Uudistemaja kohvik (Tallinn)

Vata näed on selline maja. Otse ERR raadiomaja taga. Ja selle hoovipealsest uksest sisse astudes vasakut kätt jääbki see kohvik. Või noh, mis kohvik, söökla ikka. Nendel kahel mõistel on minu jaoks väga selgelt eristuv esteetika ja funktsioon ning peenelt-õdusalt kõlava „kohvikuga“ polnud sellel asutusel nüüd siiski mingit pistmist. Aus kandikusöökla – mis selles nimetuses siis häbenemisväärset on?

Varalõunasel ajal sisse astudes oli külastajaid üsna vähe, seega sain oma sissejuhatavad toimingud kiirelt tehtud lahkete letitaguste prouade juhendamisel: et „menüüd saad vaadata vot siit seina pealt“ ja et „nuge-kahvleid tuleb otsida vaaaata sealt sahtlist“.

Esimeseks käiguks valisin lihtsalt kõlava „Värskekapsasupp hakklihaga“ (3.90) ning täpselt niisama lihtsalt see maitseski. Leigevõitu kraami tuli ise kulbiga endale kausikesse ammutada ning sama leigete maitsetega leppida. Minimaalselt soola ja köögiviljade enda magusus vesises leemes kandis endas haiglasöögi vaibi. Ei piprakest, ei loorberikest, ei rammuleemekest. Noh mingi hele teraline mass ju supis oli, mis visuaalselt meenutas keedetud seahakkliha, kuid mingit lihalist maitset endaga ei kandnud, nii et oleks võinud sama vabalt ka soja“hakkliha“ olla. Tõsi küll, ega seda head küllastunud rahulolu loovat lihamaitset teisiti väga saagi kui sedasama hakkliha (soovitavalt sibula-küslaga) praadides, kuid sellega poldud ennast küll vaevatud.

Teiseks valisin põnevamalt kõlava „Hakk-kebab vürtsika kastmega“ (6.80) ning üllatusin, kui taldrikule asetati keedetud välimusega pikergune pätsike. Eeeemhhhh. See suur et – mis on sellel pistmist kebabiga? Vähemalt minu väikeses valges peas on kebab vardas küpsetatud liha. Mõistagi saab seda ka ahjus või kasvõi ka pannil valmistada, kuid küpsetamine / praadimine on see võtmesõna. Konkreetselt minu taldrikule maandunud nähtusel polnud jälgegi mingist maitsvast koorikust. Ja ausalt öeldes maitses see ka nagu keedetud ... nohhh ... pikkpoiss, milles vähemalt umbes poole massist moodustab sai või muu täidisaine. Mõõdukas ürdisus mõningase koriandrise jäljega muutis selle vesise (aurutatud?) massi siiski mõneti maitsvaks, nii et taldrikule ta minust ei jäänud.

Olin lihakõrvaseks lasknud panna riisi, mis oli nullmaitsestusega ja seega pälvis ka null tähelepanu. Omakäeliselt juurde valitud punasekapsasalat oli seevastu leebelt, aga meeldivalt magus-hapukaks tuunitud. Vürtsikas kaste, mida samuti sai oma käe ja tahtmise jagu juurde kulbitada, oli roa maitseküllaseim osa, rikkalikult tomatine, mõneti küüslaugune, sisaldades ka hakitud peterselli ja sutike ka (ilmselt Cayenne’i) piprakest. „Vürtsikas“ on muidugi väga vabalt veniv mõiste, aga oma miinimum-ootused täitis see kraam isegi ära.

Kokkuvõte tuleb paraku vesine nagu varakevade ootus. Supipöial vaatab horisondist allapoole oma maitsetühjuse tõttu. Praepöial imestab ennast heeringaks, saades teada et kebab on siinse köögi versioonis auruvannis vettinud pätsike. Soovitust ma nüüd küll kuidagi anda ei saa, sest dieetsööklalik üldmulje ei kutsu vähemalt mind ennat kuidagi tagasi.

---

lugu ilmus siin