Kohvik Newton (Tartu)

Tartus Ahhaa keskust teate? Tubli, siis on teil ka selle puhveti leidmine imelihtne – enne kassat paremat kätt trepist üles teise korra peale ning siin ta ongi.

Tööpäeva lõpusel ajal sisse astudes oli suur söögisaal hõredalt rahvast täis ning leti ees pisuke järjekord. Jõuan enne tellimuse sisseandmist pilgu kilesse kaanetatud menüüst üle lasta ja veenduda, et see vastab veebisolevale versioonile – see on alati pluss, sest vastupidine variant kipub segadust ja pettumust valmistama.

Kõnnin siis letist antud numbriga lauda, istun maha, vaatan läbi klaasseina kõrvaloleva veekeskuse basseinis möllavaid juntsusid, näpin telefoni ja tunnen igavust. 15 minuti pealt mõtlen minna küsima, et kas mind on ära unustatud ... kuid mõtlen ümber, sest aega mul ju hetkel on ning inimkatse puhtuse mõttes tulebki vaadata, et kuidas siin majas siis asjad käivad.

Tjah, tuleb tõdeda et halvasti käivad. 20 minutit peale tellimuse sisseandmist tuuakse lauda vat just see, mida te pildil näete. Kaks käiku korraga. Kaks. Korraga. Karl! Korrrat, no kuskohas on elementaarne mõtlemine? Inimene ei söö kahte toitu korraga! Supp on ennem valmis, too supp ennem. Praad too siis, kui supp on söödud. Kas see kõlab raketiteadusena? Newton, mu eesel! See on sulaselge hoolimatus!

Aga olgu, toidust endast. Menüüs olev „Newtoni seljanka“ (6.-EUR) kõlab intigeerivalt – no näis, mis siis on ilmakuulse tegelase moodi tehtud seljonksis teisiti kui mujal?

See suur et – kus on lõhn? Ausalt ma pingutasin, kuid mitte mingit aroomi ma sel supil ei tundnud. Võimalik et oma osa mängis samal ajal meetrikaugusel distantsil intensiivselt lõhnav teine käik?

Aga ei, sel supil ei saanudki olla lõhna, sest tal polnud ka maitset. Hämmmmmmastav! Supi sisu oli ju ometigi korralik, lisaks viinerile ka mingit ahju/grillvorsti seibid, singikuubikud ja pikkadeks kiududeks keenud päris liha. Pisitillukesed hapukurgitükikesed petsid alguses silma, nii et pidasin neid kappariteks, aga see illusioon lahtus koos esimese lusikatäiega. Ei mingit seljankalt oodatavat happesust, isegi mitte piprapojakest.

Supi sisse ilma küsimata lärtsatatud priske lusikatäis hapukoor muutis niigi lameda maitselagedus veelgi mõtetumaks, nii et lükkasin pooliku kausitäie endast ohates eemale. Kui minusugune supisõber kausikest lõpuni ei söö, siis on see kraam ikka igav mis igav.

Praeks tahtsin tellida kauaküpsetatud seakülge, kuid see oli otsas – fikseeritud ja väga lühikese menüüga kohas seda ei tohiks juhtuda. Võtsin siis ainsa teise praenimelise asja „Kergelt vürtsikas lõheseteik valge oa ja mozarellasalatiga“ (11.50 EUR) – see oligi see intensiivne lõhn, millest supi juures rääkisin.

Noh olgu, selle roa puhul polnud mahajahtumine kõige suurem patt, sest enamik roast ehk siis spinatilehtede põhine salat oli niigi külm. Muigama ajav pisidetail – roa nimetuses on eraldi rõhutatud, et tegu on „valge oa salatiga“ - aga toidus oli kasutatud punaseid ube. Noh ilmselt olid need ka otsas :)

Aga kala ise oli aus, vastas ootustele. Aurus küpsenud ja sidrunipipra kooriku all palake maitses tõepoolest mõõdukalt vürtsikana. Aga ma pidin seda hakkama sööma jahtununa! Urrrr!!

Omaette laheda detailina oli selle kõrvale pandud pruunikspraetud lõikepinnaga laimipoolik – kas see nüüd midagi muud peale visuaalse efekti annab, selle üle võib vaielda, kuid silmailu on ka oluline. Koore-majo-kastmes maitses salatipadi kah päris kenasti, nii et põhiroaga võib rahule jääda.

Kokkuvõte kurvapoolselt kolmetine. Supipöial vajub hämmeldunult lönti – kuidas on võimalik liharohkest seljankast kõik lõhnad ja maitsed elimineerida, see on Newtoni vääriline nuputamisülesanne. Praepöial on ju iseenesest püstipoole, kuid selle positiivsuse nullib ära räme teenindusviga – kahe käigu korraga laudatoomine! Kas ma seda puhvetit siis soovitan? No ega ikka ei soovita küll.

---

lugu ilmus siin