Püssirohukelder on Tartu kõige vaatamisväärsem kõrts. Olen sellesse suunanud ilmselt küll sadu turiste ja muid külalisi, kes iial on minu käest küsinud, et kuhu siin linnas sööma minna. Tõsi küll, alati lisanud, et te ju ei pea seal sööma, aga üle tasub vaadata see asutis ilmtingimata. Sest see on MIDAGI ERILIST! Need kõrged telliskivivõlvid koos üldise stiilse sise- ja välisvaatega tasub igaühel kasvõi korra oma silmaga üle kaeda.
Kella-kuuesel-ajal oli saal tühi nagu tikutoos peale jaanipäeva, sisenemise hetkel olin ainumas külastaja. Lõunased käijad olid juba läinud, õhtused polnud veel tulnud. Puhkehetk nii köögile kui letitagustele piigadele. Tšill ja grill ... ja siis tulin mina, eks ole :)
Selle asutise peamiseks fiškaks on muidugi nö suutükikuulide ehk saiade seest toitude pakkumine, aga otsustasin seekord neid mitte näppida. Võtsin esimeseks mereannisupi (5.-EUR) ning jäin ootele. Samal ajal tuli kohale õhtust üritust ettevalmistav helimees ja asutas end laudu lohistama ja muid vaid talle teada olevaid nõidusi toimetama. See tuletas ühtlasi meelde kõik need korrad, kui olen soovitanud – ärge isegi mõelge siia õhtuti istuma tulla, sest üle lärmi on rääkimine ilmvõimata, isegi kui sa end rõdule kaugemasse nurka sätid.
Tellimusest möödus üsna täpselt 15 minutit, kui saabuski supike. Või noh. Supike vaid tinglikult, kui nii esimese pilguga hinnata. Kandilisel taldrikult kuhil nuudleid-paprikaid ja selle kõrval napake puljongiga. Kallad aga need kaks asja kokku ning voila – ongi suptšik valmis.
Kallasin. Lõhn meelitas kohe vägagi – kalapuljong tema ausas eheduses. Nuudlihunnik taldrikus avanes, vabastades tõepoolest enda seest ka mereannikesi. Neid sügavkülmutatud pakitooteid, teate küll. Mikrokrevetikesed ja minikaheksajalakesed, kalmaarijupikesed ja karbiasukad. Ja krabipulga seibid. Krabipulk, mu eesel! Mereand!?
Einohjahnoh. Leemeke maitses tõesti hea. Mõõdukalt soolakas ja õrnalt vürtsikas, veidi sidrunheina ja koriandri noodikesega. Vajadusel sai laimilõikudest hapet juurde tuunida. Kõik ju kena või mis? Aga no ma’i tea. Eesti on mereriik või jaa? Et siis miks kasutada valmiskülmutatud kaugemaiseid elukaid? Ja krabipulki!?! On see sihuke huumor või tõesti valmis-segus ongi need jubilad sees?
Praena sai tellitud „Klaarsäga kartulipüree ja Hollandi kastmega“ (14.-EUR), mille kohale ujumiseks kulus 25 mintsi tellimisest.
Alustan madalaimast nimetajast ehk kalast endast. Asusalt öeldes ma ei mäleta, et minu varasemad kokkupuuted selle uudse kalaga oleks olnud mudamaitselised. Angersägal on seda olnud. Klaarsägal aga mitte. Ja veidi kummine tekstuur ei muutnud seda elamust kuigivõrd paremaks.
Kartulipüree oli meeldivalt siidine, kuid magedapoolne. Sellesse torgatud seemneleivakrõpsud lisasid vahvat visuaalselt tekstuuri, kuid toidu endaga ei haakunud kuigivõrd ... ennemuistsel aal küll oli leivaviil koos kardulapudruga üks põhitoiduseid, aga praegu ma ise neid kahte asja ei paaritaks. Marineeritud punane sibul mõjus muheda krõmpsu magus-hapuka lisandina. Parim moment toidus oli aga julgelt ja asjakohaselt happeline-sametine hollandi kaste, mille puhul võis tõesti tõdeda, et vaata siin oli köök pingutanud.
Kokkuvõte ei pakata just entusiasmist. Tartu muljetavaldaima interjööri ja looga puhvet ei paku sama kõneväärset söögielamust. Supipöial tudiseb kuskil horisontaal-asendis, soovides kiita toidu serveerimisega kaasnevat esmamuljet, aga laskudes alla krabipulkade juurde jõudmise hetkel. Praepöial ei oska lugu pidada mudamaitselisest kalast, kuid samas tahaks jällegi kõrgemale kerkida kastme meenutamise juures. Sõnaga – seda puhvetit soovitan ma jätkuvalt pigem väljanägemise, kui köögi pärast.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment