Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Postimehe toimetus on kolimas uude kohta. Bussijaama lähedusse, kui nii ligikaudu määratleda. Hea uudis neile, kel asja pealinnast väljapoole või väljastpoolt toimetusse. Halb uudis aga selles mõttes, et läheduses on päris vähe puhveteid.
Aga õnneks on mõne sammu kaugusel Fredo Köök ja Baar. Pisut nurga taga, aga lähedal ikkagi. Üks üsna efektiivne puhvet, saamaks hakkama äripäeva lõunase inim-tulvaga, olgu etteruttavalt öeldud.
Soe ja pehme ja isuäratav on siia sisseastumine. Otse ukse ees seisab laud, millel lebab kuhilake värskletküpstetatud saia, levitades end ümber seda imemõnusat lõhnapilve, mis toimib parima visiitkaardina.
Et sattusin siia esimest korda, siis kulus mõni hetk aru saamaks, et tegemist on sisuliselt modernse sööklaga. Lühike menüü, soodsad hinnad, kandikud ja kiire pool-iseteenindus – see on vist kõik, mida on vaja teada sissejuhatuseks. Pehmetes toonides sisekujundus ja nutikalt liigendatud lauad samas leevendavad seda sööklalikku aspekti ja lasevad leida suhteliselt eraldatud nurgakese olukorras, kus tegelikult koos sinuga on ühe pika laua taga veel 5-6 inimest.
Kuna mul oli bussi väljumiseni lademes aega, siis istusin pikemalt, toksides vaheldumisi telefoni ja arvutit. Samal ajal käis mitte just kõige suuremast ruumist läbi tubli paari bussi jagu rahvast, neelas alla oma lõuna ja väljus, kuid hetkekski ei tekkinud ülerahvastatuse tunnet – tubli tunnustus ruumikujundajale!
Esimeseks roaks valisin borši (3.50). See tuli endal kaussi tõsta, soovi korral tuunides seda hapukoorega. Samal laual lõikasid endale jällegi ise otse sepikulisest saiapätsist viilaka, määrisid ikka ise oma soovi kohaselt peale maitsevõikest. No puhas iseteenindus ja söökla, aga nunnu ja mõnus.
Supike ise oli aga paraku paras pettumus. Einoh, halb ta ei olnud, oi seda mitte! Aga no õudselt kahvatu igas mõttes. Borš algab ju värvist, eks ole? Sellest kirkast ja elurõõmsast peedipunasest, mille saavutamiseks/säilitamiseks tuleb aga üsna oskuslikult mängida mingi hapu lisandiga, tavaliselt äädikaga, seda siin tehtud aga polnud. Peet-porgand-kapsas-sibul, kõik need tegelased olid siin supis ju olemas, aga üsna ühevärviliseks ja luitunuks keenud. Lihaga polnud koonerdatud, millegipärast oli isegi kartulit lisatud. Õnneks leidus laual pipraveski, millest sai leemele särtsu anda ja noh, kõlbas süüa küll.
Teiseks roaks sai tellitud kalkuniliha magus-hapus kastmes (5.50). Toidu tellimise ajal letist anti mulle number, kuid kui tulin supikest võtmast, siis oli number juba laualt kadunud ning praad selle asemel ... ja seal ta siis jahtus. Noh selline tõhusus on ilmselt kiirsööklas hea, ent minule tegi see terakese tuska.
Liha oli korralikult pehme ja pigem magus kui hapu – umbes komandiku massist moodustavad ananassitükid tegid oma töö. Pikateraline riis kenasti sõmer. Kuhil porgandisalatit hakkas aja jooksul leebelt ilmutama oma korea-pärast olemust ja pani suu meeldivalt õhetama.
Kokkuvõte seekord veidi uimane. Supipöial on suht-koht löntis, laites boršisupikese kahvatut versiooni. Praepöial jääb horisondi juures pidama, sest ega siingi midagi kiita pole, aga vähemalt laita ka mitte. Kui aga võtta arvesse hinna ja kvaliteedi suhe ning muhe üldpilt, siis võib öelda, et kiireks lõunatamiseks võib seda puhvetit komakohaga soovitada küll.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment