Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.
Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!
Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!
Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.
Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?
Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.
Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.
Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.
No comments:
Post a Comment