Õdusalt disainitud valgustusega ja avatud köögiga asutus tundub pretendeerivat mitte ehk kõrgköögile, kuid vähemalt keskklassi restoranile, saalis askeldavate noorhärrade suhtluskultuur jätab mõõdukalt koolitatud mulje. Võibolla muundusid mu ootused saali astudes tajuhäireks, kuid minu jaoks tundus kogu saali täitvat magus belgia vahvlite aroom.
Supimenüüs tekitas uudishimu „Belgia sibulasupp“ (9.00). Küsisin noorhärra käest, et mis teeb sellest sibulasupist justnimelt belgia sibulasupi, mille peale too aga kohmetult naerdes teatas, et polnud valmis nii spetsiifiliseks küsimuseks. Lootsin, et koos supiga tuuakse mulle siis ka vastus küsimusele, kuid paraku saabu 17 minutit peale tellimist ainult supp ise.
Puuliual saabunud maalähedase keraamilise kausikese sisu oli ... noh ütleme nii et huvitav. Jah, see koosnes kaua ja ilmselt veinis haudunud ning karamelliseerunud hapukas-magusatest sibulatest. Aga see ongi kõik. Kas ootuspärase juustu/saia puudumine eristabki seda siis prantsusepärasest versioonist? Kas see puudumine muudab seda suppi kuidagi paremaks? Ilmselt mitte? Igatahes jäi see kausike tühjaks söömata.
Põhiroogade valikust otsustasin proovida „Veisepõsk austerservikute ja hautatud köögiviljadega“ (15.00) – et järsku siin on mingi eripärane belgia knihv sees, mida ma mujal kohanud pole. 30 minutise ooteajaga lauda jõudnud taldrikutäis oli jällegi pigem lihtsa kui peenutseva visuaalse keelega.
Esimesena kahvli otsa jäänud seenetükk oli mõrvarlikult soolane ja pani veeklaasi järgi haarama. Kaua lihaleemes moorinud porgand ja juurseller meenutasid head lihtsat kodutoitu. Veisepõsk ise oli aga ... mehhh? Ma tõesti ei tea, kuidas saab veisepõsest välja võtta seda kollageenirohket liimjat mahlasust, kuid see liha oli tehniliselt võttes pehme, kuid kuiv ja maitsetu! Kas see on belgiapäraselt tehtud veisepõsele omane? Jäi ka see roog minust suuresti taldrikule.
Söögi kõrvale ma võtan alati ainult klaasi vett, et mitte varjutada maitsetaju. Seekord nägin aga menüüs kolme rida majaõllesid ning tellisin peale söömist „BRUXX Wee Heavy“. Küsimuse peale, et kus see jook nüüd tegelikult tehtud on, sain pisut ebaleva vastuse, et see olla belgias majaomaniku äripartneri poolt pruulitud. Wee heavy ootuspärasest karameljast magus-mõrkjusest sõitis aga üle hapukas pärmine noot, mistõttu jäi see klaas minust peale kolme kohustuslikku proovilonksukest edasi puutumata.
Et midagigi positiivset öelda, siis vaata alguses lauale toodud saiakorvikes olev trühvlivõi oli nüüd küll üks meeldiv ja maitsev detailike!
Kokkuvõte on seekord küsivalt nukker. Võimalik et ma ei saa aru belgia köögi eripäradest, aga nii supi- kui praepöial on üsna sorgus, õllepöidlast üldse rääkimata. Selle kogemuse pealt ei oska mina antud puhvetit küll kriipsuvõrragi soovitada. Halvasti investeeritud aeg ja raha ning kurbus kehvast kõhutäiest.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment