Sweet Rosie (Pärnu)

Nüüd juba rohkem kui tosin aastat tegutsenud Sweet Rosie pubi mõjub üsna kiirelt muutuvas Pärnu kõrtsikeskkonnas peaaegu et püsiasukana. Hea asukoht ja lihtsapoolne kontseptsioon on lasknud tal üle elada ka kitsamaid aegu, mil paljud konkurendid on pidanud oma uksi sulgema.

Nüüdse suve hakul, kui ilmad on juba soojad kuid turiste veel mitte väga palju, oli kolmapäeva kesklõunal veranda enamasti soomekeelset seltskonda juba üsna täis. Sestap astusin majja sisse, tellisin otse letist ja istusin ka samasse lähedale, saamaks optimaalse tempoga asjad aetud.

Ja tõepoolest, esimese käigu saabumisega läks alla viie minuti. „Merevaigune kahe kala supp“ (5.-EUR) saabus vähem kui viie minutiga, olin jõudnud vaid arvuti avada ja paar pakilist toimingut ära teha.

Kaanega kaetud kausike on serveerimisena alati hea mõte, ennemuiste pidid ju õlletoobidki kaanega olema, et kärbsed sisse ei satuks. Aga selliselt laudatoodud supianum tekitab alati hetkelise segaduse – et kuhu ma selle kaane panen nii, et lauale ei jääks mingit plägast jälge – abiks oleks lisataldrikukese toomine, kuhu selle kaane saaks toetada. Nüüd ma siis improviseerisin ise salvrätikust aluse ja süvenesin sisusse.

Aroom tervitas esimesena ja vägagi veenvalt kalaselt. Kena-krähmuline visuaal rääkis nii lõhest kui porgandist kreemises leemes. Lusikaga lähenedes leidsin veel ka valget kala ja kartulit, leemest tihkust ja tajutavat juustusust. Kõik oli kena ja tore, aga magedapoolne. Umbes poole supi pealt lisasin sinna sisse ka kaasapandud sidruniviilakast väljapigistatud mahla – jah see lõi maitsepildi küll ärksamaks, kuid jätkuv magedus hakkas vaikselt tüütama. Mõistagi oleksin võinud ise soola-pipart juurde tuunida, aga eks minu jaoks on ennekõike huvitav köögi enda algne käekiri.

Kuna suvesoojas ei tundunud täismahus prae söömine ahvatleva mõttena, siis valisin praadide rubriigist kõige tagasihoidlikuma “Krõbe kanafilee värske salati ja kartulilaastudega“ (10.-EUR), mille saabumisega läks u 20 minutit. Ajastuse mõttes kõik kena – ahjaa, meenus et tellimuse sisseandmisel esitati ka igaks-juhuks-küsimus „kas supp siis ennem?“. Mõistlik mõte, pigem küsida kui pärast jauramist kuulata.

Praetaldrikuks valitud lohmakas-lopergune liud paneb heakskiitvalt muhelema. Värvikas-värske salat rõõmustab silma, kuid vaatamata kergele õlikastmele paneb imestama oma magedusega. Igatahes prae visuaal on kena, juba ainuüksi kastme serveerimine eraldi kannukesega lisab siia plusspunkte.

Suur krõbe kanašnitsel tervitab lubatud krõbedusega ... kuid siis saabub üllatus. Kuidas ja mida peab tegema, et õhuke kanalihaviilak paneeringu sees maitseks mage-krõmpsuvalt? Noh mageduse osas on arusaadav – lihtsalt ei vaevu maitsestama. Aga see tekstuur ... ma isegi ei tea, kuidas seda kirjeldada! Ei, ta ei olnud vetruvalt kummine. Ta oli ... noh justnimelt krõmpsuv?!? Alguses nagu plastik-jäigana tunduv liha allus hammustamisele lihtsalt väikese pingutuse järel väikese naksatusega. Ja nii suutäis suutäie järel. Ajan endast eemale õhkõrna maitsetunnetuse, mis nagu osundaks mitte-värske liha kasutamisele – nii väärikas köök ju ometigi ei kasutaks seismajäänud tooret, eksju?

Nokin üldise mageduse leevendamiseks mõned kartuliviilakad ja proovin ka lägaburgerite jaoks kohustuliku koore-majo-ketšupikastme ära – noh ei kummalgi viga midagi, aga ega ei vaimusta ka millegi erilisega.

Kokkuvõte on magedapoolne nagu toiduelamuski. Supipöial on ehtsa kalaelamuse võrra siiski veidi püsti, praepöial aga naksuva kanaüllatuse võrra allapoole. Soovitus? Noh ma ei tea. See pubi elab kenasti edasi ka ilma minu soovituseta, milleks talle ka edu soovin.
---
lugu ilmus siin