Pelmen (Tallinn)

Viru väravat tead Tallinnas? No vat otse sellest paremat kätt ümber nurga Vana-Viru uulitsa alguses on nüüd ... pelmennaja! Sa ei tea, misasi on pelmennaja? Või siis tšeburetšnaja? Blinnaja? Ja isegi mitte rjumotšnaja? Njaaaaa ... ega sa väga paljust pole ilma ka jäänud. Niimoodi tunti nõuka-ajal nö ühe-toidu-puhveteid, kus siis pakutagi praktiliselt ainult pelmeene või tšeburekke või siis noh seda va šnabili-vopskit :)

Ainult et kui toonased kohad olid enamasti halvas mõttes odavad, tihti ka püstijalapukkade ja spetsiifilise haisuga kiirsöögikohad, siis see puhvet siin on oma esteetika mõttes pigem ameerikalik dinery. Ainult et nõukogude / vene atribuutikaga seintel. Kas see praeguses olukorras just kõige mõistlikum on, jäägu hetkel kõrvale, mina vaatan seekord ainult kööki.

Ehkki astun sisse tööpäevalõpusel ajal ja enamik laudu on kasvõi osaliselt hõivatud, käib kogu protseduur väga kiirelt ja üliviisakalt.

Esimeseks käiguks valisin juba veebimenüüst vaadates „Kalaseljanka oliividega“. Hmmmm, veebis on selle hinnaks kirjas 3.20, kuid siin näen kirjas 5.50. Igatahes on kausike minu ees napilt 5 minutiga, hapukoor eraldi napakesega kõrval – plusspunkt sel moel serveerimise eest. Supike ise on üsna tihe, sibula, hapukurgi, kala ja oliivide segune. Leem on mõnusalt aromaatne, asjakohaselt kalane, piisavalt happeline ja üldiselt kenake. Tõi küll, kala ennast oli selles ehk vähem kui oodanuks ning seegi oli vaid lõhe, kuid üldmulje on siiski positiivne.

Teise käigu tellimisega tekkis väike tõrge – nimelt olin veebist otsustanud „Peipsi Kolja“ nimelise, koha ja suitsuangerjaga versiooni kasuks. Nüüd aga selgus, et sellist varianti siiski pole, kuid kalalise liini jätkamiseks sain siiski valida „Põhjanaaber (lõhe ja krevettidega)“. Küsimusele, et kas soovin 10 või 15 tükk, valisin esimese ja hinnaks kujunes 6.90.

Laudatoomisega juhtus järgmine apsukene – väikeses saalis oleks võinud ju näha, et ma pole oma suppi veel lõpetanud ... noh aga vähemalt ei toodud neid kahte käiku koos, vaid teine roog maandus u 5 minutit peale esimest. See minutike ooteaega, mis pelmeenikauss pidi jahtuma, pole väga suur patt.

Värske muruhakkega dekooritud pelmeenid näisid välja uhked, õhukese taignaga ja värsked. Ka siia juurde toodi hapukoor eraldiseisvana lauda – ja isegi pelmeenide puhul on see mõistlik! Seda enam, et need pelmeenid polnud ju mingid vägevad maitsepommid, mida peaks hapukoorega leevendama.

Hammustasin mitu pelmeeni pooleks, leidmaks nendest krevette, kuid otsingud polnud tulemuslikud. Ilmselt oli nii lõhe kui krevett nö hakklihaks muudetud, sest krevetilaadset maitset ma üldises kalases meeldivuses siiski tundsin.

Kokkuvõte tuleb vaatamata paarile väikesele viperusele siiski positiivne. Veebimenüü ja pärismenüü ühtlustamine on küll mõningane vaev, kuid välistab pettumuse, nii et soovitan sellesse panustada. Toidukäikude serveerimisel mõistliku ajavahe hoidmine vajab suhteliselt uuel kohal ka ehk veel treenimist. Kuid supipöial on mõõdukalt püsti ja praepöidlast pelmeenipöidlaks ümberõppimine on samuti rõõmsapoolne, sest toit oli ju hea! Soovitan, igatahes soovitan!

---

lugu ilmus siin