Rääkida ljulja-kebabi tegemist tundub ... noh umbes sama mõtekas kui anda õpetust muna keetmise kohta. Aga alati saab teha asju ju väikese vimkaga, noh mänguilu mõttes või nii, eks ole?Kebab iseenesest on ürgne nagu kuu ja aegumatult lihtne nagu loomanahk härrasmehe õlal. Kõik veganid võivad nüüd end evolutsiooni õietipuks lugeda, kuid esimene valmistatud toit (mitte juhuslikult üleskorjatud söödav pabul) oli küpsetatud liha. Seda "kebab" tähendabki. Noh ja selle barbaarse kebabi peal on üles kasvanud ka kõige ehmes-pehmema lumehelbekese miljonid eellased.
Iga lihtne asi leiab edasiarenemist ning nüüd tunneb iga oma tänavast nina välja pistnud tegelane selle alaliike. Kõigi Brüsseli öiste nokastanud asukate põhitoidus döner-kebab või siis kõrvalputkas pakutav shish-kebab. Seekord aga satub meie klahvide toksimisest parkunud tööinimese kämmalde vahel ljulja-kebab. Või noh olgu, vardas küpsetatud kotlet, kui nüüd tiheasustusega aguli asuka kombel väljenduda.
Kotletti oled valmistanud? Või vähemalt pealt näinud? Siis pole ka selle toidu valmistamises mingit erikunsti ... välja arvatud üks, millest veidi hiljem räägime. Kannatust, mu noor sõber. Lurista oma päeva esimest laktoosi- ja kofeiinivaba latte nimelist dieetjooki ja proovi jutulõnga jälgida. Kuigi ... kui sa oled juba siiani lugenud, siis võib oletada, et su topsis loksub päris kohvi, see ebaõiglasest kaubandusest ostetu (olgu Shiva halastav)?
Ei pole olemas õiget retsepti siingi, tuleb rahulolevalt tõdeda. Kes väidab, et ilma kurdjukita ei saa seda rooga eluseeski valmistada. Teine, et ilmtingimata läheb vaja seda ... kuidas nüüd eestikeeli öeldagi ... "жировая сетка" noh. Aga las ma kirjeldan mida mina tegin.
Alguses on sibul. Sest ilma mina ei oska. Mõni ütleb et "võeh" ja kolmas suisa sülitab ... aga mina ilma sibulata liharooga teha ei taha ja ei oska. Sest no miski peab ju mahlasust andma, eriti kui tegu on loomalihaga. Aga vat just loomalihast ma seda ljulja-kebabi tegema hakkangi.
Niisiis - sibul ja küüslauk ja köögikombain. Laisk olen, tean. Olen elus ilmselt mitu tonni sibulat hakkinud, kuid kui jutt on kotletimassist, siis eelistan kombaini. Kõrrrr ... ja lendavad need valged maitsejubilad kildudeks. Ja siis tuleb see, mida ükski normaalne inimene ei teeks. Suitsuvorst! Vaata pagan seda teab, miks, aga miskipärast tundus seekord jube hea mõte samasse kombaini lasta ka jupp pool-suitsuvorsti ... sihuke peopesa mõõdus aromaatne isuäratav jublakas. Koll-kolladi müdiseb see veidi koos sibulaga, kuni taltub mõõdukaks mudruks. Noh ja siis samasse ka esimene pool hakklihast. Ikka selleks, et ühtlasemat konsistentsi anda. Ja see, mu kaimud, on ülioluline!
Nüüd siis kummutan kombainis kokku mätsunud lihase massi suuremasse kaussi, panen peale teise poole hakklihast, siputan soola-pipart ja asun käsitsi mässima, rudjuma, mudima ja masseerima. Sest vaata tulemus peab olema ühetaoline ja tihe - see ongi esimene pool eelmainitud salajasest eriteadmisest.
Mõistlik oleks nüüd panna söed grillis hõõguma, sest valmis lihasegu peab u pool tundi maitsestuma-ühtlustuma. Ja ega alla poole tunni ja söed ka küpseks ei saa, ega ju?
Noh ja kuni söed vilavate silmadega üksteist vahivad ja vastastikku kuumi kirgi kütavad, saab asuda vardastamise juurde. Võtad aga paraja peopesatäie kotletiliha ja asud teda patsutama, pihkude vahel loopima ja muidu vaikselt klohmima. See on nüüd teine pool rituaalsest salatoimetusest. Sest lihamass peab olema tihe, tihke ja ilma ühegi õhumullita!
Varda otsa panemisel on koolkondlikke erinevusi - et kas vajutada varras külje pealt liharulli sisse või ajada see tagumikust sisse (see polnud nüüd see mida sa mõtlesid, eks ole!) - aga mina ei oska ühte meetodit teisele eelistada. Või kas kasutada metall-vardaid (et annavad sooja ka liha südamesse) või puuvardaid ... jällegi maitse ja juhuse asi. Ainult et neid puutikukesi tuleb ennem mõistagi vees leotada, eks ole!
Kui kaua süte peal küpsetada? Vaata nii oinas ma nüüd kah ei ole, et seda õpetada. Et kas kaane all ja miilamisi või lehvikuga süsa kirkaks vehkides? Jällegi siiralt teie asi. Kui on pealt pruun ja torkamisel seest lihamahla voolab, ongi valmis. Sütele tilkuva ja valge ohvrisuitsuna kerkiva maitsva rasvakese hõngu vastu ei saa midagi - see teebki kogu asjatamise vaeva vääriliseks.
Ja mis tulemus siis oli ... eriti võttes arvesse seda va suitsuvorsti vimkat? Noh oli see nüüd tajuhäire või mitte, aga eriti-eriti-eriti lihalik-lihane elamus sai seekord keele kaudu ajju lükatud.
Minul kulus ära:
- kaks kopsakat sibulat
- pool pead küüslauku
- sadakond grammi suitsuvorsti
- 800 g looma-hakkliha
- soola-pipart-maitseaineid
Ajakulu: kokku kogu tegu ehk tund aega, seda koos liha maitsestumise ja süte ooteajaga. Maksumus - noh ehk on u 5-6 eurot. Tulemus - 10 peopesapikkust vardatäit.
No comments:
Post a Comment