Tähe pubi (Viljandi)

Kui asutuse nime sisse on kruvitud määratlus "pubi", siis see mõjub omamoodi ausa hoiatusena stiilis "ära oota midagi erilist". See on ju omamoodi tore, kas pole - selline veidi kohmakas, aga siiras ja edvistamisest vaba suhtumine. Seega - Tähe Pubi.

Suur tühi saal oli üsna sama tühi kogu külastuse aja jooksul, kuid seda kiiremalt ja sujuvamalt kulges kogu sooritus. Uksest sisenemise hetkest kuni praekahvli mahapanekuni kulus napp 20 minutit - see on ju midagi erakordset, kas pole.

Supivalik oli kahekohaline - päevasupiks kapsasupp ja selle kõrval seljanka. Ehkki olen üldiselt päevapakkumiste suhtes üsna tõrges (et enamasti odavam ja lahjem kraam, millesse ei panda ei aega ega pingutust) siis seekord võtsin ikkagi päevaka. No kui letitagune härrasmees ikka osutab kõrval auravale kausile "et näe isegi hakkan just seda sööma", siis tuleb ju lugupidamist üles näidata.

Kapsasupp (2.-EUR) kopsatas lauale vist küll umbes minut peale mahaistumist. Värskelthakitud maitsemuru järgi lõhnav, tihe ja parajalt kuum mõjus kui tervitus lapsepõlvest - selline kodune, lihtne ja tore. Noorepoolne kapsas oli ehk selles liiga pehmeks keenud, aga see juhtub tolle õrna lehekesega päris kiirelt. Rohkelt liha, kartulit ja porknakest, parasjagu soolane ja köögiviljamagus leemeke oleks minu käe all valiminuna saanu küll kindlasti juurde piprakest ja mingit haput nüanssi ... aga see on juba norimine. Aus, ehe ja lihtne kodune supike tegi keelele tagasihoidlikult pai ja kõik oli ilus.

Maisihelvestes paneeritud naturaalne seašnitsel (6.-EUR) särises supisöömise ajal kuuldavalt ning imekiirelt oli lauas seegi. Mõõdukalt kopsakas lihalatakas oli perfektselt küpse ja vaoshoitult maitsev. Keedukartulid olid ilmselt samal pannil peale saanud kuldse jume, magushapu kapsahautis ja sörtsuke valget jahusousti ... no nii kodune kui kodune olla saab. Ennemuiste oleks seda pakutud pika laua taga peiede ja pulmade aegu nii maamajas kui restoraaanis ja kõik oleks olnud kombekohaselt rahul, nikutanud peaga ja öelnud "ei siin pole koonerdatud mitte!" Kurk-tomat oleks toona mõjunud pigem pillamisena ja külmutatud köögiviljasegust polnud kuuldudki.

Kuidas seda kodust ilu siis hinnata? Aga nii, et nii supi- kui praepöial istuvad rahulolevalt pargipingile, naeratavad päikesesse ja tõdevad üheskoos, et "ei polnud paha mitte!". Kulinaarseid kukerpalle ja gastronoomilisi kalambuure polnud lubatud, asutus ei näitle ega peenutse. Lihtne, aus ja taskukohane. Võtame seda puhvetit soovitada!

Maius Grill Bar & Restoran (Narvas)

Taksojuhid teavad kõike. Narvas on taskojuhte ilmselt rohkem kui kuskil mujal, seega leiab jagatud tarkustki tõenäoliselt enam. Kiirelt ja ohtralt lobisev sohvriproua oskas mulle soovitada puhvetit, mille otsa ma poleks ise ilmselt kuidagi komistanud. Kesklinnale tegelikult vägagi lähedal, aga jalutusradadest eemal leidub Maius Grill (mitte segamini ajada kahe muu Maiuse nimelise kohakesega guugelmäpsis samas linnas).

Varakevadises ja varalõunases päikeselises helguses voorib asutusest rahvast läbi märkimisväärselt palju. Ikka kontoriprouad ja tunkedes ehitusmehed läbisegi - ilmselgelt on tegu populaarse ja "demokraatliku" asutusega (demokraatlikeks nimetatakse kaasaegses vene kultuuriruumis mõistliku hinnatasemega kohti).

Menüü vormistus tekitab mõningaid küsimusi. "Josper menüü (valmistatud grill-ahjus)" ... eee ... mis lisateavet annab selle "Jopster"ahjutüübi eraldi väljatoomine? Miks rubriik "supid" leidub pearoogade ja magustoitude vahel, kas see on soovituslik toitude tellimise järjekord? Aga olgu, see on pisiasjade kallal norimine - vähemalt on menüü kõigis kolmes keeles ilma vigadeta vormistatud. Või noh. Ilma suuremate vigadeta. Näiteks kolmik "seakaree / свиное каре / pork kare". Noh et ... peaaegu-juba-nagu-päris, kas pole?

Supivalikust valin "Hartšo veiselihast" (4.-eur). Ooteajal toodi lauda tellitud veeklaas, kuhu ilma küsimata oli lisatud apelsini- ja sidruniviilud ... omamoodi kena žest. Leivataldrikult õhkas kuuma saiakakuke ... noh vist jälle kena, ehkki kakuke ise oli silmatorkavalt maitsetu.

10 minuti pealt kõpsatas viisaka naeratuse saatel supike. Kiitus selle eest, et taldrik toodi liuakesel, nii et ettekandja ei pidanud pöialt supikaussi ajama, nagu seda alatihti kohtab. Ja kiitus ka selle eest, et hapukoor serveeriti omaette napakeses, mitte ei lajatatud otse supi sisse, nagu veel tihedamalt juhtub.

Leem uhkas mõnusat vürtsist kuumust nagu suvine asfalt ... noh nii et mõnus on küll, aga kohe puutuda ei taha, lähened asjale mõõduka ettevaatlikkusega nagu partisan miiniväljale. Leeme põhjaks oli tomatipastaga läbi praetud sibul - kõik nii nagu õpikus kirjas. Riis ja paprika - kah asjakohane. Lihaks oli küll kasutatud paganama nätskeid sidekoe-rohkeid lõikmeid, aga et need olid kenasti väikseks killustatud, siis polnud häda sellestki. Julgelt lisatud küüslauk oli küll kuivatatud pulbri kujul, kuid väga asjakohane nii ehk naa. Supikese lõpuks oli nina mõnusalt vürtsimärg, nii et kena üldmulje on tagatud.

Teise roa tellimusega läksid asjad alguses veidi nukiliselt. Soovisin lulja-kebabi (6.-eur), kuid seda ei olnud. Küsisin siis selle asemel kuldmerikokre (11.-eur), kuid daame avaldas armsa ninakirtsutusega arvamust, et seda on väga ebamugav süüa, olla teine kondine ... no kas pole armas? Provva pakkus siis, et kui juba kala võtta, siis miks mitte sütel valminud lõhefilee (10.-eur) ... see aga kõlas minu jaoks veidi igavalt. Leppisime siis lõpuks kokku selle koha peal, kus seisis "Pardifilee õuna chutney, kartuli risoto ja trühvliõliga" (10.-EUR).

25 min peale tellimuse esitamist saabuski pearoog - serveering jällegi ilus ja uhke - kena pannike puualusel, ilmselt selle panni peal oli enda kuldse kooriku saanud kartulirisoto.

Pean ütlema, et puutusin sellise mõistega esimest korda kokku ja suisa kiirelt guugeldasin - ollagi selline moodne temp, kus riisi asemel kasutatakse kartulikuubikuid, mis keedetakse läbi koore sees ja siis soovi korral küpsetatakse üle pehme ja parmesani juustude seguga. Tõsi küll, ilmselgelt polnud siinses variandis kasutatud ei valget veini ega soovituslikke vürtse-ürte, nii et peale esimese vau-efekti möödumist muutus maitse ümaralt igavaks, aga selle vastu leidsin hiljem rohtu. Kuid sellest hiljem, eks :)

Pardifilee ise oli sügavate sisselõigete ja õige küpsetusrežiimi abil saadud üsna ideaalilähedaseks - et on veel mahlane, aga pole juba kummine. Vähemaitsestatud, jah seda küll, aga hea ikkagi. Karamelliseerunud magus-hapud õunad sobisid pardi enda neutraalse olekuga imehästi kokku.

Fantaasiapuude sümboliks olevad apelsinilõigud sobisid nüüd lõpuks ometi kuhugi - siia rooga otse imehästi - pannipõhjas loksuv praeleem sai segatud kokku nendest lõikudest pigistatud mahlaga, tuunitud musta pipraga ja kokku sai nii imehea kastmekese, et selle kättesaamiseks panin nahka ka kõik magedavõitu kreemised kartulid.

Kokkuvõtvalt siis - seda puhvetit soovitan mina küll! Supipöial on üsna otsustavalt püsti otsekui lipumast, kägisedes vaid korraks, kui meenutab vintskeid lihakribalaid, aga see on vaid mööduv tuuleke. Praepöial kummardab kulinaarsete teadmiste laiendamise eest kartulirisoto näol ja kiidab kogu teo alates serveeringust kuni viimase äbariku apelsiniviiluni kõigiti heaks!

Hea maa (Pärnu)

Pärnu vana raekoja nurgakeses, kauges hoovisisemuses peitub üks hea renomeega puhvet, mille hindamiseks olen mitut puhku hoogu võtnud, kuid külastuse ikka kas ajapuudusel või muul põhjusel edasi lükanud. Lõpuks leidus vaba lõunatund ja - tere päevast, Hea Maa, siit ma tulen!

Väikese saali üks lauake sädises nagu sügiseseid rästaid täis kasepuu, kuid see piigakamp lahkus üsna peatselt ja nii jäin mõneks ajaks saali üksi. Roosakleidiline näitsik tõi menüü ja kadus laudu sättima. Stiilne kõrge-karge ruumike, millele andis õdususe-puudutuse kaminas põlev küünal. Mõnus ja ilus.

Menüü ei jätnud mulle mingit valikuvabadust, seega võtsin selle ainuma supi "Kalasupp, vutimuna, till" (6.-EUR). Supiootel ujus lauda esimesena leivaliuake, mille soojad viilakad ja soolakas-ürdine määrdeke lõid hea ootuse - kunde eest osatakse siinmajas hoolt kanda!

Esimene üllatus saabus koos supiga - lauale asetati kopsakad soola- ja pipraveskid. Enamasti pole maitsetuunijaid restoranis küsideski võtta, kuid siin tuuakse need suisa ise kohale! Teine üllatus tabas aga supis endas, kuid kõigest järgemööda.

Visuaalselt nägi taldrikutäis välja väga hea. Kolme sorti kala ja peeneteraline kalamarjakuhjake, erksad köögiviljaribakesed ja vutimunapoolikud - kõik see kokku jättis rõõmsa ja tujuküllase mulje.

Aga leem jahmatas sellele küllusele vastupidise maitsetühjusega. No kohe absoluutse ja kaikuva tühjusega. Noh olgu, kerge köögiviljakeedu magus toon selles ju oli, aga ei soola, ei pipart, ei kalasupile sobivat happesust, no kohe MITTE midagi! Ah et selle pärast siis toodigi need maitseaineveskid!?

Üritasin oma üllatust alla suruda ja mõista, mis on selle koka nägemus, et milleks niimoodi täielikku maitselagedust puljongi pähe üleüldse taldrikusse panna? Hmmm, noh tegelikult üsna soolase kalamarjaga koos seda helpides polnud tulemusel ju vigagi. Soolalõhe kribalad haakusid tühimagedusega ju kah. Aga edasi? Ehhhhh.

Praetaldrik saabus 20 minuti pealt. "Lamba välisfilee, juurselleri püree, münipesto" (17.-EUR). Njaaaaa. Taldrikutäis ... ei see ei olnud "täis", vaid "kaetud" ettevaatlikuks tegeva triipude ja täppide kunstiga. Selline vormistus kuulub küll ühes koolkonnas nö kõrgema köögi märgikeelde, kuid pahatihti üritab vormile rõhumine vaid kompenseerida sisu nõrkust. Tõsi küll, kas kõrgema köögi juurde kuulub servast kildunud taldrik, seda minusugune võhik ei tea.

Ühes tuleb muidugi kokka kiita või karta - nuga valdab see tegelane hästi ja himukalt. Pikkupidi pooleks oli lõigatud kõik, ka peened brokkolivarred ja õhukesed hernekauna-liistakad. Positiivsest poolest oli kenasti ruudustatud ja seeläbi maitseliselt võimendatud seenepoolik.

Ülejäänu osas jääb aga kiidusõnu kasinaks. Selleripüree maitses neutraalselt. Mind juba ärritama hakkav komme pakkuda tooreid beebiporgandipliiatseid oli seekord vähemalt efektselt lahendatud - üks porknapoolik seisis ühes servas saba püsti, teine kasvas tagurpidi teises servas välja. Mündipestona väljareklaamitud rohelised kuhilad lihatükkidel maitsesid küll hästi, aga no vata mündiga oli asi kesine - talvisel ajal kasvuhoonemündil on küll nägu, aga mitte tegu.

Liha osas aga pettusin. Võimalik et viga oli minus, kui tellisin filee küpsusastmeks "keskmise", oleks ehk pidanud väiksema astme valima. Igatahes oli see väheldane, taaskord kaheks kaksatud fileejupike üsna kummine. Vähene maitsestamine pole patt, lamba enda mekk oli vähemalt selgelt ja meeldivalt tunda ... ehkki mälumisele kulus ilmselt rohkem kaloreid kui kere neid tulemusena kätte sai. Aga see pole ju halb asi, eks ole :)

Kokkuvõte tuleb seekord kasin. Ilmselt olen mina liiga võhiklik ja matslik, aga kontseptuaalset kunsti ma kulinaarias hinnata ei mõista. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna lötakile. See raha ei olnud hästi investeeritud. Antud puhvetit mina soovitada ei suuda. Vähemalt mitte seekordse kogemuse pealt.

Lime Lounge (Pärnus)

Elu ei väsi sind üllatamast. Kohake, mis oma nime tõttu oli mulle tundunud kerglase glämmibaarina, osutus olevat hoopiski resto ja koguni päris hea! Pärnu kesklinnas on ühe pisikese ja lihtsa kandilise ruumikese mõnusa atmosfääriga täitnud Lime Lounge.

Sama lakooniline kui on nende interjöör, on paraku ka nende veebipesad - nii koduleht kui FB peegel. Paraku ei leidnud ma kuskilt nende menüüd, mida ma tavatsen alati üle vaadata peale külastust. Justnimelt "peale", sest nii saan täpsemalt meelde tuletada toitud nimesid ja koostisi, mis kassatšeki peal tihti vaid ühesõnalisena kajastuvad.

Kergete roogade rubriigist vaatas vastu vaid üksainumas supike. Ehh. Noh aga see-eest tõotas see juba ette olla hea - taipärane supp (5.40) Mõnes mõttes ei ole see isegi aus, sest noh ... tegu on garanteeritud edulooga, mida ära rikkuda on üsna võimatu :) Ja nii läkski - koorene ja vürtsikas leemeke pani maitsemeeled mõnusalt nurruma nagu kassipoja päikeselaigus. Kirsstomatid ja maitsemuru, kanalihatükid ja riis ... noh kõik nii nagu peab. Oodatud häädus ostuski ootamisväärseks. Ooteaeg u 15 min.

Kohapraad (14.40) saabus u 25 minutiga ja nägi välja kaootiliselt kaunis. Taldrik oli kaetud triipude ja täppidega ja läbisegi kuhjatud köögiviljadega, mille peal lebaskles keskmist mõõtu kalaisand. Mida siis selle isanda kohta kosta ... aga suurt ei midagi. Hea, kena ja tore, kuid mingit ahha-efekti ei tekitanud. Noh kasvõi krõbedaks kärsatatud koorikut polnud nahapoolele suudetud tekitada. Kala alla peituv noore kapsa segment oli mõnes mõttes palju põnevam - keedetud ja üle panni lastud õrnad lehed süstisid meeltesse suviseid tuuli - noorest kaspast saab imemõnusaid panniroogi teha - kuid paraku oli ka ülemäära soolane. Brokkolivarrekesed, kale noored lehekesed ja ülinoore türgi oa moodi rohelised jubilad - kenad krõmpsjad. Kummalised mõrkjad kuhjakesed (vist?) marineeritud sinepiseemneid pani hetkeks kummastuma, kuid omamoodi lahe moment seegi. Tiba üllatuma sundis asjaolu, et mingit kastmelaadset elementi taldrikul ei leidunudki, kui seda rolli ei pidanud täitam võine praadimisvedelik.

Kogu sooritus võttis aega u 40 minutit, teenendus sujus kiirelt ja kergelt. Küsimus "kuidas maitses" kõlas siiralt ja soolasuse märkuse peale tehti omalt poolt 10% allahindlust. Kena liigutus, kas ei?

Kokkuvõtvalt soovitan seda puhvetit küll. Supipöial on sellise näo ja hoiakuga püsti, nagu oleks säärane asend kõige ilmselgem asi maailmas. Praepöial nii otsusekindel pole, kuid horisondist kõrgemalt sätib end temagi.

Rataskaevu 16 (Tallinnas)

See on omamoodi äge, kui toidukoha nimi langeb kokku aadressiga. Nojah, kui kõik niimoodi teeks, siis mõjuks see tüütult ja tehniliselt, kuid ühena teiste hulgas on see lahe. Niisiis - Rataskaevu 16.

Ausalt öeldes olin üsna hämmeldunud, kui teisipäevasel hilsepoolsel õhutunnil sisse astudes nägin täis saali - olin just ennem möödunud mitmest restost, mille akende taga istus vaid mõni üksik lauatäis. Aga igatahes leidis vahvate kikkvuntsidega hipster-kelner veel ühe ja viimase vaba lauakese.

Panin end vaimliselt valmis, et no ilmselt nüüd läheb siis kauem aega … aga näedsa, laua kõrvale kõpsatas näitsik üsna samal hetkel kui olin maha istunud ja menüüga tutvust teinud. Ausalt öeldes jälgisin mõnda aega päris mõnuga seda padespaani ja kaerajaani, mida selle maja kelnerid virtuaalselt esitasid, kulgedes käbedal sammul laudade vahel, juhindudes kõrva torgatud jupstüki tarkadest juhenditest. Tellimused vahetusid taldrikute vastu, need asendati jällegi arvetega ja kõik toimis nagu hästiõlitatud elektronkella sisemuses.

Kolmekohalisest supimenüüst valisin "seenesupp põdralihaga; muskaatpähkel, koriander" (6.70). Mõne minuti järel toimetas piiga lauale leivakese. Vaevalt jõudis ta selle sisse juhatada sõnadega "meie oma maja leib", kui juba sama hingetõmbe pealt teatas "mulle öeldakse, et teie supp on juba valmis!"

Suuuure taldriku keskel olevad lohus oligi … no mis te arvate … seened ja põdraliha leeme sees laisalt ulpimas nagu kesksuvine supelsaks Pärnu rannas. Noh olgu, Pärnu ranna vesi ei lõhna seente järgi, aga see leemeke siin lõhnas. Kohe väga lõhnas. Ja maitses kah. Seente järgi ikka, sedasorti hapukalt ja vürtsikalt nagu oleks siia ka seente marinaadi läigatatud. Igatahes üllatas see supike mind positiivsel moel - peale kahe nimeandja polnud siia sisuliselt mitte midagi lisatud, kui hakitud maitsemuru välja arvata. Ei mingit kardulast või porknakest või midagi muud, mida tavaliselt supitaldrikus kohata ootad. Julge lahendus ja muhe tulemus!

Teiseks valitud "ahjus mooritud põdraliha; lillkapsapüree, pastinaak, porgand, mustsõstrakaste" (19.70) oli mitmel moel supi vastand. Ärge irvitage, ma tean isegi et praad ongi reeglina supi vastand! Aga ma pean silmas et kui supp oli uljalt minimalistlik, siis praad oli üles ehitatud üleküllasuse printsiibil. Ainumas asi mis selgelt iseseisvus, oli lillkapsapüree, olles kreemjalt ja meeldivalt tuunitud, kuid siiski omaenda maitsega. Kõik muud elemendid sulatas kokku mustsõstra glasuurjas tihedus. Põderike ise oli sumedalt pehme ja liha alla peitunud juurikad enamasti ka … kuid nad kõik sulasid selle raskeloomulise kastme sees ühtseks. Ärge saage valesti aru - see pole halvasti öeldud, sest maitse oli kokku mõõõõõnus … noh nagu päikeselise päeva rammestunud pärastlõuna, kui sa läbi kissis silmade ei erista detaile, aga võrkkiiges lebotades polegi detailidel tähtsust!

Kokkuvõtteks seega soovitan ma seda puhvetit küll, kuigi portsude suuruse ja hinna vahekorda vaadates … noh ütleme et näljasel ehitusmehel ma sinna minna ei soovitaks. Maksa, magu ja maitsemeeli kõditada saab siin aga üsna kenasti - nii supipöial kui praepöial on üsna veendunult püsti!

Postimehe arvamusliidrite lõuna

Einoh ma tean, et normaalsed inimesed nii ei tee. Seda et sind kutsutakse külla ja siis sa hakkad ilmarahva ees arutama, et kuidas siis ikkagi pruukost oli. Et kas pirukad olid ikka pehmed ja kas sült võdises isuäratavalt või vahtis sind altkulmu nagu pahane konn.

Aga normaalsus on nõrkadele. Seetõttu ma ikkagi kirjutan. Et mida siis sellel snoobitseva kõlaga üritusel "arvamusliidrite lõuna" ka pakuti. Täpsemalt neid kahte käiku, mida pidulikult lauale toodi kõnede vahele. Püstijala suupisted enne ja magusad ampsud pärast ürituse algust jäägu seekord kõrvale.

Udupeenetel ampsakatel aitavad asjast aimu saada paberkuubikud, millel laualetoodav kenasti lahti kirjutatud ... ehk paistavad need ka minu amatöörlikel fotodel lugejani.

Eelroana toodi kohale "Viilutatud pardifilee, mango-tšilli-kinoa salat, koriandri-laimi-tahhiini kaste."

Oi see va pardifilee on asi, mida suurematel üritustel toitlustajad armastavad pakkuda. Et kõlab ilmselt pakkuja silma jaoks menüüs nooblina või nii. Tegelikkuses aga keeratakse see lihatükike mass-tootmises aga pahatihti pekki ehk siis saab vaene söögisaaja kummise käntsaka, mis ei allu ei noale ega närimisele.

Aga vaata seekord oli lihatükk professionaali käe alt läbi käinud ja küpsusaste üsna oivaline. Mingit erilist maitsekruvi talle küll peale polnud keeratud, aga kena amps ikkagi. Moodne kinoasalat maitses mango tõttu magusapoolselt ja kargelt, mingit kõneväärset tšillist puudutust ei pannud tähele.

Roa ehteks oli aga kastmeke! Sisuliselt hummuse-laadne tihke ja määrdeline kraam jääb pildil vaadates küll lihatükikeste alla, kuid maitse mõttes asus niivõrd esiplaanile, et juba see väärib kogu kirjutamise vaeva. See tahhiini ehk siis jahvatatud seesamiseemnete pasta enda rammus ja rikkalik maitse sai laimi poolt värske hapuka sära ja koriandrilt veidi mõrkja vaiguse lisatooni ning oleks väärinud aukohta taldrikul ja prožektorite sära poodiumil!

Põhiroaks serveeriti "Grillitud vasikafilee, savoy kapsas mähitud linnumaksa-seeneterriin, porgandi-Dijoni sinepikaste".

Vasikafilee puhul on alati põhjus skeptiline olla. Sellel on sama häda küljes nagu beebi-forellidel ja muudel noorloomakestel ja viljakestel - neil enamasti puudub liigiomane maitsebukett. No ei ole veel välja arenenud noh. Liha õrnus noore isendi puhul võib olla küll pluss, aga sedavõrra täpsem peab olema koka käsi - pikalt haudunud vana liha läheb tegemisega aina paremaks, noor kiud aga kummistub kiirelt.

Ja kas'sa näed - ka selle liha puhul oli selle maja sooritus perfektne. Kas siin olid mängu Radissoni enda kokad või oli tegu sisseostetud catering'iga, seda sööja ei tea, aga tulemust kiidab siiski. Parajalt roosa ja mahlane liha oli grilliplaadil saanud juurde ka sobiliku suitsuse puudutuse ning mekkis kenasti. Krobelis-õhukese kapsalehekese sisse keeratud maksa-seeneterriin oli õrn ja kohev, kuigi mingit seenelist nüanssi keel selle seest ei avastanud. Koosseisu-väline noor kartul ja mõtetult moodne porgandipliiats ei vääri pikemat kirjeldust.

Ja taaskord oli koka pearõhk läinud kastmeloomele! Porgandilt magusat mekki ja kaunist oranži tooni saanud ning mõõdukalt intensiivsest prantsuse sinepist mõnusa teravuse omandanud maitsejärv taldriku põhjas väärindas kõik ülejäänud padespaanis osalejad aadliseisusesse!

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Jätame meie tavapärased supi- ja praepöidlad puhkama ja keskendume peamisele. Vaata õiges küpsus-astmes liha valmistamise võib ära õppida iga tublit käsitööline, eriti kui tal on abiks moodne köögitehnika oma temperatuurianduritega. Aga sellise kastme valmistamine, mis endast vaimustusohkega rääkima paneb, see on kunstniku tase! Või siis lihtsamas keeles öelduna: liha praadida oskab iga loll, aga katsu sa mees sihuke soust teha, mis mitte mingi suvaline soust poleks!

German Pub (Narvas)

Kuskohas "Vanem Narva Pub" ehk German Pub asub, ei pea ilmselt seletama. Igaüks, kes piirilinna satub, leiab selle varem või hiljem üles. Noh olgu, linnavalitsusega ühes kvartalis, ainult et mitte Peetri platsi, vaid teisel pool. Lihtne, eks ole?

"Vanem Narva Pub", "suppid", "jöögid" ja muud pisivead on selle keldrikõrtsi menüüdes olnud aastaid ja muutunud omamoodi kaubamärgiks, nii et see pole norimine, vaid pigem ... noh selline omaks ja armsaks muutunud maamärgile osutamine Narva linnas. Kohalik koloriit, kui soovite.

Lõunase aja tõttu oli asutises külastajaid kohe ikka päris mitmeid, kuid teenindus kulges siiski kiirelt ja meeldivalt. Kiirete lühikeste sammukestega vudiv piiga sebis ringi nigu üleskeeratud tibulind ja haldas mõlemad saalid kenasti ära.

Supimenüüs on kiiduväärselt suisa viis rida, otsustan seekord endale kalapäeva korraldada. Lakooniline "Kalasupp" (4.-EUR), mis veen keeles lausa väärikat nimetust "Уха" kandis, tundus mõistlik valik.

Napilt 15 minuti pealt vudiski supikauss lauda koos tibulinnu vabandusega ajakulu eest. Ootamatu vabandus, aga no kena hoolimine kundest ju! Supp ise oli lihtne nagu laudauks. Lõhekala tükikesed, kardulas ja porruribakesed. Kõik! Maitses kummastas mingi väga tuttav soolasus ... ja kausipõhjas lusikale sattunud pisitillukesed rõhked porknakillukesed reetsid asja võte - siin on kasutaud Vegeta't või mingit muud valmis maitseainesegu! Einoh, ega see keelatud võte ju ei ole, aga ... no kuidagi odav noh. Maitsel polnud üldiselt häda ei midagist, aga millegi üle vaimustuda samuti mitte. Kahjuks ma tean, et päris vene köögis tähistab uhhaa midagi palju enamat, kui kuuma kiirleeme sisse kalatükikeste poetamist.

Praadide pikast nimistust valin "Praetud koha kreveti kastmes" (10.-EUR) ja selle kõrvale praetud lillkapsa köögiviljadega (2.50). 25 minuti pealt sibab tibulinnuke kalaga kohale. Kopsakas kohafilee on kenasti jumekaks praetud ja ainult õhkõrnalt soolaga tutvunud - noh õrna kalafileed võibki minimaalselt maitsestada. Paraku minu peas maitselahvatust lubanud krevetikaste on aga veelgi vähem maitseaineid näinud ja maitseb ... noh ei kuidagi ... sihuke paksemaks keedetud toidukoor, mille sees on ju krevetid visuaalselt täiesti olemas, aga maitseliselt viibivad nad kuskil paralleeluniversumis. Praetud lillkapsas - täpselt sama lugu, õrnas soolvees keedetud ja siis ilmselt frititud kraam. Mulle lillkapsas meeldib ja kohe väga ... aga siin jättis ta mind süveneva maitsepuuduse kätte. Noh olgu, porgandi-kapsa-salat oli pisuke hapukas maitsesaareke ülejäänud igavuse meres. Maitsestamata hapukoor, talvised tomativiilud ja isegi pisike ogaline marineeritud kurgike loksusid selles meres nagu purunenud lootustelaeva riismed.

Kokkuvõte on siuke kurvapoolne. Nii supi- kui praepöial lebavad lapiti horisontaalis ja vaatavad imestades otsa, kui nende arvamust küsitakse. Et noh et laita nagu otseselt pole millegi eest, funktsionaalses mõttes toit sai ju manustatud, aga kiita kellelegi et: "mine sinna kindlasti, sest et ..." Sest et mis? Miks ma peaks sinna tagasi minema? Ja/või kellelegi soovitama? Ehhhh.