Narva pole just pisike linn, aga väljas söömise kommet selle asukatel väga pole, sestap pole siin ka puhveteid just liiga palju. 50+ tuhande elanikuga linna kohta umbes 40 asutust, kui uskuda tripadvisorit. Sellesama tripadvisori reitingus 11.kohal paikneb vene kööki pakkuv asutis nimega Печки-Лавочки.
Kaubakeskuse Fama teise korra peal paiknev puhvet paistab eemalt kitšilik-slaavilik, kuid kohale jõudes paljastub harilik söökla. Noh võibolla kröömike moodsam, kuid ikkagi söökla. Kogu moodsus taandub sellele, et sa saad ise endale meelepärase toidu kokku kruvida, tellides jupikese kaupa taldrikule just seda mida seina peale kirjutatust soovid. Samas peitub selles ka väikene kavalus, sest iga jupike ise näib odav, aga kokkuvõttes pole tulemus odav mitte. Noh ma ei tea, vaadake nüüd seda pilti ja öelge, kas 12.-EUR on palju või vähe selle kandikutäie eest?
Supivalikus oli seekord selline meie kandis haruldane nähtus nagu hapuoblikasupp, mida lasksin endale panna suurema kausike (3.-EUR, väiksem oleks olnud 2.-EUR). Välimus pole sellel kraamil küll kuigi apetiitne, aga tühja sest, pole selle vana tuttavaga aastaid kokku puutunud, tahaks uuesti tere öelda.
Aroom on sellel suptšikul nagu ikka igal murusupil, olgu see siis üles ehitatud naadi või võilillelehtede peale, ainult ehk natuke hapukam. Šmekk kandis endas kah sama hapukat nüanssi, aga see oli pigem aimatav kui domineeriv. Pehmeks keenud kruubid, kanakintsu ja kartuli tükikesed, peenelt riivitud porgand ja jämedalt riivitud keedumuna. Lihtne talupojasupp, nii nagu ta olema peabki. Hakata sellise kraami puhul õiendama, et pole vürtse või miskit, oleks ilmselt snobism.
Praena tellisin endale „kana küüslauguga“ (2.80), millele lasin juurde panna hautatud kapsast (2.-EUR). Teisele taldrikule tõstsin salativalikust vinegretti, kapsa-porgandisegu ja peedisalatit (sõltumata valikust 1.40 100 gr eest).
Kana küüslauguga kõlab palju uhkemalt kui see tegelikkuses oli. Taldrikule asetati üks väheldane kanakintsuke, mis oli ilma kondita ja majoneesi all küpsetatud – täpselt nii nagu sovetiajal maitseainete puuduses kõik vene perenaised tegema õppisid. Küüslauguga ma mingit kontakti kanakese puhul ei saavutanud, küll aga leidus seda päris uljalt peedisalatis. Vinegret ja kapsasalat maitsesid üsna ei kuidagi, magus-hapu hautatud kapsas aga meeldivalt lihtsalt ja koduselt.
Kokkuvõte siis. Oehh. Nomaeita. Iga osa polnud eraldi ju halb, aga vaimustuda ei oska sellest kõigest mitte üks tonks. Nii supi- kui praepöial jäävad rõhutatud viisakusega horisontaal-asendisse, näitamaks seda et koduseid toite pakkuva söökla jaoks on tase aktsepteeritav. Aga kuidagi soovitada stiilis „minge sinna ilmtingimata!“ kah ei taha.
No comments:
Post a Comment