Rõõm algas sellest, et pisikesel puhvetil, mis suuresti omamaja rahvale on suunatud, on viitsimist iga päev panna üles ka oma FB lehele kogu selle päeva menüü, näidates nii, et ka muu rahvas on oodatud. Pisut üllatav oli näha, et selle pooltunnikese jooksul käis siit ridamisi tellimisi ära viimase ka toidukullereid – aga eks oli ka tööpäeva lõunane aeg.
Mingit põhjust rääkida siin interjöörist pole – see on üsna funktsionaalne asutis, kus korraga mahub paar inimest leti äärde tellimust tegema ja kümmekond inimest maha istuma. Tellimuse tegemisel saabus teine rõõmus hetkeke – kuna tellisin oma tava kohaselt supi JA prae, siis küsiti, et kas teine käik tuua peale esimese lõppu? Kae siis kui sulnis, sellises sööklalikus õhustikus osatakse kundest rohkem lugu pidada kui mõnes kaugelt nooblimas kohas, kus ilma küsimata tuuakse ette mõlemad käigud korraga ja tee sa siis nendega mis tahad.
Valisin esimeseks „Kana- nuudlisupp“ (3.00), mida tuli endal suurest potist õngitseda. Raputasin kõrvalolevast kausikesest veidi rohelist muru värvirõõmuks peale ja astusin lauda. Tihke ja lihtne supike tervitas alguses küll üsna vesise ja maitsetu leemekesega, kuid kausi edenedes tekkis tõdemus, et no suti on siia ikka vähemalt musta pipart pannud ja koos vähese õhetusega kerkis pisut ka arvamus. (Ehhhh, hea kondipuljongi peale on vaja suppe ehitada, mitte kraanivee peale ... aga noh see on vaid minu nägemus).
Praeks valisin maja kalleima roa „Kooreklops veiselihast“ (6.00) ja kartul/riis/tatar valikust võtsin sinna jurde viimase. Veidi valesti valisin, sest fotogeneetliselt nägi sobiliku ajavahega lauda toodud taldrik välja kui tööõnnetus – pruunikashall tatar ja samavärvi kaste pruuni lihatüki peal nägi visuaalselt välja kui üks suur plärakas. Kuna aga koos selle plärakaga saabus ka soovitus võtta kõrvale salateid, siis valisin taldrikule värvirõõmsamaid lisandeid ja asi võttis palju apetiitsema mulje.
Kolmas rõõmus moment saabus aga esimest ampsu võttes – see loomaliha oli otse OIVALISELT pehme. No siin ei saa jätta kasutamata seda armetult ülekasutatud mõistet „suus-sulav“, aga ta olgi just selline ja maitsev ja nunnu ja üleüldse! Kastmeke oli ilmselt ehitatud sellesama liha hautamise leeme peale ning maitses seetõttu sama lihtsalt, kuid ülimeeldivalt. Magusakas riivporgand ja hapuks tuunitud peet lisasid siis juurde oma maitsenüansse ning rahulolu kerkis koos pöidlaga kõrgele.
Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial on veidi sorgus ja maitserõõmutu, kuid praepöial seevastu kiidab üsna-üsna püsti olles selle köögi võimet teha lihtsat toitu tõepoolest hästi. Kuna see puhvet on avatud ka linnarahvale, siis võib teda kiireks lõunaks soovitada küll.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment