Ugala Teatrikohvik (Viljandi)

See on vist kõige hõlpsamini leitav puhvet selles linnas. Kui sa isegi oled vaid seni Viljandist läbi sõitnud, siis oled ilmselt näinud ka seda punatelliselist lahmakat hoonet jõekese orus. No vat ja selle teise korra pääl ongi toidupesake, millel ilusa ilma korral on ka supervaatega katuseterrassi võimekus.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes oli rahvast saalis vaid üks väike laudkond – see on oluline edasise kirjelduse kontekstis. Leti taga on kaks näitsikut – ka see on oluline. Oluline sellepärast, et juhtus tüüpiline teenindusviga – kaks erinevat käiku toodi minu ette korraga! Kusjuures asetati minu ette just niimoodi, nagu pildil näha: supp kaugemale ja teise käigu taldrik lähemale.

Oehh. Ma saan aru, kui ma oleks tellinud kaks külma suupistet, siis poleks ju tõesti tehniliselt võttes vahet – kumbki nendest ei saa oodates jahtuda. Ma saaks ehk samamoodi aru, kui saal oleks täis ja letis oleks üks inimene, kes lihtsalt peab oma jalavaeva optimeerima ülekoormatuse tõttu.

Aga tegemist on mitte kandikusöökla, vaid lauateenindusega kohvikuga. Sestap oleks elementaarse teeninduskultuuri kohane tuua esmalt esimene ning mõõduka vahemiku järel, kui klient on esimese roa lõpetanud, siis alles teine. Või on minu mõttekäigus mingi viga? Praegu õhkub sellisest laudatoomismustrist aga hoolimatust.

Aga nüüd ka toitudest endist. Jonnakalt arvan, et supp on oma olemuselt esimene käik, seega tõstsin taldrikud ümber. „Külasupp“ (4.60) Tihke kruubisupp köögiviljade ja poolsuitsuvorsti viiludega. Kombekohaselt ehitud rohelise muruhakkega. Meeldiv, lausa isegi üpris meeldiv. Kodune ja lihtne, nagu sellenimelisele roale sobibki.

„Kodujuustu-kapsavorm külma kastme ja salatiga“ (7.00) Muuseas tšeki peal kajastub see kui „päevavege“ :) Einoh, taimetoitude vastu pole mul mitte kõige vähematki, kui tulemus on maitsev. See tulemus siin taldrikul oli mõistagi eelkõige jahtunud (ei saa ma jätta nurisemata). Aga ühtlasi ka leebelt neutraalne panniküpsetis, milles lisaks peenelt hakitud kapsale ja kodujuustule ka veel riis ja sideainena muna. Sihuke tüübiline lähenemine meiekandi köökides, kus taimetoit on ühtlasi ka igavapoolne maitsepildilt.

Samas visuaalse poole pealt on see taldrikutäis ju vägagi efektne, kas pole? Kuldpruuni vormiroa ruudud, kontrastsed kurgi-tomativiilud, vaheldumisi mõnusa punakapsa-salatiga. Ja parim moment selles roas oli see külm kaste, mis üllatas vähese – aga siiski tuntava – Cayenne pipra nüansiga!

Kokkuvõte sedapuhku vastuokslik. Köök üldjoontes teab oma tööd ja suudab pakkuda mõõduka raha eest täiesti normaalset toitu. Supipöial vaatab pisut horisondist kõrgemale, praepöial jääb küll neutraalsesse rõhtasendisse, kuid kiidab kastme maitsestamise julgusekese eest (tõsi-julgeks seda siiski nimetada ei saa). Saalipersonal peaks aga natukene paremini mõtestama enda tegevust, nii et see pöial vaatab allapoole. Summarselt saab asi olema neutraalne – soovitada väga ei mõista, aga see tsentraalse asukohaga ja garanteeritud publiku/külastajaskonnaga puhvet saab ilmselt ka ilma selleta hakkama.

---

lugu ilmus siin

Bergamo (Tallinn)

Maneeži tänavas leidub üks vanakooli keldripuhvet, mis ei näe kuidagimoodi vaeva enda reklaamimisega. Enamiku ajast ei näe tänaval üleüldse mingit viidet sellele asutusele, täna juhtus olema välisukse kõrval vähemalt harkjalg, mis sest et kokkuklapitud kujul. Keldrisse laskudes avaneb paarikümne kohaga saal, milles oli parasjagu vaid üks sööja, kes samuti peagi lahkus.

Menüü on ausalt öeldes veider. Trükitud-kiletatud versioonis räägitakse sushidest. Baarileti kõrval maas oleval harkjalal aga räägitakse päevasupist, -praest ja komplekslõunast. Veebis ei leia aga üldse mingit menüü-sarnast infot. Kuna aga asutusel on ilmselge slaavi hõng ja menüüs oli seljanka (6.10), siis mõistagi valisin selle.

Slaavi hõng sai järje slaavi aktsendiga meesterahva poolt, kes aga siiski üsna heas riigikeeles asju ajas. Supi kohta küsis ta, et „kas suur või väike“, millest valisin mõistagi väikese, sest köögi käekirjast arusaamiseks pole ju palju vaja. Aga ühtlasi ma ei tea nüüd ka, mis selle maksumus on :)

Supike ise jõudis minuni peaaegu kohe, kui olin lauda istunud ja väikeseks ei oskaks ma seda küll nimetada. Esmamulje on ilus, kasvõi sellevõrra, et hapukoor toodi eraldi. Leemeke oli küll jahe, aga see-eest rammus, ujutades enda pinnal jällegi slaavi kombe kohaselt sidrunikildu ja oliivirõngaid.

Singikräbalad, viinerikillud, aga õnneks ka kenad suitsuliha ribakesed. Ootuspärased kurgitükikesed ja vähem-oodatud kartulitükid. Sihuke keskpärane värk, aga ... vata minu meele tegi heaks, et supi kõrvale toodud leivataldrikul oli ka korraliku kange sinepi tuubike – sörts seda muudab iga seljanka korruse võrra õilsamaks!

Teise roa valikus, mida leti tagant ette loeti (ja mida ei leidu mingilgi moel menüüdes) kostis „kodune kebab“, mis kõlas piisavalt huvitav muude „sealiha prantsuse“ jms hulgas. Paraku ei tea ma nüüd ka selle maksumust.

Leti tagant küsiti ka, et kas soovin juurde kartulit, riisi või tatart – ja ma tellisin riisi, mitte ei hakanud küsima selle asemel salatit. Lihtsalt paar kirjeldust tagasi tehti mulle sõbralik märkus-kommentaar, et peaksin siiski selle ballasti ka võtma, kuna köögi võimekus või võimetus seda kõige lihtsamat komponenti menetleda võib olla väga kõnekas. Ja oiiiii kui õigus see oli!

Praad saabus u 10 min peale supi saabumist, mis on suurepärane ajastus. Visuaal on kenake, on nii värve kui kompositsiooni, kastmed on serveeritud eraldi, mitte kallatud lihale jne. Kena värk.

Ja teate, ma alustangi riisist! See kas teate oli suurepärane, maitsev, sõmer ja kergelt kollakas. No pagan, täiesti selline tunne, nagu oleks tegu ploviga! Kahjuks oli teda liiga palju, et ma ei suutnud seda kõike ära süüa, aga see on juba minu probleem.

Kebab ehk antud juhul ahjuplaadil küpsenud hakklihapätsike oli ka suurepärane. Paprikaga tuunitud kotleti sugulane maitses mahlaselt ja suurepäraselt maitsestatuna, nägi välja isuäratav ja lõhnas samamoodi. Nn korea-pärane porgand oma tšilli, küüslaugu ja koriandri puudutusega on alati meeldiv lisand. Värske kapsa-sibula-kurgi-tomati-redise salat oli küll üsna maitsetu, kuid siiski mõnusalt krõmps. Leebe soe koorekaste ja särtsakas adžika. No maitseid nii et keel laksub!

Lahkumise eel astusin veelkorra leti ette, et väljendada oma tänu ja tunda huvi, et kuidas taeva pärast saab riisist sellist maitsvat imetegu teha? Selgus lihtne nipp – tuleb lisada võid ja kurkumit. Nomuidugi! No sellest ju saabki piisavalt lähedase elamuse ploviga!

Kokkuvõte kahetine. Supipöial jääb üsna loiult horisontaal-asendisse, ehkki rõõmustab sinepi-lisandi eest. Praepöial hüppab aga üsna maksimaal-asendisse püsti ja seda suisa mitu korda järjest – novat mitte ei oleks midagi nii maitseküllast oodanud! Koos pudeliveega läks see söögikord mulle maksma 12.40 ning raha- ja ajakulu ning maitseelamuse koosmõjus hüüan ma „kindlasti soovitan“!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Lavazza (Narva)

Narva Fama keskuse kõrval olevas kontorihoones paikneb üsna nähtamatult toimiv puhvet Lavazza. No tõepoolest, isegi kui ma olin kogemata näinud reklaam-videot, kus koha perenaine kuulutas välja mingi kampaania, pidin ma ikka otsima, et seda üles leida – ei mingit reklaami peale luitunud kleepsude nurgatagustel akendel. Luitumise põhjus on lihtne – pesa on selles asukohas tegutsenud vist u 15 aastat.

Sisenemise hetkel selgus ka kampaania väljakuulutamise põhjus. Sööjaid oli saalis ainult üks ning minu mahaistumise hetkel lahkus temagi. Aga noh, ega praegu elab kogu see sektor kauaveniva kriisi tingimustes.

Valisin tahvlile kribatud menüüst oma toidud, maksin ja istusin maha. Praktiliselt ainuke klient, tuletan meelde. Ja napi vahega toodi minu ette kaks käiku korraga. Ehhh ja ohhh, ma ju ei valinud „komplekslõuna“ varianti, mis õigustaks sellist korraga toitude toomist. Aga ega’s midagi, sööme seda mida ja kuidas antakse.

Esimeseks käiguks valisin „kanasupp“ (3.-EUR). Üldjoontes tuleb ju öelda, et seda ma saingi – leem lõhnas keedetud kana järgi ning mõnel määral leidus rinnaliha kiude ka kausis. Kartulikuubikud ja riis. Kõike seda üsna näpuotsaga. No ja päris mage on see kraam. Nii mage, et küünitan laual olevate soola- ja pipratopside järele ning pisut tuunituna söön väheldase kausikese siiski tühjaks.

Teiseks käiguks on vahepeal mahajahtunud „kanakotletid“ (5.-EUR). Või noh, mis „kotletid“. Taldrikul on kotlett üks tükk, ainsuses. Jaheduses ja mageduses. Kuldseks tuunitud kartulisektorid (magedad). Punase kapsa ja porgandi hautis, mis oli vähemalt veidi hapukaks tuunitud.

Kokkuvõte tuleb kasin. Toidu odavus ei pea ju ilmtingimata tähendama ka maitsevaesust, kas pole nii? Võibolla on see nurgatagune asutus väga hea oma teises valdkonnas, nn bankettide korraldamises (venekeelses keeleruumis nimetatakse niimoodi praktiliselt igat pidulikumat koosviibimist, millel pakutakse ka süüa-juua). Kui seda kohta üleüldse soovitada, siis vaid inimlikust kaastundest proua vastu, kes ise nii köögis kui leti taga askeldab ja kohmakaid reklaamivideosid teha üritab. Või noh siis juhuks, kui kokkuhoid lõunasöögi puhul on eesmärk omaette.

---

lugu ilmus siin