U Ivana

Kuskil Narva ja Narva-Jõesuu vahel leidub jõekaldal üks mõnus pesake U Ivana, mille külastamiseks tasub planeerida ja varuda aega. Planeerida selleks et mitte sattuda sinna nö tipptundidel, kui avarale hoovile võivad mahtuda massid. Varuda selleks et nautida kogu protsessi algusest lõpuni, mitte ilmuda ainult kohale valmis toidu tarbimiseks.

Sest et vaata alguses on vann. Selline väikese basseini suuruses vann, kus läbijooksvas vees lobistavad kalad. See kala tuleb kätte saada, ära kaaluda, ette valmistada, ära küpsetada ja alles siis ära süüa. Noh ühesõnaga meelde tuletada, et päris toit ei tule kilepakendis ja supermarketist.

Loomulikult on sinu enda valida, kas ja kuipalju sa selles söömis-eelses protseduuris osaled, kuid vähemalt võimalus on sulle antud. Ehedaid elamusi jääb meie uhkel e-ajastul üha napimaks ning seega on mõistlik igast taolisest kinni haarata.

Kui teil on piisavalt õnne, siis leiate jõeäärse lehtla tühjana ning saate seal aega parajaks teha, oodates kala küpsemist. Ausalt öeldes läks jõge imetledes täiesti meelest kella vaadata, nii et ei oskagi öelda kaua kogu protsess aega võttis. Noh kes see siis suvilas olles kella vahib? Aga just selline päikeselise suvila veranda tunne võttis võimust ... sestap pakun puusalt, et kokku läks aega ehk tunnike.

Kõigepealt toodi lauale liud koreapärase porgandisalatiga, mille hapukas-vürtsikas aroom pani nina rahutult ringi liikuma ja maomahlad tööle, nii et kala saabudes oli ootusärevus laes nagu võidusõidutraavlil enne stardipauku ja rajale pääsemist.

Terve küpsetatud tuurakala. No kas see pole juba ise ilus asi? Kaunilt ja värviliselt serveeritud. Õrnalt suituslõhnaline - valmis see tegelane ju mitte suitsuahjus ega ka mitte otse süte kohal grillis, vaid sütega köetavas küpsetusahjus.

Nii perfektselt ja apteekritäpsusega tabatult parajalt läbiküpsenud, et sa tunned kuidas kalakese vähesed luud on juba hakanud oma kondileent eraldama, aga liha on ikkagi veel õrn ja mahlane. Maitsestatud vaid nii vähe kui vaja, et ainult rõhutada tuura enda iseloomulikku maitset ... ja piisavalt vähe et sa tunned veel ära ka kala enda elukesskonnaks olnud jõevee fooni.

Kala valikul tasub arvestada umbes kilo eluskaalu sööja kohta. Ehk siis nt kahekilone kalake on peale rappimist ja küpsetamist umbes paras ports kahele, eriti kui sa ei ahmi lisaks küpsekartuleid või muud ballasti, vaid võtad lihtsalt kala ja muru. Kokku läks see lugulaul maksma u 40.-EUR, kuid teate mis ... kogu see elamus oli kuhjaga oma hinda väärt.

Muuseas elamuse komplekti käisid ka kaks kassi, mis koos kalaliuaga laua juures kohad sisse võtsid ja täiesti asjassepuutumatu aga enesestmõistetava olekuga kohal viibisid. Ja kaks murumättalikku koerakest, kes külastajad üle hauguvad ja siis ennast nende ette selili räntsatavad et oma õiguspärane osa ehk silitused ja kõhusügamised sisse kasseerida.

Jätan seekord pöidlad rahule ja ütlen lihtsalt - võtke endale see aeg ja saage osa ehedast toiduelamusest!