Rataskaevu uulits on Tallinnas ilmselt vist küll kõige toiduküllasem tänav. Arvad, et oled kõik seal paiknevad puhvetis läbi käinud? Aga von Krahli teatri all olevas asutuses Vanaema juures? Ahhhaa! Ega seda kangialusesse jäävat pesakest polegi nii lihtne silmata, peab ikka varasemale luureinfole tuginema, jahtides neid kohti, mida veel pole külastanud.
Mina jahtisin, leidsin ja läksin. Rasket ust lahti hiivates tervitas mind kõva sumin ja üsna läpatanud õhk. Kogu keldrisaal oli umbe täis vanemaid soome härrasmehi, nende ülemäära valju naeru, söögiriistade kolinat ja toidulõhnu. Aga minu poolt poleks aus, kui ma kohe seda esmaemotsiooni ei pehmendaks lausudes, et see umbsus oli ka ainuke negatiivne moment kogu külastuse jooksul.
Vaevalt olin jõudnud soni ja mantli maha koorida, kui minu kõrvale jõudis rõhutatult vanaemalikult riides ja sama leebelt naeratav proua. Kuna olin menüü juba veebis läbi uurinud, siis sain kohe käigu pealt tellimuse sisse anda ja jääda ootele. Mainisin umbsuse probleemi ka prouale, kes leidis kohe ka asjale lahenduse, tehes keldrikäigus kõrguva ukse irvakile.
Esimeseks roaks tellisin koduselt kõlava „Supp suitsulihaga“ (Tummine suitsulihasupp kartulitega: 4.50 EUR). Selle eel toodi lauda mõnusalt ja värskelt lõhnav leib ja soolakas ürdivõi. Supikese saabumist ei tulnud kuigi kaua oodata – tellimise hetkest läks ainult 8 minutit, kui lakkamatult ja leebelt naeratav proua selle kohale toimetaski.
Suptšik nägi välja ja maitses üsna sama koduselt kui kõlas. Hämuses leemes leidus kopsakaid mundris keedetud kartulitükke, porganidt ja sibulat, ribide küljest lahtikeenud lihatükikesi. Köögis oldi ilmselt kulbiga usinalt potipõhja kaabatud, sest taldrikusse oli end sokutanud suisa kümmekond pipratera ... aga paradoksaalselt üldse mitte pipramaitset. Supike oli sama leebe nagu vanaema naeratus. Lihtne, soe ja kodune. Turvaline värk, aga meelde ei jää kah kuidagi. Suitsulihasupp, millel pole suitsuliha aroomi ega mekki, ei ole just kuigi meeliülendav, või mis?
Teise valikuna võtsin „Vanaema pühapäevapraad“ (Sinepises kastmes hautatud veise sisefilee lõigud, praekartul, tervisesalat, soolakurk; 15.50 EUR). Tellimuse hetkest võttes 25 minuti möödudes lauas ta oligi.
Et kui pühapäevapraad, siis peaks olema midagi erilist, kas ei? Tuleb tunnustada, et oli ka! Aga alustan nö kahvatumast otsast, et siis muutuda järjest maitsvamaks.
Üsna efektselt välja nägevad praekartulid olid sisult üsna magedad ja pisut vesised ja soolakurgike veidi liiga pehme. Seevastu tervise-salat (kapsa-porgandi-sibula-paprika segune) maitses supermõnusalt, seda ostaks kohe purgiga kaasa ja vohmiks kodus suure lusikaga! Üsna kenasti pehmeks haudunud loomalihatükke sidus kokku hall, kuid supermaitsev kaste. Jah ta oli ehk ülemäära magus, aga no seda ei saanud mitte tilgakesti taldrikule jätta. Üllatavalt maksakastme-laadne maitse pani korduvalt noa ja kahvli abil veenduma, et lihaolluseks polnud mitte maks, vaid peenekiuline noorloomaliha. Lahke naeratuse käest üle küsides sain rõõmsa vastuse, et meenutab jah maksakastet, aga tegelikult olla see eesti kange ja soome magusa sinepi kokkusegamise tulemus.
Kokkuvõte siis seekord kolmetine. Esiteks: keldrikõrts ja ventilatsioon – see teema vajab koha pidajal tõsiselt läbi mõtlemist. Teiseks tuleb supipöial, mis on veidi longus, kuid siiski mitte torisev. Praepöial on aga üsna kenasti püsti, küsides et kas seda mõnusat salatit ka kaasa osta saaks ja et kuidas ikkagi kahe sinepi segust tuleb nii superhea kaste?
--
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment