Lambasült

Alustuseks hankige endale tuttav grusiin. Soovitavalt restoraniomanik. Või siis keegi teine, kelle käest te priipäralt lambakonte võite saada. Sest neid läheb vaja palju. Konte, mitte grusiine :)

Ausõna ma ei tea, kas kuskilt turu lihunikult on võimalik hulgem saada vastavat materjali. Aga kui teil õnnestub, siis on hästi. Sel juhul alustame, eks ole!

Miks ma nii väga rõhutan, et seda kondikraami palju vaja läheb? Aga asi selles, et kui te tahate mitte teha zhelatiini abil nö tarretist, vaid ehtsat sülti, siis peate kogu nö liimaine – mis jahtumise järel keeduse tahedaks muudab – kontidest välja keetma. Soovitavalt selgroost või jalgadest ehk kõhrerohketest osadest, ribide ja muude nö siledate luude keetmisest ei tõuse muud tulu kui pisut rohkem head maitset ja liha.

Väike hoiatus – keetmise ajal peate arvestama suhteliselt intensiivse lõhnaga! Et mitte öelda haisuga, kuid see on juba pirtsakuse küsimus, kes kuidas köögilõhnu hindab. Seega olgu tagatud hea ventilatsioon!

Niisiis, ajage võimalikult suures pajas keema vett ja lisage sinna kondikraam. Vedelikku olgu vaid niipalju, et ta esimese hooga kataks kondid napilt ära (umbkaudu võite arvestada, et sülti tekib umbes poole vähem kui alul lisatud vett). Nüüd katke kraam kergelt kaanega ja laske keema tõusta.

Alul peate ise kõrval passima, et eemaldada kogu vaht, mis vedeliku pinnale tõuseb. Mida hoolsamalt seda tööd teete, seda klaarima keeduse saate ja seda kirkam jääb sült.

Kui kraam on juba korralikult keema kerkinud ja olete vahu eemaldanud, keerake tuli väikeseks, katke kaanega ning unustage. Nii umbes kaheks-kolmeks tunniks vähemalt. Seejärel õngitsege kondid välja pange kraam jahtuma. Võite muidugi ka kõike koos jahutada, kuid siis on järgmine etapp pisut keerulisem.

Kui keeduleem on jahtunud, eemaldage pinnalt sinna tardunud rasv. Lambarasval on isegi oma intensiivne maitse, kontidest keedetul veelgi enam. Seega mida põhjalikumalt selle koorimistöö teete, seda parem.

Samal ajal nokkige kontidelt kogu sinna jäänud liha, hakkige väikesteks tükkideks ning jätke oma aega ootama.

Laske leem uuesti keema ning alles nüüd on paras hetk lisada maitseaineid! Mina soovitan kasutada klassikalist komplekti: sool-pipar, vürts ja loorberileht. Ei midagi enam, aga ka mitte vähem. Mõistagi võite ka oma maitse kohaselt lisada peoga küüslauku või rosmariini – mõlemad on lambalihaga suured sõbrad – kuid mulle meeldib antud juhul puhtam maitse. Mõistlik mõte oleks need ürdid lisada kas marlikotikeses või kinnises teesõelas, et mitte nokkida pipra- ja vürtsiterakesi hiljem eraldi välja.

Kui olete kogu kraami uuesti läbi keetnud, on aeg kallata see vormidesse. Kui soovite vormide põhjad katta dekoratiivsuse mõttes porgandirõngastega, paprikasiiludega, hernega või muu kraamiga, on see teie vaba voli. Igatahes puistake vormi põhja hakitud lambaliha, kallake peale „sulasült“ ja asetage taas jahtuma.

Kogu mäng on üsna ajamahukas, aga tegelikult üldse mitte keeruline. Mina olen mitu korda teinud ning ise väga rahul!

Komponentide loetelu on seekord äärmiselt tinglik, sest tegelikult pole ma seda kunagi mõõtnud. Ning ... no kuidas sa mõõdadki näiteks loorberilehe toimet – kui see on värske, suur ja aromaatne või kui on tegu aastaid pakikeses lahtunud pisikese kribalaga? Aga olgu ta siis umbes nii:
- kilo kontide kohta
- u liiter keeva vett,
- kaks-kolm loorberilehte,
- neli-viis tera vürtsi,
- neli-viis tera pipart,
- napp teelusikas soola.

Maksumust ei saa ma arvestada, kuna pole kordagi lambakonte ostnud (nagu loo alul öeldud, saan need otse Tbilisist :) ). Ajakulu – kõik kokku u ööpäev, kuid seda ainult tänu pikkadele jahtumispausidele. Otsest pliidi-köögilaua taga olemise aega läheb ehk kaks-kolm tundi. Tulemus: nagu ütlesin, umbes poole võrra algsest vedeliku kogusest. Nii et näiteks viie kilo kontide ja viie liitri vee puhul ca 2 liitrit sülti ... no aga kes see nii mõõdab!

Igatahes on tegu mänguga, mida vähemalt kord tasub ära proovida. Kui meeldib, siis korrata. Ja iga kord üha paremini!