Kuna aga tegu on veidi tavatu olukorraga ja kirjeldusega, siis torkan siia vahele ka mõned üldisemad mõtisklevad jorinad, ma loodan et te ei pane väga pahaks :)
Kokku pakuti neli käiku, millede kirjeldused olid kenasti ära toodud iga külalise ette asetatud vahval kuubikul. Tõsi küll, esimene neist toodi kandikul kätte juba fuajees koos tervitusjoogi pokaaliga, nii et sellest pole mul pildikest siia juurde tuua – väiksemat sorti sõrme suurune suvikõrvitsarullike kitsejuustuga oli igatahes mõnus karge ampsuke.
Esimene küsiv jorin algab nüüd. Miks kõigil nendel pidulikel vatuvõttudel diskrimeeritakse tublit poolt seltskonnast, kes veini asemel eelistaks õlut? Šampusepokaal tervituseks, punast ja valget veini eri käikude juurde pakutakse küll, lõpujoogiks šerri või portvein jms, aga kuhu jääb õlu? Vähesed erandid on õllesõbralikemate maade saatkondade korraldatud üritused, kus viinamarjapõhised joogid pole ainukesed toidukõrvased.
Mul on selle kohta oma, võibolla veidi ekslik, aga siiski seletus. Nimetaksin seda talupojakompleksiks. Et ammustel aegadel käis talurahvas piilumas, mida mõisarahvas ka sööb ning joob – aknast oli näha veinipudeleid, kuid mitte õllekappasid. Nii ongi siiani meie ühismälus see veider arusaam, nagu vein oleks midagi peent ja õilist, õlu aga talupoegade labane tarbejook.
Olen mõnel analoogsel üritusel teinud sellist vempu, et palunud juba lauas istudes korraldajatel mulle siiski õlut tuua ning jälginud siis vaikse lustiga, kuidas enamik lauakaaslasi jahmunult küsivad „kas nii ka saab“ ja siis samuti minu valikuga kaasa lähevad.
Aga nüüd siis edasi toiduga. Eelroa kirjeldus kuubikul kõlas: „Küüliku rillette, sinihallitusjuust, pistaatsia, õun“. Niiiiii, öelge nüüd ausalt, kes teab misasi on rillette? Igatahes küsisin seda ka lauas ning keegi ei osanud vastata. Isegi lauakaaslaseks sattunud vana erudiit ja mälumängur vürst Volkonski koukis vastuse otsimiseks taskust nutitelefoni ja luges guugli abil pidulikult ette selle tähenduse – põhimõtteliselt on siis tegu rasvas küpsenud, peenelt ribastatud ja rasvakaane all säilitatud lihaga.
Siit siis järgmine küsimus – kas sääraste nimetuste kasutamine on peenutsemine või sööjate harimine? Talupojakompleks? Igatahes maitses kenaks halukeseks vormitud valge külm rullike rammusalt ja meeldivalt ... kuigi küülikuks ei oskaks seda mingi valemiga pidada. Ilmselt olen ma ise piisavalt talupoeg, et mitte eristada kana küülikust :) Juustutäppide sisse püsti torgatud õunaviilud ja jahvatatud pistaatsiapuru lisasid roale igatahes kena pidulikkust ja kõik mitte-veganid kiitsid meeldivat ampsu.
Põhiroog „veise sisefilee, kukeseened, dauphiniois kartul“. Jaa, kukeseenelõhn saabus lauda juba enne taldrikut, selle seene kasutamine on alati kindlapeale minek! Seenekuhilakese all lösutas lapserusikasuurune fileetükk, mis oli peaaegu et ideaalses küpsuseastmes, kuid paraku sisuliselt maitsestamata. Veinikastmeke aitas seda viga veidi leevendada, kuid kreemise tekstuuriga kartuliviilakatest koosnev ümarmoodustis jätkas sama nullmaitselist rida.
Magustoidu ajaks pidin ma aga juba lahkuma, jõudmaks Tartu bussile ja õhtuks tudengite ette kõnet pidama. Aga kuna magusapöial on mul aastatega degradeerunud olematuks, siis oleks see käik minust jäänud puutumata nii ehk naa.
Viimaseks jätan aga kasutamata jäänud supipöidla kurva ohke. Suppi ei pakuta tolistel pidulikematel, kutsetega üritustel mitte kunagi. Aga noh, eks sellest võib ka aru saada, sest küllap kardetakse peenemaid lipse ja muid ilusaid riideid plekitada, mis supisöömise ajal pahatihti sündida võib.
Ligi kolmetunnise ürituse kokkuvõtteks aga nendin, et toidu pärast ei maksa taolistele üritustele üldiselt tikkuda. Korraldaja/toitlustajad üritavad ilmselt vältida maitseelamuste pakkumist, kuna peljatakse et need ei pruugi kõigile meeldida. Või teisiti võttes – masstoitlustamise puhul, kus korraga peab olema võimalik lauale kanda kümnete või isegi sadade portsude kaupa ühesuguseid roogi, lähebki suurem aur kena vormistuse peale. Võimalikult neutraalsed maitsed, ainult et rõhutatult kallid ja hästi nooblilt vormistatud road. Ja toidud olgu peente nimetustega. Ehhh mind talupoega.
No comments:
Post a Comment