Wokkin (Narva)

See on üliharva esinev juhtum, kui ma lähen ühte kohta teist korda, et teha toidu-ülevaade. Eelmisel korral u pool aastat tagasi tellisin küll samas puhvetis toidud ja sõin nad ära, kuid kirjeldusest ei saanud asja, kuna samal ajal jauras ja laamendas puhvetis purjus vant, kelle väljaviskamise käigus löödi asutuse ukseklaas mõraseks. Toona ei olnud mahti endale mõttelisi märkmeid teha, et neid hiljem looks kirjutada.

Nüüd siis lähen teisele katsele ja astun samast mõrasest uksest sisse. Seekord õnneks ühtegi jauramit pole, miska saan rahulikult muljete kogumisele keskenduda.

Mind on alati hämmeldanud asutused, kus on menüüs väikese raamatu jagu lehekülgi ja lõputu joru roa-nimetusi. Sisuliselt peab see tähendama seda, et tegelikult kombineeritakse samu komponente veidi ümber ning serveeritakse teise regiooni / kulinaarse traditsiooni esindajana. See asutus siin pakub 174 nimetust. Aga no ju nad siis teavad, mida teevad.

Esimeseks käiguks võtan kõneka nimetusega roa numbri 31 alt: „Chef special soup“ (Paks supp kana, sealiha, krevettide, nuudlite & juurviljadega; 5.50) Üks tšillikaunake nimetuse juures lubab midagi talvisele ilmale sobivat ja soojendavat.

Napilt 5 minutiga saabubki vahvalt assümmeetriline kausitäis, kuigi sellega on juba ette kaks väikest ebakõla. Esiteks ei teinud letitagune näitsik isegi katset mulle pakkuda / lisaks müüa aasiapärastele puhvetitele omast ja menüüs kenasti kirjas olevat naani, selle asemel toodi vaid tavapärased leivaviilakad. Teiseks anti „tööriistaks“ mitte aasiapärane keraamiline, vaid jällegi siinsele kandile omane metall-lusikas. Einoh, mõistagi võiks see metall-variant kah lauas olla, juhuks kui klient ei oska keraamilise versiooniga midagi peale hakata, aga algupärase detaili puudumine pole nagu õige.

Supp ise on ootuspärane. Tärklisega veidi paksemaks tuunitud, soojendava ingveriga ja natikese särtsaka tšilliga. Kanajupid ja vähesed nuudliribad, veidi munahelbeid, pisikreveti-kirbalaid ja porgandikillud. Kausitäis aromaatset keresoojendust, mis paneb ka nina mõnusalt lörisema – kena värk!

Teiseks käiguks tahtsin midagi veel surisevamat ning valisin 99’lt realt „Szechuan pepper beef“ (Loomalihafileetükid paprika, sibula & selleriga Szechuani pipra kastmes; 9.90) Kaks kaunamärki tõstsid vürtsiootused kõrgele.

Veelgi lopergusema kausi saabumiseks läks u 8 minutit, mis ajalises mõttes on väga niru, sest ma polnud veel supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Kuna ma olin sisuliselt ainuke inimene saalis, siis poleks ju raske olnud panna teine käik köögilambi alla sooja kätte ootele?

Kuid muid agasid tuleb veelgi rohkem kui supiga. Esiteks – taaskord null katset mulle lisaks müüa riisi või nuudleid (mitte et ma neid vajaks, aga ikkagi). Teiseks – lauda tuuakse lisaks lihakausile ka suur taldrik, mis omaks mõtet juhul kui samas oleks olemas ka seesama riisikraam vms, siis oleks lisataldrikul riisi ja kastme kombineerimise funktsioon. Kolmandaks – ei mingeid söögipulgakesi, ainult otse kastme sisse torgatud metall-lusikas.

Noh ja kui aus olla, siis see roog ole pigem mitte „liha kastmes“, vaid „kausitäis kastet vähese lihaga“. Selline tihkem supp noh. Ja pigem magus-hapu, kui vürtsikas. Ehkki märgiliselt kahekaunane, siis sisuliselt vähem-torkiv kui esimene ühekaunane roog. Ei, ega ta sellepärast halb olnud, seda mitte. Tärklisekoorikus läbipraetud õhukesed loomaliharibad, krõmpsjad sibula ja paprika lohmakad tükid, leebelt vürtsikas-magus leemeke – kena kraam ju kõik, kuid lihtsalt ei vastanud ootustele. Mõistagi ega Sichuani pipar polegi tegelikult pipar, kuid esiteks kaustatakse seda aromaatset ja selgelt eristuva maitsega lisandit tavaliselt koos järsult terava tšilliga tasakaalustajaks, teiseks peaks tema eeterlik vaigusus olema roas selgelt tunda. Siin polnud.

Kokkuvõte sedapuhku ludripoolne. Köögi oskuslikkus aasiapärast maitse-elamust toota on ju enam-vähem tasemel, kuid saaliteenindus/müügipool lööb kogemusenäidiku allapoole. Supipöial vaatab horisondist veidi üles-, praepöial samavõrra allapoole. Soovitust on sellise taseme pealt keeruline anda.

---

lugu ilmus siin

Ephesus (Pärnu)

Aeg-ajalt tasub revideerida oma vanu teadmidi/eelarvamusi. Aastaid tagasi olin sellesse puhvetisse sisse astunud ja pisut pahaselt enda jaoks puhisenud, kuna seal pakuti parasjagu ainult erinevaid nn paninisid ehk täidisega praesaiu. Ja peale seda oli minu peas selle asutuse asemel tühi koht, sest no saiasööja ma pole.

Nüüd aga mingi uitmõtte ajel võtsin vaadata siinset veebimenüüd ja imestasin, et kae mis ilu siit vastu vaatab, korralik valik ja sh ka minu jaoks eksootiliselt kõlavaid roanimesid. Oi seda tahan ma nüüd küll üle vaadata! Ja oh rõõmu sellestki, et nad ei piirdu ainult mõnetunnise lahtiolemisega lõunapakkumisteks või õhtutundideks, vaid pakuvad täiemahulist ajakava – see on Pärnus muuseas mitte tavapärane praktika hooajavälisel perioodil.

Minu isiklik rõõm muidugi asendus kahjatsusega, kui nägin talvisele Pärnule tavapärast vaatepilti ehk üsna suures saalis lisaks endale vaid ühte kahepäilist laudkonda. Aga no teisalt jällegi – minu jaoks seda sujuvam külastuskogemus, onju.

Supivalik on küll ainult kahekohaline ning midagi kreeka-türgipärast valikus polnud – aga just neid kahte kööki üritab puhvet pakkuda, lähtudes nii nimetusest kui ka saalis askeldanud tõmmupoolse noore mehe sõnadest. Võtsin üsna soome turisti lõhnalise valiku „Lõhesupp“ (7.50) ning jäin ootele.

U 10 minutit peale tellimust toodi minuni midagi palju enamat kui lihtsalt supp! See oli terve väljapanek ning oooooo kui efektne!

Kõigepealt ühel taldrikul hiiglaslikuna mõjuv, kohev-lohmakas lavašš (sisuliselt õhukese-seinaline krõbe „õhupalliline“ moodustis). Siis teisel alusel veidi nihkes valgusfoorina kolm määrdekest selle lameleiva peale. Kollane hapukas-soolane dekoratiivne toorjuustune määrdeke. Siis punane tomati-sibula-küüslaugu salsataoline särtsakas segu. Seejärel rohekas guacamole, millel oli ka kenasti tšillisära. See kõik oleks juba piisav vaimustusega kirjeldamiseks ja teistelegi soovitamiseks.

Kuid ega ka supike oli kenasti tehtud, kalarohke nii lõhnalt kui maitselt, sisaldades lisaks kalatükikestele peenelt lühikesteks nn julienne’deks lõigutud porgandit-kartulit-suvikõrvitsat. Jah noh võibolla veeeeeidi magedavõitu, kuid kausikese kõrvale asetatud sidrunisegment andis võimalust tuunida juurde hapet ja soola-pipratopsid olid kah laual olemas, nii et see on pisiasi.

Teiseks käiguks võtsin midagi türgilikult kõlavat – „Hünkar Beğendi (Osmani veisehautis baklažaanipüreega) - Õrn hautatud veiseliha serveeritakse suitsuse röstitud baklažaanipüree peal koos kreemja jogurtiga; 19.50“

U 25 min peale tellimist saabuski uhke kandiline taldrik, mille keskmeks oli lihtsalt oivaliselt maitsestatud ja väga heas küpsusastmes veiselihatükikeste kuhi. Baklažaanipüree suitsususe osas ma esitaks küll küsimärgi, kuid regionaalse eripärana oli see liha juurde kenake lisand ikkagi. Nö härmaviljade jätmine kenasse krõmpsusastmesse on alati hea mõte. See, et ma ei osanud kuigivõrd suhestuda suure lusikatäie tahke toorjuustuga, mida siinmajas jogurtiks nimetatakse, on juba sügavalt minu probleem – ju selles köögiruumis niimoodi ongi kombeks.

Kokkuvõte on ülimalt rahulolev – supi kõrvale pakutud ootamatu lopsakas-maitseküllane kõrvalroog annab põhjust suisa kergeks vaimustuseks ja supipöidla väga püsti panekuks. Preaepöial kiidab sisulist minimalismi ja ülimeisterlikku lihakäitlemist. Soovitus tuleb kergelt ja rõõmsalt – jah muidugi minge ja proovige ise ka järele!

---

lugu ilmus siin