Inger Cafe (Narva)

Inger hotell Narvas on järk-järgult läbinud uuendusi, üheks nendeks on nüüd endise restorani ruumides uue toidukoha avamine. Ausalt öeldes on üsna keeruline määratleda, misasi see puhvet olla üritab, sest veebilehel markeeritakse seda kui „restoran“, nimetuses on sõna „cafe“, seintele maalitu menüü mõttes oleks see pigem nagu „pizzeria“, oma olemuselt aga tarbija seisukohalt vaadates meenutab rohkem kandiku-sööklat. Ahjaa, veebilehel olid märksõnadena „Värske sushi, pitsa, pasta“

Talvise kesknädala lõunajärgsel ajal igatahes oli külastajaid siin üsna mitu laudkonda ning kõik tarbisid ühte ja sedasama väga-narvalikku toodet nimega „komplekslõuna“, mis miskipärast tšeki peal nägi välja nagu „lõunakompleks“.

Kui nüüd see mitmeti muigama panev keeleline kummalisus kõrvale jätta, siis sisuliselt tähendas pakkumine võimalust saada supp, praad ja magustoit ühe fikseeritud hinnaga – 6.50 EUR

Supi osas oli asi väga lihtne ja valikuvaba, võtsin seda mida oli ehk hartšod. Sihuke piisike teine, aga ikkagi tore, sest osutus olema maitsev!

Aroom reetis kohase gruusiapärase maitseainesegu, tõenäoliselt khmeli-suneli kasutamist, maitse kõneles musta pipra ohtrast lisamisest. Oma olemuselt oli see aga selline lihtsama otsa hartšo, mis keskendus eelkõige riisile, kuid veidike oli selles tunda ka lihakest ja sibulakest. Seda suppi saab teha mitmel-setmel eri moel, lisades sinna kas kreeka pähkleid või musti ploome või tkemalit või ... ohh kui palju mida veel, kuid lõppkokkuvõttes on oluline see, et see kraam siin pisukese kausikese see maitses hästi ja mõõdukalt vürtsikalt!

Prae osas oli minu teha üsna viimased valikud, sest soojakonterinerid hakkasid sisuliselt tühjaks saama. Kui valida oli tatra ja odratangu vahel, siis võtsin teise, sest seda pakutakse meil harva. Kui valida oli kanatükikese ja pikkpoisi-viilaka vahel, võtsin jällegi teise, sest ka seda kohtab vähem.

Tang oli kenasti praavitatud tomatipastas läbipraetud väheste köögiviljatükikestega – ära oli tunda nii tomat kui suvikõrvits ja pommu. Soojalt punakas värvus ja köögiviljad ei muutnud maitseelamust kuigivõrra rikkalikumaks, vähemalt peale vürtsikat supikest ei suutnud siin midagi eriti esile tõusta.

Muna-spinati täidisega hakklihast pikkpoisi viilak oli küll soojakontineris veidi kuivanud, kuid tegelikult siiski leebelt maitsev ja lisaks veel ka visuaalselt head muljet jättev. Neutraalne tomatikastmeke oleks teoreetiliselt muutnud kuivapoolse tangu söödavamaks, kuid justnimelt oma neutraalsusega mõjus ka igavalt ning seega jäi suuresti ka taldrikule.

Suur oli kassapidaja üllatus, kui ma keeldusin nö magustoiduna pakutavast saiakesest isegi peale selgitust, et see on niikuinii hinna sees, st „tasuta!“

Kokkuvõte selline pool-positiivne. Supipöial tõuseb igatahes ülespoole, kiites maitseelamuse eest. Praepöial kerkib antud hetkel ka horisondist veidi kõrgemale, ehkki imestades et mida oleks pidanud arvama nii kaks kundet hiljem tühja leti ees seistes? Soovitus aga igatahes tuleb, sest kuna Narvas uusi kohti tekib harva, siis üle tasub ikka vaadata, järsku veab teilgi.
---
lugu ilmus siin