Hea maa (Pärnu)

Pärnu vana raekoja nurgakeses, kauges hoovisisemuses peitub üks hea renomeega puhvet, mille hindamiseks olen mitut puhku hoogu võtnud, kuid külastuse ikka kas ajapuudusel või muul põhjusel edasi lükanud. Lõpuks leidus vaba lõunatund ja - tere päevast, Hea Maa, siit ma tulen!

Väikese saali üks lauake sädises nagu sügiseseid rästaid täis kasepuu, kuid see piigakamp lahkus üsna peatselt ja nii jäin mõneks ajaks saali üksi. Roosakleidiline näitsik tõi menüü ja kadus laudu sättima. Stiilne kõrge-karge ruumike, millele andis õdususe-puudutuse kaminas põlev küünal. Mõnus ja ilus.

Menüü ei jätnud mulle mingit valikuvabadust, seega võtsin selle ainuma supi "Kalasupp, vutimuna, till" (6.-EUR). Supiootel ujus lauda esimesena leivaliuake, mille soojad viilakad ja soolakas-ürdine määrdeke lõid hea ootuse - kunde eest osatakse siinmajas hoolt kanda!

Esimene üllatus saabus koos supiga - lauale asetati kopsakad soola- ja pipraveskid. Enamasti pole maitsetuunijaid restoranis küsideski võtta, kuid siin tuuakse need suisa ise kohale! Teine üllatus tabas aga supis endas, kuid kõigest järgemööda.

Visuaalselt nägi taldrikutäis välja väga hea. Kolme sorti kala ja peeneteraline kalamarjakuhjake, erksad köögiviljaribakesed ja vutimunapoolikud - kõik see kokku jättis rõõmsa ja tujuküllase mulje.

Aga leem jahmatas sellele küllusele vastupidise maitsetühjusega. No kohe absoluutse ja kaikuva tühjusega. Noh olgu, kerge köögiviljakeedu magus toon selles ju oli, aga ei soola, ei pipart, ei kalasupile sobivat happesust, no kohe MITTE midagi! Ah et selle pärast siis toodigi need maitseaineveskid!?

Üritasin oma üllatust alla suruda ja mõista, mis on selle koka nägemus, et milleks niimoodi täielikku maitselagedust puljongi pähe üleüldse taldrikusse panna? Hmmm, noh tegelikult üsna soolase kalamarjaga koos seda helpides polnud tulemusel ju vigagi. Soolalõhe kribalad haakusid tühimagedusega ju kah. Aga edasi? Ehhhhh.

Praetaldrik saabus 20 minuti pealt. "Lamba välisfilee, juurselleri püree, münipesto" (17.-EUR). Njaaaaa. Taldrikutäis ... ei see ei olnud "täis", vaid "kaetud" ettevaatlikuks tegeva triipude ja täppide kunstiga. Selline vormistus kuulub küll ühes koolkonnas nö kõrgema köögi märgikeelde, kuid pahatihti üritab vormile rõhumine vaid kompenseerida sisu nõrkust. Tõsi küll, kas kõrgema köögi juurde kuulub servast kildunud taldrik, seda minusugune võhik ei tea.

Ühes tuleb muidugi kokka kiita või karta - nuga valdab see tegelane hästi ja himukalt. Pikkupidi pooleks oli lõigatud kõik, ka peened brokkolivarred ja õhukesed hernekauna-liistakad. Positiivsest poolest oli kenasti ruudustatud ja seeläbi maitseliselt võimendatud seenepoolik.

Ülejäänu osas jääb aga kiidusõnu kasinaks. Selleripüree maitses neutraalselt. Mind juba ärritama hakkav komme pakkuda tooreid beebiporgandipliiatseid oli seekord vähemalt efektselt lahendatud - üks porknapoolik seisis ühes servas saba püsti, teine kasvas tagurpidi teises servas välja. Mündipestona väljareklaamitud rohelised kuhilad lihatükkidel maitsesid küll hästi, aga no vata mündiga oli asi kesine - talvisel ajal kasvuhoonemündil on küll nägu, aga mitte tegu.

Liha osas aga pettusin. Võimalik et viga oli minus, kui tellisin filee küpsusastmeks "keskmise", oleks ehk pidanud väiksema astme valima. Igatahes oli see väheldane, taaskord kaheks kaksatud fileejupike üsna kummine. Vähene maitsestamine pole patt, lamba enda mekk oli vähemalt selgelt ja meeldivalt tunda ... ehkki mälumisele kulus ilmselt rohkem kaloreid kui kere neid tulemusena kätte sai. Aga see pole ju halb asi, eks ole :)

Kokkuvõte tuleb seekord kasin. Ilmselt olen mina liiga võhiklik ja matslik, aga kontseptuaalset kunsti ma kulinaarias hinnata ei mõista. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna lötakile. See raha ei olnud hästi investeeritud. Antud puhvetit mina soovitada ei suuda. Vähemalt mitte seekordse kogemuse pealt.