Minul käis seekord risti vastupidi. Tänu lahketele kamraadidele kukkus kätte kastitäis laime, mispeale hakkasin mõtlema, et mida sellest teha saaks. Ning siis kui tehtud, hakkasin pead murdma, mida tehtuga peale hakata :)
Sealkandis, kus tsitruselised on alatasa risti jalus, on köögitargad välja mõelnud sadu meetodeid, kuidas noid jubilaid toiduks ära kasutada. Sest noh midagi ju sööma pead ja enamik "rahvuskööke" on tegelikult mitte rahvuse, vaid piirkondlikult saadaoleva tooraine nägu.
Mh on see tsitruse-rahvas välja mõelnud nähtuse nagu "lemon curd", mida mina võtan nimetada sidrunikreemiks. Ja kuna käes on laimid, siis teen seda laimidest. Loogiline, onju.
See tegu on lihtne, kuid aeganõudev.
- klaas laimimahla
- kolmveerand klaasi suhkrut
- 50 g võid
- kaks muna
- soovi korral ka aroomiks riivitud tsitrusekoort
Veevannis lased mahla-suhkru-või ühtseks kuumaks massiks kokku sulada, senikaua klopid lahti (ilma fanatismita) kaks suuremat muna ja kallad munamassi pideva vispeldamise saatel samasse sisse. Nüüd järgnebki see aeganõudev faas, kus u 15-20 minutit tuleb aeg-ajalt segades (pigem tihti kui harva) lasta munamassil hüübida ja vedelikul seeläbi paksemaks, kreemiseks muutuda. Segamine on vajalik selleks, et muna nähtavate tükkide/niitidena ei tarduks, vaid simmerduks ühtlaseks pehmeks massiks. Nüüd tuli maha ja kreem jahtuma.
Kui suhkru kogus võib alguses luua illusiooni, et saadus on magus, siis ei ole mitte. Rõkkavalt hapu hoopis.
Ja nüüd algaski lustakaim osa. Et kreem tehtud küll (täpselt õpetuse järgi!) ... aga mida sellega peale hakata? Et mina magusa-maailmas olen võhik ja kohatu nagu mammut arvutipoes, siis tulid appi guugel ja proua, kes leidsid, et seda haput määret saab igalepoole vahele ja peale ja sisse panna! :)
Kuna ühe märksõnana oli kuskil guugliotsingus "panna pavlova peale", siis vaatasin hämmingus oma provva otsa, kes aga juba säras kogu teadmishiilguses! Nii käisimegi vastu õhtut poes ära, ostsime need pavlovad - tuleb välja et need on kolemagusad valged tahkeasjandused - lisaks vaniljekohupiima ja mustikaid. Ja nii sündiski pildil olev kihindus - pavlova, laimikreem, kohupiim ja marjad.
Maitsesin siis ka tükikese - njaaaaa, tõepoolest, see hapu kreem sobis üsna kenasti sinna magusasja peale, ei ole midagi ütleda! Aga las see söömisrõõm olla teistel, minu puhul oli suurem avastamis- ja tegemisnauding. Ja hämming, et kuidas nii intensiivne kraam saab tulemusena üleüldse mitte laimi moodi lõhnata ja maitseda, vaid olla kui üleüldine hapukreemi kehastus.
Maitserõõme!
No comments:
Post a Comment