – tuleb lisada võid ja kurkumit. Nomuidugi! No sellest ju saabki piisavalt lähedase elamuse ploviga!

Kokkuvõte kahetine. Supipöial jääb üsna loiult horisontaal-asendisse, ehkki rõõmustab sinepi-lisandi eest. Praepöial hüppab aga üsna maksimaal-asendisse püsti ja seda suisa mitu korda järjest – novat mitte ei oleks midagi nii maitseküllast oodanud! Koos pudeliveega läks see söögikord mulle maksma 12.40 ning raha- ja ajakulu ning maitseelamuse koosmõjus hüüan ma „kindlasti soovitan“!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Lavazza (Narva)

Narva Fama keskuse kõrval olevas kontorihoones paikneb üsna nähtamatult toimiv puhvet Lavazza. No tõepoolest, isegi kui ma olin kogemata näinud reklaam-videot, kus koha perenaine kuulutas välja mingi kampaania, pidin ma ikka otsima, et seda üles leida – ei mingit reklaami peale luitunud kleepsude nurgatagustel akendel. Luitumise põhjus on lihtne – pesa on selles asukohas tegutsenud vist u 15 aastat.

Sisenemise hetkel selgus ka kampaania väljakuulutamise põhjus. Sööjaid oli saalis ainult üks ning minu mahaistumise hetkel lahkus temagi. Aga noh, ega praegu elab kogu see sektor kauaveniva kriisi tingimustes.

Valisin tahvlile kribatud menüüst oma toidud, maksin ja istusin maha. Praktiliselt ainuke klient, tuletan meelde. Ja napi vahega toodi minu ette kaks käiku korraga. Ehhh ja ohhh, ma ju ei valinud „komplekslõuna“ varianti, mis õigustaks sellist korraga toitude toomist. Aga ega’s midagi, sööme seda mida ja kuidas antakse.

Esimeseks käiguks valisin „kanasupp“ (3.-EUR). Üldjoontes tuleb ju öelda, et seda ma saingi – leem lõhnas keedetud kana järgi ning mõnel määral leidus rinnaliha kiude ka kausis. Kartulikuubikud ja riis. Kõike seda üsna näpuotsaga. No ja päris mage on see kraam. Nii mage, et küünitan laual olevate soola- ja pipratopside järele ning pisut tuunituna söön väheldase kausikese siiski tühjaks.

Teiseks käiguks on vahepeal mahajahtunud „kanakotletid“ (5.-EUR). Või noh, mis „kotletid“. Taldrikul on kotlett üks tükk, ainsuses. Jaheduses ja mageduses. Kuldseks tuunitud kartulisektorid (magedad). Punase kapsa ja porgandi hautis, mis oli vähemalt veidi hapukaks tuunitud.

Kokkuvõte tuleb kasin. Toidu odavus ei pea ju ilmtingimata tähendama ka maitsevaesust, kas pole nii? Võibolla on see nurgatagune asutus väga hea oma teises valdkonnas, nn bankettide korraldamises (venekeelses keeleruumis nimetatakse niimoodi praktiliselt igat pidulikumat koosviibimist, millel pakutakse ka süüa-juua). Kui seda kohta üleüldse soovitada, siis vaid inimlikust kaastundest proua vastu, kes ise nii köögis kui leti taga askeldab ja kohmakaid reklaamivideosid teha üritab. Või noh siis juhuks, kui kokkuhoid lõunasöögi puhul on eesmärk omaette.

---

lugu ilmus siin

12 Tooli Cafe (Tallinn)

Mäletate puhvetit nimega „Kodused toidud“ bussijaama vastas? Tubli! Hoidke need mälestused alles ja soojad, sest teda pole enam ja kadunukesest tuleb ainult head rääkida.

Nüüd on samas kohas „12 tooli cafe“, välimuselt ja sisemuselt heledam ja helgem, 6 laua ja 12 tooliga. Kui eelmine koht oli oma olemuselt üsna lihtne vanakooli söökla, siis uuel on tõepoolest soovi olla midagi veidi kõrgemate pretensioonidega, seda nii interjööri kui valiku ja hindade poolest. Aga ega hinnaklassi tõstmine ongi parimal moel õigustet läbi muudatuste.

Kella-kolmesel ajal oli minu sisseastumise hetkel kohal vaid üks sööja ja äramineku hetkeks veidi rohkem. Ilmselt pole u kuu aega tagasi ennast avanud asutus veel jõudnud turule sisse süüa. Mõningast konarlikkust paistis ka muudest detailidest.

Minu tellimuse vastuvõtmisel miskipärast kappas letitagune daam kööki ja kutsus jahuse põllega proua endale appi. Kui ma maksin oma tellimuse eest, selgus, et pole tagasi anda – noh viiskümmend senti pole ju ka mingi probleem. Kui seejärel palusin, et kas saaksin vähemalt tšeki (et kirjutamise hetkel meelde tuletada hindu), siis selgus, et tšekiprinteril on paber ka otsa saanud. Noh, las ta olla. Kuid kuna tänapäevane kassasüsteem ei lase teha kaardimakseid ilma paberita, siis paluti järgmistel sisseastujatel maksta samamoodi sularahas. Vahepeal läbi astunud veidi joviaalses tujus mees sai õlleküsimise peale pehme slaavi aktsendiga vastuse: „jejoole, jejoole alkohooli“. Keeruline on see puhvetipidamine, kas pole.

Esimeseks käiguks valisin kahekohalisest supivalikust mõistagi seljanka (7.50) ja selgus, et see oli hea valik. Mõne minutiga minu ette jõudnud tellimus oli igati kombekohane – hapukoor eraldi serveeritud ja isegi pipraga dekoreeritud! Supi pinnal näputäis hakitud tilli ja sidruniviilakas. Iluspunane leemeke oli ehk küll natsa magusavõitu, kuid kõigis muudes mõtetes vastas ootustele. Nii viineriootustele kui vähemalt kolme muu liha, sh suitsuvorsti ootustele.

See, et peenelt hakitud singist oli supi sisse sattunud ka arvestatavas koguses pekikuubikuid, on minu jaoks täiesti OK. Ühtlasi oli ju ka leemeke omandanud piisavalt lihast rammu ja jättis koos sibula-porgandi-hapukurgi komponentidega igati ontliku mulje. Mitte gurmee ega kulinaarne kõrgklass, kuid ikkagi maitsev ja meeldiv – ning see on ju peamine!

Teiseks käiguks võtsin „Krõbekana trühvilvõiga ja kartulipüreega“ (12.-EUR). Kohale jõudis see u 10 minutit peale suppi – ja see on suurepärane ajastus!

Kana ise oli tõepoolest krõbedas koorikus, kuid meeldiva kooriku all leidus u kolmandik kana rinnafileest, mis oli paraku täiesti mage ja toorepoolne. Selle pinnale kallatud sulavõi õhuke kihike oli eraldivõetult küll meeldivalt kreemine ja pigem juustune kui trühvline, kuid sellest tilgakesest ei piisanud kuidagimoodi kogu liha maitsestamiseks.

Kartulipüree oli lihaga üsna samas võtmes. Mitte krõbeduse, aga mageduse mõttes. Salatikuhilake rukolast, kurgist ja tomatist oli õrnalt hapukaks tuunitud ja leebelt meeldivake.

Kokkuvõte on kahetine. Supipöial on üsna püstipoolne, kuid praepöial samavõrra allapoole näitav. Uus kohake aga väärib toetust ikkagi, seega soovitan minna ja tellida vähemalt seljanka, ehk jõuavad ka muud detailid ja avamisaegsed konarused sellele järele.

---

lugu ilmus siin

Orangerie (Tallinn)

Rotermanni kvartal mahutab endas päris palju puhveteid. Õnneks kohe nii palju, et kui oled ühest pettununa lahkunud (kuna nende veebimenüüs leidunud ootuspäraseid roogi enam päriselt pakkumises polnud), siis leian õnneks veel ühe koha, mida külastanud pole.

Orangerie – prantsuspärasusele rõhuv kontseptsioon algab juba personali suhtlus-maneerist. Või siis manerismist, kui soovite. Püüd kliente meelitada ja seejuures kenitleda on mõnes mõttes ju isegi nunnu, ehkki põhjamaisele talupojale veidi kohmetust tekitav.

Kuigi varakevadine päike on juba esimesed julged õuelaudade taha meelitanud, ronin ise siiski teisele korrusele, et läbi suurte akende vaadet nautida ja toitu oodata. Pärastlõunasel ajal on läbi linnaku liikuvat rahvast palju, kuid sisse on neid siiski vähe astunud ning neistki enamik näib pigem kohvik-kontori režiimil töötavat, nina ees vaid tass kohvi ja arvutid-paberid.

Esimene käik „Bouillabaisse (Gv, L); krevetid, koha, sinimerekarbid, forell, safrani rouille, focaccia; 13“ Maakeeli siis tinglikult kalasupp. Saabumine võtab aega u 10 min, mis on OK. Visuaalne pool on uhke – võrsete ja mingi valge lehtsalati (rooma salat?) krõmpsude õhukeste ribade kuhil moodustavad kauni kontrasti tumeda leemega. Leemeke ise on selline neutraalne, ehk kuhugi veinikastme kanti jääv. Mõned väga krõmpsud krevetikesed, paar karbikest, peoga kalatükikesi, kaks keedetud ja pooleks lõigatud värsket kartulit, mõned marineeritud tomatid. Ausalt öeldes üsna neutraalne kooslus, mille peale lihtsalt noogutad, aga ei vaimustu.

Aga palju huvitavamaks osutus koos krõbedaks röstitud pinnaga majasaiaga (oliivide ja tomatitega focaccia) pakutud sügavkollane kreem. Selline veidi hapukas, pisut vürtsikas, cayenne varjundiga, soolakas pehme kraam, mida minusugune tüüakas talupoeg leivamäärdeks pidas. Kui küsisin pikakasvulise aktsendiga noormehe käest seletust, siis taandus ta vabandades „minu esimene tööpäev“ kööki selgitust nõudma. Tagasi tuli sõnumiga, et see „kreem on tehtud safranist“. Ahsoo. Nojah. Hiljem veebist tarkust taga nõudes sain aimu, et „Rouille (prantsuse hääldus: [ʁuj] ⓘ; provence'i keeles: rolha, sõna-sõnalt 'rooste') on kaste, mis koosneb munakollasest ja oliiviõlist koos riivsaia, küüslaugu, safrani ja cayenne'i pipraga. Seda serveeritakse kala ja kalasupi, eriti bouillabaisse'i, garneeringuna. Rouille'i kasutatakse kõige sagedamini Provence'i köögis.“ Novat, jälle targem.

Teine käik: „Flank steik & käsitööfriikad; piprakaste; 22“ Selle saabumisega läks üle 40 minuti, mida on ausalt öeldes palju, aga õnneks mul oli seekord aega. Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta, mina vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete“, mille peale soovitati et „mid-rear olla parim“ ja kiideti mind eksperdiks (talupoeg minus tahtnuks seepeale ära minna).

Tuli aga välja, et see küpsusastme valik oli viga. Vähemalt konkreetse lihatüki puhul tähedas see lõtv-kummist-roosat lihasüdamikku, mis oli kordades vähem-meeldivam kui kuumust näinud välispind. Ei tea, kas küsimus oli väheses laagerdamises või lihtsalt konkreetse lõigu kulinaarsetes omadustes, kuid tundsin end varesena, kes on sunnitud väikeseid kilde alla neelama, kuna see kraam allus mitte kuigi hästi noale (ehkki lõik tervikuna oli juba näpujämedusteks viiludeks lõigatud ja minu käes olev nuga oli korralikult sakiline), mälumisest rääkimata.

Erakordselt pikad ja peenikesed friikad olid ülemäära soolased, üsna sama keelt rääkis ka muidu kenake piprakaste, mis minu ees liha peale kallati. Kalekapsa lehekesed olid siin roas lihtsalt visuaalse erksuse andjad. Taldrikutäiest leitud vau-elamus kuulus hoopiski dekooriks kasutatud karamelliseeritud ja marineeritud sibulale, mis mõjus tõepoolest kargelt ja kirkalt.

Kokkuvõte pisut mehh-poolne. Supipöial ei näe põhjust horisondist kuigivõrd kõrgemale tõusta. Praepöial on narrilt kummise liha tõttu isegi allapoole kaldu. Kuid õnneks leidus toidukorras ka kaks säravat hetke – see oli erk-kollane rouille kaste ning lihadekooriks olnud sibularõngad. Soovitusega on lugu nii ja naa. Eraldi kohaleminekuks on positiivset emotsiooni vähe, möödaminnes sisseastumiseks aga piisavalt.

---

lugu ilmus siin

Monk (Viljandi)

Viljandi Centrumi keskuse teise korra peal on samades ruumides vahetunud päris mitu puhvetipidajat, nüüd on selles sisse seatud eksootilise köögi peale rõhuv nö aasiakas Monk. Sihuke veidralt universaalse haardega. Et ühest küljest reklaamib end läbi india võtme „Aasia maitsed! India kokad, vürtsid Indiast“, kuid teisalt alustab menüüd sushidega. Menüüs viitavad paljud road aga üldse hiina köögile, pakkudes küll „Hongkongi“, küll „Shanghai“ moodi versioone.

Aga noh mis teha, ju siis meie turg on sihuke, et pakkuda nt ainult India või siis veel kitsamalt mingi maanurga kööki ei oleks läbilööv. Eriti väiksemas asumis tegutsedes.

Pärastlõunasele ajale vaatamata on u keskmise bussi mahutavusega saalis ligi pooled lauad hõivatud. Võibolla siin mängib ka uudsuse efekt – koht on lahti u pool aastat alles. Igati püüdlikult abivalmis noormees jõuab kaks korda mu juures käia, enne kui ma jõuan menüü läbi lapata – nagu ikka aasiakates on need loetelud lohepikad.

Esimeseks käiguks proovin midagi koduselt kõlavat nagu „Kana-nuudlisupp; Kanasupp nuudlite ja köögiviljadega. Kaasa indiapärane küüslauguleib. 6.50 €“, kuigi lausa 9 eri suppi pakkuvast menüüalajaotusest oleks saanud põnevamaidki asju valida. Aga kuna ma tean, kui hõlpsasti ma olen vürtsikate roogadega ära ostetav, siis proovin kriitikameele säilitamiseks vähemalt alustada millestki neutraalsemast.

Supp jõuab minuni u 5 minutiga, mis on täiesti OK, võttes arvesse, et lauatäisi oli mitmeid ja noormehel sebimist piisavalt. Lopergune kauss tervitab eelkõige värskelt hakitud rohelise sibula isuäratava aroomiga ja sellesama muru võrra ka ilusa pildiga. Leem ise on tärklisega paksuks aetud ja munahüübe niidikestega, neutraalselt meeldiv ja võibolla siinsest standardist tiba julgema musta pipra signatuuriga. Kollased nuudlijubilad, kanakitsuliha tükikesed, ribastet köögiviljad. Üsna kodune värk, kui jah välja jätta see meie koduköökide jaoks tavatu komme tärklist paksendajana kasutada.

Ahjaa, supi kirjelduses olnud „indiapärane küüslauguleib“ polnud üleüldse mitte ootuspärane naan. See oli lihtsalt õhukeselt lõigatud saiaviilud, mis olid kuivatatud/röstitud üsna karmkõvaks ning seejärel küslaõliga üle pintseldatud. Viskasin need kuivikud supi leeme sisse ning mõne minuti pärast sündisid needki süüa.

Prae saabumine aeg ei olnud OK, kohe üldse mitte. Nagu pildilt näha, toodi see sisuliselt koos supiga. Ilma küsimata, et „kas on õige aeg“ vms. Lihtsalt asetati lauda. Huvitav, kas see on selle koha needus? Mäletan, et samas asunud „Täiskuu“ nimelise puhveti personal tegi täpselt sama vea.

Ja teine nurin kohe otsa. Või siis pigem õlakehitus. Viisakas nooruk ei teinud katsetki nö prae juurde lisamüüki teha, pakkudes riisi või naani. Mitte et neid mulle vaja oleks olnud, kuid see olnuks kombekohane.

Seega: „Hongkongi kala. Vürtsikas praetud lõhe koos juurviljadega ja pähkliga. 12.50 €“ Roa nimetuse juures ilutses kaks tšillikaunakest – rohkemat see maja ei pakugi.

Kuna tulikuuma supi helpimist ei saanud kiirendada, siis paraku sain prae kallale asuda alles jahtununa. Õnneks kompenseeris temperatuuri languse vürtsi õhetus. Kopsakad lõhetükid, lopsakalt vürtsikas-magusat-hapukat kastet, sekka porgandi- ja paprikasiilukesi, pinnale riputatud india pähklite puru ja hakitud roheline sibul, ehteks kuivatatud tšillikaun ja apelsiniviilukad. Visuaalselt atraktiivne ja maitsemeeli mõõdukalt piitsutav ... piisavalt hea, et jahtumine üsna andeks anda.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial on leebelt püsti, näidates poolehoidu võimalusele ülduniversaalne kanasupike muuta lihtsa võttega eksootilisemaks. Praepöial võtab veel püstisema asendi, sest just sellise vürtselamuse järgi olin ma tulnudki. Teeninduspöial soovitab personali pisut põhjalikumalt koolitada. Aga üldiselt siiski soovitan.

---

lugu ilmus siin

Vol de Mar (Pärnu)

Nagu enamikes jõega poolitatud linnades, nii ka Pärnus on olemas see „õige“ ja keskne pool. Ning mõistagi siis see teine, kus võib olla küll suur osa elanikkonnast, kuid hotelle/restorane/kohvikuid vähevõitu. Nn Vana-Pärnu poolel on puhveteid ühe käe sõrmedel lugemise jagu, ehkki kui võtta praeguse „suur-Pärnu“ mõttes, siis sinnapoole jõge jääb Pärnut rohkem kui „õigele“

Aga kui nüüd see taustalugu kõrvale jätta, siis ühes nõuka-aja lõpu ärihoones Lille uulitsas paikneb viis aastat tagasi avatud „Vol de Mar“, mille avarasse saali voorib lõunasel ajal päris kõvasti rahvast. Ja nagu Pärnus enamasti kombeks, toimetab ka see asutus justnimelt päevase toitlustamise ajaraamistikus – ning näib, et seda osatakse ka klientuuri poolt hinnata.

Esimeseks käiguks võetud „Talupojasupp“ (4.-) tuuakse lauda üsna samal hetkel, kui olen jõudnud end maha toetada. Koht nimetab ennast ise kohvik-restoraniks, kuid olemuselt on ta siiski pigem pool-sööklalik. Tellitud toit tuuakse küll lauda, kuid kasutatud nõud peab siiski ise ära viima, mida ei kohvikus ega ammugi mitte restoranis ei viljeleta.

Supp on oma olemuselt aus, rammus ja toekas. Leem paneb huuled kleepuma ja oma kartuli-tangu toitvusega võiks täiesti rahuldada kogu lõunasöögiks vajaliku mahu. Supis leiduv kanaliha on niiiiii pehme ja pisikesteks tükkideks lagunenud, et tekib kahtlus, et kas siin pole mitte konservis hautatud kraamiga tegemist ... aga kui nii isegi on, siis ega see pole mingi patt!

Veidi magedapoolne (ja soola-pipart lauas pole), kuid siiski üldjoontes maitsev kraam on piisavalt hea, et helbin kausitäie tänumeelselt tühjaks. Isegi supi sisse sokutatud hapukoor ei häiri liigselt, ehkki viib niigi mageda elamuse veelgi magedamaks – kui keeruline oleks seda hapukoort eraldi serveerida?

Teiseks käiguks võtan veidike ebaledes maja ühe kallima roa „Kiievi kotlet“ (9.90) ja ebalus osutubki õigustatuks. Olen valmis leebemat sorti mürki võtma selle peale, et tegu on nimeandja kanaliharulli osas mitte kohaliku köögi omatoodangu, vaid poolfabrikaadi üle-frititud variandiga. Algupärasest nimeandvast versioonist on see tumepruunikoorikuline ja ürdivõise täidisega versioon mõistagi kaugel, aga eks enamikus kohtades teda niimoodi, ilma õlaluu komponendita pakutaksegi. Väike totsik hapukoore-majoneesi-ketšupi-kastet ei lisanud sellele kraamile mingit kõneväärset šarmi juurde.

Samas puhveti kiituseks pean ütlema, et kui küsiti, et missugust lisandit ma liha kõrvale sooviks, siis noogutati koheselt, kui palusin, et kas lisandiks võiks olla lihtsalt salat? Ja pealegi – kas teate kui ilus see salat oli?! Tõepoolest, kui väikese nüansiga on võimalik viia sööklalik toit restoranilikule esteetilisele tasemele! Lihtsalt kaunista jääsalati-rukola-romati-kurgi salat mõne mustikaga ja nõrista sinna vürtsikat mangokastet ja taldrik särab maitse- ning ilumeeli rõõmustades nii et lausa lust!

Ahjaa, tore detailike oli ka see, et ehkki tellimise hetkel ei esitatud küsimusi, et „millal tuua lauda teine käik?“, ilmus see minu ette täpselt sel hetkel, kui olin supikaussi endast eemale lükkamas.

Kokkuvõte üsna positiivne. Supipöial on püstipoolne, kiites lihtsavõitu supi olemuse täpselt vastavaks tema nimetusele. Praepöial leiab kiitmisväärseks eelkõige salati, kuid ikkagi – naeratuse tõi see väike marjane nüanss ikkagi näole. Soovitus on malbe, kuid siiski soovitus – kui juhtute olema „valel“ pool jõge, siis läbi tasub põigata kindlasti. Ajakulu-maksumuse-toiduelamuse koosmõju mõttes kabe kohake!

---

lugu ilmus siin