Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.