Noobel on see asutus nüüd küll. Meeldivalt minimalistlik, kuid stiilne nii väljast kui seest, endine tõllakuur on nüüd leidnud rakenduse hotelli kantiinina. Siin on mõistagi teine ohutuli - reeglina sellised kantiinid ei ole suuremat asjad gurmee-elamuse pakkumise osas. Kuna klientuur / minimaalkäive on tagatud, siis ei pea eriti pingutama. Kuigi - sellel reeglil on erandeid, mistap järele tasub proovida ikka.
Laupäeva lõunasel ajal on saal inimtühi, varakevadises päikeses kümblev sisehoov on vähesed külalised endasse tõmmanud. Helisevalt naeruse häälega ettekandja suhtlus soojendab õnneks ka siseruumist ja nii saab külastus meeldiva alguse.
Menüü. Oehh. Ja jälle. Supivalik taandub kahele kreemsupile. Ma saan aru et soome turistid kujundavad turgu ja puha. Ma saan aru, et päris supi tegemine on aeganõudev, ainuüksi hea supipõhja ehk puljongi ülesehitamisele läheb metsik aeg ja vaev. Aga ikkagi ... ahh olgu, mis ma jauran, võtan selle mis on, ehk siis antud juhul "Koorene maapirnisupp, praetud kukeseened, brüsseli kapsas, trühvliõli" (7.-EUR).
Napilt viie minutiga laekub taldrikuke, mille serval kolm üle panni käinud kukeseenekribalat ja samapalju brüsseli kapsa lehekest. Kolm lehekest, Karl! Nad koorivad siin brüsseli kapsast lehtedeks!
Supp aga ... see lõhnab nagu mannapuder. Ja maitseb samuti. Nagu vedel mannapuder. Kuhu ja kuidas on ära kaotatud maapirni hõrk pähklimekk? Vahukoore ülekülluse taha? Kummise tekstuuriga seenekesed on vähemalt soolakad ja annavad mõne lusikatäie jagu ollust ära süüa, aga enamasti sinna taldrikusse see kraam jääb.
Supinokkimise ajal on köögist kuulda kena särinat - pannile läks teiseks roaks tellitud "Mahlane Eesti tall krõbeda leivapuru paneeringuga, bulgurisalat ja mustsõstrakaste" (25.-EUR). Tõsi küll, ettekandja nimetas bulguri-sarnast ollust kuskus'iks ... aga ausalt ega neil on keeruline vahet teha kah.
Lamba rösti-astmeks sai valitud "medium" ja seda ta ka oli. Perfektselt pehme ja mahlane, mõnus suutäis ... ainult et peale efektse välimuse tal maitset eriti polnud. See on talleliha nõrkus, et (sarnaselt nt noorloomaga jms) tal pole veel välja kujunenud liigiomast maitsebuketti. Roheline-piparmündine paneering kattis selle vähesegi.
Bulgur või siis kus-kus ... võta sa nüüd kinni ... oli rammus ja kreemine, suhteliselt meeldiv kraam. Köögiviljad seevastu valmistasid pettumuse - no nt beebiporgandi pea ainus funktsioon on olla rõõmsalt krõmpsuv, kuid see isend oli pudruselt pehmeks kuumutatud, samamoodi kui patissoni-poolik (mis maitses üleüldse vesiselt) ja sparglivarredki. Mõni tilk väidetavalt mustsõstrakastet ei jõudnud kuidagi oma maitset avada ning kadus kurva ohke saatel kõige muu teed pisut pettunud maitseja vatsa.
Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial tilbendab täiesti tahtetult alla - kahekümneviiendat korda sai kinnitust (eel-)arvamus, et ainult kreemsuppi pakkuvad restod ei hooli maitsest. Praepöial on küll tiba ärksam, kuid horisondini kangutada suudab teda ehk vaid lamba suurepärane küpsusaste, kõige muu võrra langeb aga seegi allapoole. Seda raha polnud külastus kindlasti väärt. Jäägu see puhvet minupoolse soovitamise patust küll kõrvale.
No comments:
Post a Comment