Reval Cafe kohvikuteketil on palju pesakesi, minule jäi seekord jalgu Müürivahe tänava oma. Või peaksin vist ütlema, et takerdus pöidla külge, mitte jäi jalgu? Enivei, meeldivalt varastest hommikutundidest lahti olev puhvet väärib keelega ülekäimist!
Letist toidutellimine ja numbriga laudajalutamine kuulub küll pigem söökla- kui kohvikukultuuri külge. Aga no oletame et tipptundidel oleks ilma selleta ilmselt tellimuse ja kunde kokkuviimine üsna keeruline, ehkki varasel ennelõunal olid saalis vaid üksikud kunded.
Esimeseks käiguks sai tellitud „Revali borš pardilihast“ (6.-EUR). Sai tellitud ja oodatud. Suisa kaksümmend minutit oodatud. Vahepeal oli küll kiusatus küsima minna ... aga noh, mul oli hetkel aega ja seega otsustasin oodata ja vaadata.
Umhhh. Nojah. Kahekümne minuti möödudes näen, et minu poole suundub ettevaatlikul sammul noorsand, käes kaks taldrikut. Oehh. Kas tõesti?
Ja nii oligi! Kodanik toob mulle lauda korraga nii supi kui prae! Jebenti dušu! Miks??? Küsin seda ka noormehe käest, mille peale ta kohmetult küsib, et kas toob mulle ka kohvi kohe, kuigi ma tellimuse hetkel kaks korda kinnitasin, et „kohvi tooge mulle palun kõige lõpus!“
Aga olgu, lükkame kerge nörrituse endast eemale nagu mobiiltelefoni peale toidupildi tegemist ja asume siis asja kallale.
Ja edasi tuleb puhas rõõm! Boršike on kirkalt peedipunane nagu kord ja kohus. Pikkade kangikestena ribastatud köögiviljad on perfektses küpsusastmes. Pardilhakest on küll vähe, aga täiesti olemas. Ja need lisandid, oi need väärivad tõsist kiitmist! Kolmes eraldi napakeses leidub hakitud murulauk, hapukoor ja riivitud küüslauk! Oi vat see on nüüd üks õige tegu ja nägu, mis siin kokku saavad. Supike ise on minu keele jaoks liialt leebeke, kuid no kuuuuulge ... sutsakas küslapüreed lööb selle ju särama! Ja olgu olemata need mõtetud mured võimalike odööride üle hiljem. Elus olgu maitset ja lõhnu ja värve!
Praena valitud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR) jahtub küll õnnetult supisöömise aegu, kuid seegi taldrikutäis väärib kiitmist. Efektses kuhjatises serveeritud praekartulid ja brokkoliõisik, mööda taldrikut laiali pillatud erkrohelised oad ja kollakad kastmekuhjatised lõid mulje nooblist köögist, kustutades üsna olematuks sööklaliku teenenduse. Kanafilee ise osutus küll üsna magedaks, temasse peidetud roheline maitsevõie polnud mingit märgatavat maitsejälge endast maha jätnud (ehkki võimalik et boršiga kaasnenud küsla-laks varjutas selle võimaliku jälje). Aga need efektsed kastmekuhilakesed päästsid päeva ja lõid maitse-seieri maast lahti. Tihked, majoneesiselt rammusad, julgelt karriselt vürtsikad törtsud lausa hüüdsid, et nad pole mingid albid iluasjakesed, vaid et nende taldrikulejätmine oleks patt mis patt!
Kokkuvõte seekord kahetine. Kahe roa korraga laualetoomise patt on nii loll apsakas, et võtab sõnatuks. Õnneks oli laualetoodu niivõrd hea, et nii supi- kui praepöial on püsti! Seda puhvetit soovitan mina küll!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment