Tähe pubi (Viljandi)

Kui asutuse nime sisse on kruvitud määratlus "pubi", siis see mõjub omamoodi ausa hoiatusena stiilis "ära oota midagi erilist". See on ju omamoodi tore, kas pole - selline veidi kohmakas, aga siiras ja edvistamisest vaba suhtumine. Seega - Tähe Pubi.

Suur tühi saal oli üsna sama tühi kogu külastuse aja jooksul, kuid seda kiiremalt ja sujuvamalt kulges kogu sooritus. Uksest sisenemise hetkest kuni praekahvli mahapanekuni kulus napp 20 minutit - see on ju midagi erakordset, kas pole.

Supivalik oli kahekohaline - päevasupiks kapsasupp ja selle kõrval seljanka. Ehkki olen üldiselt päevapakkumiste suhtes üsna tõrges (et enamasti odavam ja lahjem kraam, millesse ei panda ei aega ega pingutust) siis seekord võtsin ikkagi päevaka. No kui letitagune härrasmees ikka osutab kõrval auravale kausile "et näe isegi hakkan just seda sööma", siis tuleb ju lugupidamist üles näidata.

Kapsasupp (2.-EUR) kopsatas lauale vist küll umbes minut peale mahaistumist. Värskelthakitud maitsemuru järgi lõhnav, tihe ja parajalt kuum mõjus kui tervitus lapsepõlvest - selline kodune, lihtne ja tore. Noorepoolne kapsas oli ehk selles liiga pehmeks keenud, aga see juhtub tolle õrna lehekesega päris kiirelt. Rohkelt liha, kartulit ja porknakest, parasjagu soolane ja köögiviljamagus leemeke oleks minu käe all valiminuna saanu küll kindlasti juurde piprakest ja mingit haput nüanssi ... aga see on juba norimine. Aus, ehe ja lihtne kodune supike tegi keelele tagasihoidlikult pai ja kõik oli ilus.

Maisihelvestes paneeritud naturaalne seašnitsel (6.-EUR) särises supisöömise ajal kuuldavalt ning imekiirelt oli lauas seegi. Mõõdukalt kopsakas lihalatakas oli perfektselt küpse ja vaoshoitult maitsev. Keedukartulid olid ilmselt samal pannil peale saanud kuldse jume, magushapu kapsahautis ja sörtsuke valget jahusousti ... no nii kodune kui kodune olla saab. Ennemuiste oleks seda pakutud pika laua taga peiede ja pulmade aegu nii maamajas kui restoraaanis ja kõik oleks olnud kombekohaselt rahul, nikutanud peaga ja öelnud "ei siin pole koonerdatud mitte!" Kurk-tomat oleks toona mõjunud pigem pillamisena ja külmutatud köögiviljasegust polnud kuuldudki.

Kuidas seda kodust ilu siis hinnata? Aga nii, et nii supi- kui praepöial istuvad rahulolevalt pargipingile, naeratavad päikesesse ja tõdevad üheskoos, et "ei polnud paha mitte!". Kulinaarseid kukerpalle ja gastronoomilisi kalambuure polnud lubatud, asutus ei näitle ega peenutse. Lihtne, aus ja taskukohane. Võtame seda puhvetit soovitada!