Kananahašašlõkk?

Reeglina ma ei osta eelvalmistatud toite, eriti mis puudutab nö šašlõkiliha. Ise algmaterjalidega mässates saad nii enda jaoks sobivama maitsetulemuse kui ka rahulolu protsessist endast. Aga näe, miski hull tuju ja kollane allahindlus-sildike -tõmbasid mu kätt ning korvi rändas ka jogurtimarinaadis kanašašlõkk.

Kodus paki avamise järel aga vaatas vastu mitte rõõsa ja roosa kanaliha, vaid latakate kaupa sellesama sulislooma nahka. Tegu polnud juhusega, iga lihatüki küljes oli mitte lihtsalt seda kattev kiht, vaid enamasti sellest suurem lotendav valge kattematerjal.

Jättes kogu targutamise kõrvale (teemal et miks, kas ja kus on kananahk kohane külge jätte ja kus mitte), nüsisin liigse kattematerjali maha ja tulemus sai selline. 900 grammisest pakist 200 grammi nahka (ja loomulikult on tegu ainult kausikese sisu kaaluga). Eee ... no ma ei tea, kas see on kuidagi proportsioonis eluslinnukese näitajatega? Igatahes šašlõki puhul on seda palju nii ehk naa.

Mis siis on selle loo moraal? Ei maksa ikka osta põrsast kotis ehk siis marinaadis liha, mille kooslust sa näha ei saa. Konkreetse tootja kohta ma pretensioone ei oma, olen sama firma sildi all ostnud kana tagavaraosi ennem ja ostan ka edaspidi.

Ja kuna mulle ei meeldi raisakullilik lähenemine, et ülesnokkimist väärivad ainult kriitilised kirjutised, siis ma ei soovi, et seda konkreetset postitust jagaks mõni meediaväljaanne.