Shu-Shu (Narva)

Kuna oli asja Fama keskusesse, siis vaatasin ühtlasi ringi, et kas mul on mõni toidupesa siin majas veel külastamata. Ega ausalt öeldes on siin linnas supipöidla asju keskmisest keerulisem ajada, sest ega kohalik rahvas pole kuigi väljas-sööja (eelistades kodukööki) ning seega on puhvetipidamisega riskijaid suhteliselt vähe linna elanike arvu mõttes (kui palju neist siin reaalselt elavad, on veel omaette teema).

Igatahes märkasin veidi kummalises kohas – Hesburgeri saali tagaseinas ust, mis viitas mingile sushi-kohale. Sushisid ma küll ei fänna, aga kuna tihtipeale on nendes asutustes ka midagi muud, siis astusin ikkagi sisse. Lisaks liiga kaua fritüüris kasutatud õli spetsiifilise lõhnale oli asutuses vaid üks pisike laudkonnake piigasid, nii et sain vabalt valida laua ja oma asjad ka kiirelt aetud.

Kahjuks ma ei suutnud leida puhveti veebipesa, et selle menüüst kopeerida korrektseid toidunimetusi ja –kirjeldusi, seetõttu panen siia teksti üles nimetused nii, nagu nad tšekil kajastuvad.

Õnneks pidas mu oletus paika ning menüüs oli ka suppe. Ausalt öeldes lausa üllatavalt laias nimistus, ehkki mõistagi nad olid kõik misosupid erinevate komponentidega. Nende komponentidega, mis sushide sees kasutust leiavad – aga ega sellisel kulinaarsel loomingulisusel ja ristkasutusel pole ju mitte midagi viga, pigem vastupidi!

Valituks osutus siis „misosupp angerjaga“ (6.80), mis jõudis minuni napi paari minutiga. Tiheda miso-hõljumiga vedelik oli algselt tihedalt kaetud peenelt hakitud porru tükikeste ja kahevärvilise seesamiseemnete seguga, lõhnates meeldivalt intensiisvselt angerja järele.

Vaevalt olin jõudnud asuda suppi helpima, kui lauale asetati ka teine käik. Pfffffff, kui niru ja loll teenindusviga – ma olin ju sisuliselt ainuke kunde saalis, ajatada teine käik peale esimese lõppu oleks olnud lihtsamast lihtsam!

Aga tagasi supi juurde – see oli küll ootuspäraselt eimsikine/umamine, sest see on juba misosuppide olemus, kuid angerja spetsiifiline magus-rammus lõhn ja maitse kompenseerisid selle halluse. Tõsi küll, osa sellest kalalis-merlisest aroomist on mõistagi nori-vetikate teene. Samas lisatud riis ja peenelt hakitud keskmiselt pehme tofu ei andnud peale massi siia midagi juurde, aga – ootuspäraselt ju nii pidigi olema.

Teiseks käiguks olin otsinud midagigi sushist erinevat ja õnneks päris menüü lõpuks oligi „Gyoza veiselihaga“ (6.90). Ma nüüd ei tea kui kõvasti jaapanlased selle kohta solvuvad, aga eks ta üks pelmeenide/pirukate suguseltsi esindaja ole. See kõige universaalsem toitude alaliik – misiganesasi taignas :)

Kuus kunstipärast pikergust gyozat serveeriti mulle miskipärast koos noa ja kahvliga, mitte toidupulkadega. Noh vat sihuke on siis selle asutuse suhtumise järgmine näitaja.

Gyozade kohta ei oska nagu midagi mõistlikku öeldagi. Pidin neid sööma jahtunult, eksole. Miskipärast olid nad juba üle kallatud magusa ja vähevürtsika kastmega, mis mattis igasuguse võimaluse aru saada liha enda maitsest. Aga laias laastus oli ka see ootuspärane kraam, õhukese taigna ja krõbedate servadega, pehme lihatäidisega ja neutraalselt meeldiv.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Fritüürihaisune õhustik ja puudulik teenindus ei jäta meeldivat muljet. Supipöial on veidi horisondist kõrgemal, kuna angerjaga üle tüki aja kohtumine on ju tore. Praepöial nuriseb lauanurgale jahtuma toodud roa üle. Soovitus on õlgukehitav ja käib-kah stiilis.

---

lugu ilmus siin

Rüütlihoov pubi (Pärnu)

Rüütlihoov paikneb Rüütli hoovis. Pärnus, Rüütli tänava hoovis. Ja selles hoovis on rüütel. Või vähemalt tema raudrüü. Kui te nüüd aru saite :)

On omamoodi imekspandav, et kunagisel linna tuiksoonel, nüüdseks üsna unne suikunud tänaval, ikka veel mingeid puhveteid peetakse. Ja selles kohas on enam-vähem sama nime all, ehkki mõningaste muudatustega see asutus kestnud vist küll juba mitukümmend aastat. Nüüd viimatise muudatusena on asutuse nime juurde kruvitud eesliides „Tankeri“

Ja kannäe imet, kolmapäevasel pärastlõunal pole ma mitte ainus kunde, üks laudkond samal ajal lahkus, uuse kundesid tuli ka sisse – nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti. Kuigi see asjaolu pole kuigi õige ega tore, et puhveti FB-lehel leiduv menüü pole vastavuses kohapeal seinalt loetavaga.

Kahekohalises supivalikus leidus ka seljanka (5.-EUR), mille (välja-)kutsele ma peaaegu alati jah-sõnaga vastan. Supp jõudis kohale u 5 minutiga ning nägi välja mitte ootuspärane. No vähemalt mitte minu ootuste pärane, sest hapukoort otse supi sisse sokutatunama näha ei sooviks. Ma hea meelega võin seda kõrvale/juurde ampsata, juhul kui supp peaks ise liiga kuum, happeline või vürtsikas olema, aga antud juhul ta ju polnud seda ühestki otsast!

Pigem oli see kraam magus – mis on päris paljude köökide nägemus selle roa olemusest. Aga jällegi mitte minu nägemus.

Kuid üldjoontes ja ülejäänus oli supike enam-vähem korralik, tummine, viineri- ja lihakuubikute tihe, hapukurgi, sibula ja tomatipasta küllane.

Teise käigu tellimisel peatasin oma pilgu majanimelisel prael, sest no oleks ju loogiline oodata, et selle üle peaks köök eritiuhkust tundma. Rüütlipraad (16.-EUR). Tellimise hetkel pakuti valida nelja erineva kartulilisandi vahel, kuid kuuldes küsimust, et „kas saaks mitte-kartuli, selle asemel suurema portsu salatit valida?“, noogutati kohe ja mõistvalt.

Praad jõudis minuni 5 minutit peale suppi, mida võiksküll pisut liigseks kiirustamiseks pidada, kuid kuna olin esimese käiguga juba hakkama saanud, siis oli see OK.

Eriti uhkeks nüüd seda rooga nimetada ei saa, vähemalt visuaali mõttes mitte. Üle poole taldrikust täitis tihe-kleepuv juustukaste, mille all aimdus liha ja sellele asetatud ananassirõnga piirjooned kühmudena nagu koerad vaiba all. Kui seesama kihistu oleks teistpidi – kaste all, sellel lihaviil ja ananassirõngas, siis oleks saanud kena värvilise ja struktuurse pildi, praegu aga mitte.

Aga maitse oli ju täitsa mõnna. Koduselt maitsev kaste oli piisavalt juustune, et ka kenasti venida. Šnitslina laiaks haamerdatud sealihalatakas piisavalt pehme ja sobilikult maitsestatud, magus ananassirõngas sobis sellesse kombosse kah kenasti (noh nagu ananass ikka juustuga sobib, ainult ärge seda itaallastele öelge!).

Salat väärib kohe omaette kiidusõnu, kena värviline ja mitmekesine kuhil oli maitsestatud küüslauguse-pestose õliga ja pani krmõpsuva ning värskena mõjuva kraami kenasti särama.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial pole just kuigi rõõmus magusa ja hapukoorestatud seljanka üle, kuid jääb siiski leplikult horisondile lebama. Praepöial aga vaatab rõhtsasendist vaksavõrra kõrgemale, mahitades aga parandama roa väljanägemist. Soovitus tuleb aga siiski, kasvõi selle eest, et Rüütli tänaval hinge sees hoitakse!

---

lugu ilmus siin