Herr Artur (Viljandis)

Viljandi vanalinn on üks äraütlemata nunnu koht. Need väikesed-vaiksed munakivised tänavad, päikese käes lõhnavad muruplatsid, inimesemõõtmeline ja aegamisi voolav linnapilt. No mõnus koht aeglaselt lonkimiseks ja katuseid ning hoove pidi pilguga lohisemiseks.

Enam-vähem sama nunnu on ka see pesake, kuhu on ennast sisse seadnud Herr Artur nimeline puhvet. Kesknädalasel pärastlõunasel ajal sisse astudes olin üsna hämmeldunud, kuna ruumike oli üsna tuugalt täis ... aga see juhtus lihtsalt olema üks lasterühm, mis peatselt õpetaja saatel õhku haihtus nagu varblaseparv ning ruumi sigines kohale ja ajale omane vaikus.

Lisaks päevasupile oli seinale sirgeldatud veel ka seljanka (2.80) ning mõistagi selle ma ka valisin. Napi paari minutiga tõi piiika ja kahara seelikuga proua selle ka lauda. Ketšupipunane leem maitses ... eee ... noh nagu ei suurt mitte kuidagi. Einoh magusakas sibula karamelliseerumise noot oli siin olemas, aga see oli suuresti ka kõik. Nii et ketšup see tooniandja siiski pole, sest enamik poeketšupeid on üsna jämedalt maitseküllased. Tükeldatud viiner, odavama otsa keedusink ja lihakiud moodustasid üsna tihke massi aga huvitaval kombel polnud tunda lihasupile omast maitsetihedust, ilmselgelt polnud supp üles ehitatud puljongile. Hapukoore lisamine supi sisse ilma küsimata kuulub sööklaetiketi juurde, üksik kivitu must oliiv ja mikro-näpuotsatäis kuivatatud tilli ei muuda seda tulemust kuigivõrd. Hõredalt lisatud hapukurgiviilud ei tee sellest supist seljankat. Ehhhh. Neerude ja muu väärtliha puuduse võib andeks anda, aga seljanka PEAB olema särtsakas, happeline ja vürtsikas, seda siinpakutud versiooni võiks nimetada kuidagi teisiti. Noh "kodune lihasupp" või miskit säänset.

Niipea kui olin supi lõpetanud, saabus lauda seeliku kahisedes teine roog - "Lambapada krõbekartulitega" (8.50). See on ju ilmselge, et pajarooga ei saagi a la carte režiimis teha, see peab pikalt hauduma ... aga siis võiks ka peamine nimeandja ehk lammas olla sulavpehme - see siin ei olnud. Noh otseselt rõhke ta ka ei olnud, aga mitte ka padapehme. Teine nimetooja ehk krõbekartul oli läbinud fritüürikursuse ja põhjalikult tutvunud (ilmselt Santa Maria) kartulimaitseainega, aga kardulas mind väga ei huvita nii ehk naa. Mille eest aga ma tahan kööki küll tublisti kiita, on kaalika-porgandihautis - kaalikat kasutatakse meie avalikes köökides naeruväärselt harva, mulle on aga see üks muhedaid lapsepõlvemaitseid, millega kohtun alati hea meelega.

Kokkuvõte tuleb seekord niruvõitu. Seljanka nime lörtsimisi olen ma palju kohanud, see siin oli üks ludrimaid - seega supipöial vaatab pahaselt allapoole. Lambapajale annan enamuse andeks kaalika kasutamise eest, aga rõhtasendist kõrgemale ei kerki ka praepöial mitte kuidagi. Seda puhvetit soovitada mina ei mõista.