Igatahes nägin ma mööda Pärnu üht vanimat tänavat (mis omamoodi paradoksina kannab Uus tn nime) kõndides tänaval reklaamtahvlit, mis teatas, et siin on saadaval supp ... ja rohkem polnud minu sissemeelitamiseks vajagi – supipöial järgib kutset :)
Ausalt öeldes olin esimese hooga pisut heitunud, otsides midagi kohviku vm sarnast maja esimesel korrusel ja olin juba valmis minema teise korra peale, kui nägin läbi klaasukse midagi letisarnast ja paari köögilikku elementi. Avasin ettevaatlikult ukse ja ... osssssatupsununnukene, kui pisike see kohakesekene on! Sõna „koda“ paneb ootama midagi suuremat ja võimsamat – vaat kus tajuhäired!
Aga igatahes olin ma õiges kohas. Leti taga asjatas nooremapoolsem habemik, kaks pisikest lauakest olid ootel ja mikromenüü seina peal. Või noh, menüü või pigem selline põgus teatis, mis ütleb, et supp maksab 4.50 ja pada 6.50, aga kombona neid võttes saab hakkama 9.-euroga.
Niiiiii pisukeselt kohalt oleks ka narr mingit suuremat valikut tahta, sestap võtan ilma nurinata seda mida pakutakse, eks ole.
Tõsi küll, esimese hooga tekitab sisemise ohke asjaolu, et see ainuke supp on püree, täpsemalt „tomatipüreesupp“. Nagu olen seda palju kordi sedastanud, on see laisa köögi tunnus, kuid jällegi – niiiiii mikrotingimustes majandades peabki olema loominguliselt laisk. Või siis kuluefektiivne, nagu targemates tekstides öeldakse
Igatahes jõudsin vaid tellimuse esitamise järel käsi pesemas käia, kuid oligi juba kausike mu nina ees. Valge-koorene keerutis supi pinnal ja roheline raputus sinna juurde andsid kena visuaalse tekstuuri. Aroom oli meeldivalt ja kergelt happeline nagu tomatist oodatagi.
Maitse seevastu aga suisa üllatas oma suurepärase tasakaaluga magusa, happelise ja vürtsika vahel. Ja see „tasakaal“ ei tähenda mahedust, vaid selle maitsetabureti kõik kolm jalga olid kenasti pedaalidel ja julged. Kui pärisin letitaguselt peremehelt, et kas lisaks tomatile on siin mängus veel ka porgand ja pastinaak, siis kuulsin vastuseks, et porgand ja bataat. Ahjaa – vaata siit see magus pool siis mängu tuligi!
Teine kausike roaga nimega „kõrvitsakarri“ jõudis minuni akuraat sel hetkel, kui olin supiga lõpetanud. Tubli ja mõistlik käitumine niimoodi ajastada, seda enam et kunde istub sinu silme all.
Tõsi küll, peale seda esimest ja maitsejulget positiivsust polnud teisel roal kuigipalju võimalust sama eredal moel esineda. Kõrvits teadupärast on üsna maitsevaene tegelane, olles vaid oma leebel-magusal moel valmis omandama kõigi talle lisatavaid noote. Kuid seekord polnud siia peale vähese monokroomse cayenne’i-pipraliku (?) teravuse suurt midagi lisatud. Ei kikerhernestel ega roa põhjaks oleval riisil polnud siia pilti suurt midagi lisaks pakkuda ja „curry’na“ jäi see etteaste väheveenvaks.
Aga siiski – lisandina kaussi asetatud magus-hapukas peenelt ribastatud kapsasalat oli niivõrd krõmpsjalt mahlane, et üldmulje kerkis ka selle käigu puhul horisondist ülespoole.
Kokkuvõte tuleb üsna veendunult positiivne. Supipöial andis selleks igati rõõmsa sissejuhatuse ning selg-sirgu püstiolemise. Praepöial jäi küll sellest madalamale seieritasemele, kuid vaadake see kohake on ju ise nii nunnu, et võtaks või sülle ja teeks pai. Kui mitte millegi muu tõttu, siis tean, et astun sinna veel sisse selleks, et soetada tammetõruküpsiseid ja muid silmahakanud näkerdisi. Ahjaa – see detail, et tegu on taimetoidukohaga, on minu seisukohalt täiesti poogen. Olgu toit lihaGA või lihaTA, oluline on see kriteerium, et kas ta on maitsev või mitte. Siin oli maitsev.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment