Sellel lool peaks olema mõned alapealkirjad. Noh näiteks „Tõeline ebaõnn“ või „Kuidas üks laudkond võib rikkuda saalitäie inimeste õhtu“. Seega sissekanne saab olema keskmisest õnnetum ... ja selles pole karvavõrki süüdi antud puhveti köögipool.
Teisipäeva õhtul oli mul paar tundi aega, et võtta sihikule mingi Tallinna kesklinna söögimaja. Spioneerisin päeval veidi võrgus ringi, leidmaks midagi huvitavat ning pidasin pikivahet toiduga, et maitsemeeled ergud hoida. Mul pole probleem ka 24 tundi söömata olla, kuid 10-tunnisest pausist piisab kah kenasti.
Luure tehtud ja pisipaast peetud, seadsin sammud mööda vihmamärga sillutist vanalinna veerekese peal asuvasse puhvetisse nimega Must puudel. Suur oli aga üllatus, kui jaanuari hakul ja tööpäeva õhtul oli maja täis mis täis!
Noh ühest küljest on see ju hea märk – kui rahvast on palju, siis peaks asutus ju seda väärt olema! Teisest küljest aga ... aga kõigest järgemööda.
Leidsin tagumisest hämarast, kuid lärmakast saalist ühe vaba lauakese ja pressisin end sinna, kuid osutus et see oli viga. Aja jooksul minu silmad harjusid, kuid osutus, et fotosilma jaoks oli see sama ebapiisav kui külmikulambist kogu köögi valgustamiseks. Nii et toidupildid on seekord tontlikult tumedad, vabandage!
Kiirelt esitatud tellimuse ootuses harjusid ka mu kõrvad üldise meluga ning hakkasin eristama mustreid. Õigemini mustriga, mis võnkus ühest lauast. Kogu ülejäänud saal üritas end üksteisele kuuldavaks teha olukorras, kus sisuliselt üks inimene lõi säherduse müranivoo, nagu oleks tal vaja üle karjuda lennuvälja stardikoridorist.
Vahepeal saabus esimene roog. Kahekohalisest supivalikust, et mitte öelda ramenivalikust võtsin suitsukana versiooni (7,80 EUR; Ramen nuudli, enoki seened, wakame, roheline sibul, keedetud muna, porgand, sojaoad), selle kohalejõudmiseks saabumisekskulus 13 minutit. Esimesed sõõmud leemekest tõid naeratuse näole. Kuum, suitsuse noodiga ja maitsetihe vedelik tegi hingele pai. Noh võbolla oli see pai pisut liiga soolane, aga las ta olla. Toored progandiribad andsid nuudlite ja vetikate ning seente pehmusele vahelduseks kõrmpsuvat struktuuri. Kanalihatükid ja poolrõhked oad lisasid toidule tummisust. Mõnus värk!
Helireostuse allikaks oleva laudkonna kisa-isik oli vahepeal veelgi eksalteeritumaks muutunud ning laotas üle saali laiali oma piinlikuvõitu eraelu. Seksuaalset frustratsiooni, et täpsem olla. Ning et teid nüüd seal teispool ekraani punastama panna, siis mainin vaid kahte kordumakippuvat märksõna: dildo ja vagiina. Minusugune vana tümikas istus ja kannatas tubli eestlasena, selmet otsida mõnes teises saalis vaiksemat nurgakest või vähemalt paluda personalil lärmitsejat ohjeldada.
Teine roog saabus 25 minutit peale tellimist: grillitud hiidlesta steik (14.-EUR; herne-peekoni tamp, varajane porgand, šampanjakaste). Vat see toit oligi konksuks, mis mind haakis ja mille pärast ma kohale tulin, no kõlab ju põnevalt?
Ma pole kindel, kas ma kasutaks sõna „steik“ ilmselt auru peal valmistatud nahaga kalafilee kohta, tõesti ei tea. Aga hästi maitsestatud, toekas, mure ja merene oli see kalapala nii ehk naa. Kirja järgi herne-peekonitampi pidasin ma maitse järgi küll pigem herne-brokkolitmabiks, aga mõnusalt omamoeline ja pehme kalaga kenasti haakuv igatahes. Šampanja käib ju kokku kaaviariga, kas pole? Selles võtmes oli ilmselt mõelnud kokk ja teinud kala/meremarjase imemõnusalt merelise kastme. Mõned juba supist tuttavad sojaoad olid serveeritud koos mageda pestoga. Rõhke vinnutatud porgandi lisamisest pole ma kunagi teisiti aru saanud kui dekoratiiv-elemendist.
See taldrikutäis pakkus just seda positiivset köögielamust, mida olin otsima tulnud. Paraku lülitas selle murumadalaks muu atmosfäär, sest üritasin vahepeal sõna otseses mõttes lärmipoolset kõrva näpuga kinni toppida, aga söömine muutus üha ebameeldivamaks. Saalist hakkasid lahkuma laud laua järel inimesed, haarasin minagi mantli ning kiirustasin välja, makstes käigu pealt arve.
Vihmast ja tuledest pronksjalt läikivatele tänavakividele astudes hingasin sisse jahedat õhku ja puhisesn kergendatult. Milline õnnis vaikus!
Kokkuvõte on seekord kolmetine. Supipöial on üsna kenasti püsti, see soolane ja mitmenäoline supike sobis niiskesse talveõhtusse väga hästi. Praepöial on veel otsustavamalt püsti, riputades koka kaela eriauhinna fantaasiaküllase kastme eest. Kolmanda pöidla aga tahaks torgata saalipersonali ribide vahele, kes ei vaevu lärmakaid kundesid ohjeldama.
No comments:
Post a Comment