Simple Resto (Tallinn)

Minu seisukohalt väga edukas kohas – Kuku raadio stuudiost ERR raadiomajja suundudes otse tee peal – on üritatud juba mitut toidukohta pidada, nüüd on selles kohas Simple Resto. Paraku koosnes seekordne külastus tajuhäirete kogumiks, mis paneb kahtlema, et kas ka see üritus püsima jääb.

Mingit välireklaami silma ei jäänud (noh kasvõi tagasihoidlikku harkjalga tänaval), kuid pilk uksele kinnitab, et see koht peaks lahti olema. Kella kümnest neljani. Restoran? Kümnest neljani ja resto? Noh olgu.

Olgu küsimus tumedates klaasides või milleski muus, igatahes väljast ei jää mingit kutsuvat muljet. Esimene katse ust avada annab tunde, et see on vist lukus ... või siis mitte? Aaaaa, lihtsalt TUGEVALT tuleb tõmmata. Sees valitsev hämarus ja inimtühjus paneb küsima leti tagant püsti tõusnud piiga käest: „kas te olete ikka avatud?“ Jaatava vastuse peale astun edasi ja imestan – kell on üks, lõunasööjaid peaks olema ju ometigi ... aga näe ei ühe hingelistki!

Lühike menüü seinal ning ainumas supp selles. Noh olgu, õnnelik sellegi üle. „Kana-nuudli supp“ (4.20). „Supi saate võtta sealt“, viipab kerge aktsendikesega armsa olekuga neidis. Umhhh ... sellist olukorda pole minu söömarikogemuses vist olnudki, kui mind saadetakse buffee-letis oleva sisuliselt tühja supilähkri juurde. Noh olgu, kulbiga kaapides saan veidi hõredaid jääke, kuid imestan ennast kringliks, et kuidas kella ühest on selline pilt ... mida nad siis edasi teevad? Kas kuskil keeb uus supilaar?

Aga olgu, kogus pole oluline, maitse on põhiline, onju. Einoh, viga ju pole. Leemeke on küll vesine, ilmselgelt puljongimaitseaine peale ehitatud, kuid siiski meeldiv. Mõned hõredad nuudlid, kartulitükid ja lihakübemed – pole neilgi otse häda.

Praena küsin „Veiseliha kotletid kreemjas sinepikastmes“ (7.50) ja kuulen küsimust: „mida kõrvale?“ Ahh et mida pakute? „Kartul, riis, tatar!“

Aga kas saan neid mitte võtta, selle asemel salatit rohkem? „Oi aga salat on hinna sees, siis ma ikka soovitan ... “

Aga kui ma ei soovi? „Noh olgu“. Ja jällegi osundatakse buffe-leti poole, et salatit saab võtta sealt.

Samal hetkel kui oma supipäraga maha istun, tuuakse ka „praad“ – kaks mõõdukat lihapalli, ülekallatud valge kastmega. Ehh. Resto. Onju? Lähen ja hakkan sinna siis mingit salatit juurde otsima ... ja leian sisuliselt tühjad kausid. Olgu, mõned kurgi-, tomati- ja jääsalati tükid saan endale taldrikusse tõsta. See, et need olid maitsestamata, tühja sellest. See aga, et jällegi kella-ühesel-ajal olid praktiliselt kõik lisandikausid tühjaks riisutud ... kas see ongi nägemus, et nii peaks uue kunde pilgu ees olema?

Aga teisest küljest jälle – teate mis, need lihapallid olid ju head! Veidi küüslaugused, veenvalt lihased, mõõdukalt mahlased, täitsa ponks värk! Ja see kaste, oiiiii kui hea see maitses! Sinepit poleks osanud selles kastmes ise, ilma hiljem kirja lugemata ära arvata, kuid maitsemeeled tõid naeratuse näole!

Kokkuvõte taaskord kolmetine. Supipöial näitab veidi horisondist kõrgemale – maitse oli ju hää. Praepöial leiab taskust kastmepöidla ja kiidab nii nagu oskab! Aga see kogemus, et keset päeva astud sisse inimtühja saali ja kohtud tühjakssöödud buffe-pakkumisega, see paneb pead raputama. Niimoodi ei peaks ikka olema, eriti kui veebilehel on kirjas „hubane A'la carte restoran“. Ei ole, no ei ole soovitamisvääriline kogemus.

---

lugu ilmus siin