Sheriff saloon Pärnus

Pärnu restoranipark sai hiljuti täienduse. Või õigemini uuenduse. Aastakümneid erinevate restoranide koduks olnud majake teatri kõrval sisaldab nüüd jänkistani-hõngulist pesakest nimega Sheriff saloon Pärnus. Tegemist on frantsiisettevõtte teise kohaga Tartu järel ning kuna Tartu puhvet jättis päris hea mulje, siis pidin mõistagi ka Pärnu versiooni üle vaatama.

Pühapäeva pärastlõunal oli maja pooltäis ning tüdrukud lasksid säärte välkudes mööda laudu ringi sebida. Pidin siiski vaid mõne minuti ootama, kui menüü minuni jõudis. Huvi pärast panin seekord suisa kella-ajad kirja, et oleks soorituse kiirust adekvaatsem hinnata. Tellimus läks kirja kell 16.36

Suppe oli valikus kaks, kuid kuna teiseks valikuks ilutses kreemsupp, siis läksin päris huviga sama rida mis Tartus ehk tellisin "country meat soup" (5.80 EUR). Hmm, Tartus maksis sama supp viieka ... aga ju siis kappas vahepeal inflatsioonihobu.

Seitse minutit hiljem toodi minu tellitud veeklaas ja supini jäi veel paarkümmend minutit. Imestasin, et lauda ei toodud tavapärast leivakorvikest, aga selgus saabus koos 17.03 laekunud supiga. Juba mõni samm enne piiga lauani jõudmist adusin mõnusat kodust praetud leiva lõhna ja liual ilutseski kaks kärtsatatud leivaviilukat.

Ohh see supp oli ootamist väärt! Rammus, tihke, liharohke, kuum, aromaatne ja oivalises maitsetasakaalus hapukas-vürstikas. Väga meeldis julge sammuke tõmmata valmis kuuma supi sisse koorimisnoaga pikki porgandilaaste ja ja hakkida peenelt paprikaribasid - pehme liha ja krõmpsuvate köögiviljade kombo sobib omavahel oivaliselt!

Olin vaevu jõudnud asuda oma maitsemeeli supiga tutvustama, kui saabus praad (17.09). Ma saan aru et ettekandjad pole ehk pikka ja põhjalikku koolitust saanud, kuid see serveerimisapsakas peaks olema intuitiivselt välistatav. Tegu pole ju siiski sööklaga, kus kulbiga lobi ette visatakse ja leti eest kaduda kästakse.

Praad ise - piisoni steik ameerika salsa ja krõbekartulitega (17.50 EUR) - jäi supile veidi alla. Visuaalselt üsna efektses väljapanekus oli väga vähe asju, mis suisa tunnustavalt ümisema panid. Peategele ehk piisoniliha mõjus esimese hooga küll massiivselt lihalikult, kuid muutus iga ampsuga igavamaks. Tumeda liha lõikekohast voolas küll kenasti punast klaari lihamahla - hea küpsustasmega liha tunnus - kuid liha ise oli veidi kummine. Aga võimalik et piisoniliha peabki nii tihke tekstuuriga olema, avastasin üllatusega et oma 50 eluaasta jooksul pole ma varem piisoniliha vist söönudki.

Ilmselt sellesama liha kõrval üle panni käinud suvikõrvitsaviilakad olid nüüd need asjad, mille peale tunnustusümin saabus ... noh umbes selline nagu karupoeg Puhh teeb kondenspiima ja mee peale. Ameerikapäraseks salsaks oli kahte sorti oa ja paprika kuum segu tihkes tomatikastmes. Krõbekartul - otse kuumal malmist taldrikul ahjust läbi käinud, juustuga kaetud keedukartuli viilakad - maitsesid nagu üks kardulas ikka, kuidagi eriliselt krõbedaks ei oskaks seda tulemust hinnata. Magus küpsemais mekkis küll päris kenasti ja rammusalt, kuid erilisi gurmeevõdinaid ei tekitanud seegi. Noh sihuke aus maamehe sööma, nagu ehk Metsiku Lääne kõrtsides pakutigi.

Kell 17.25 sai toekas söömaaeg ühele poole ja 17.30 arvegi makstud. Sisuliselt tunniajane sooritus on ehk paljuvõitu suviselt sooja, aga kevadiselt hõreda Pärnu kohta, kuid pole ka otse laita, tund on veel päris viisakas ajaraam üksinda söömas käies.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on väga rahulolevalt püsti, hõikab üle köögiukse kokkadele tervitusi ja palub sama taset hoida ka edaspidi. Praepöial  jääb veidi röötsakile nagu kauboi peale prisket kõhutäit, jalad laua peal, orgiga vintsket liha hammaste vahelt surkides. Serveerimis-apsakas ehk supi ja prae sisuliselt üheaegne lauda toomine tõmbab küll stiilipunkte alla, aga kasvõi supi tõttu väärib see puhvet soovitamist küll!