Ephesus (Pärnu)

Aeg-ajalt tasub revideerida oma vanu teadmidi/eelarvamusi. Aastaid tagasi olin sellesse puhvetisse sisse astunud ja pisut pahaselt enda jaoks puhisenud, kuna seal pakuti parasjagu ainult erinevaid nn paninisid ehk täidisega praesaiu. Ja peale seda oli minu peas selle asutuse asemel tühi koht, sest no saiasööja ma pole.

Nüüd aga mingi uitmõtte ajel võtsin vaadata siinset veebimenüüd ja imestasin, et kae mis ilu siit vastu vaatab, korralik valik ja sh ka minu jaoks eksootiliselt kõlavaid roanimesid. Oi seda tahan ma nüüd küll üle vaadata! Ja oh rõõmu sellestki, et nad ei piirdu ainult mõnetunnise lahtiolemisega lõunapakkumisteks või õhtutundideks, vaid pakuvad täiemahulist ajakava – see on Pärnus muuseas mitte tavapärane praktika hooajavälisel perioodil.

Minu isiklik rõõm muidugi asendus kahjatsusega, kui nägin talvisele Pärnule tavapärast vaatepilti ehk üsna suures saalis lisaks endale vaid ühte kahepäilist laudkonda. Aga no teisalt jällegi – minu jaoks seda sujuvam külastuskogemus, onju.

Supivalik on küll ainult kahekohaline ning midagi kreeka-türgipärast valikus polnud – aga just neid kahte kööki üritab puhvet pakkuda, lähtudes nii nimetusest kui ka saalis askeldanud tõmmupoolse noore mehe sõnadest. Võtsin üsna soome turisti lõhnalise valiku „Lõhesupp“ (7.50) ning jäin ootele.

U 10 minutit peale tellimust toodi minuni midagi palju enamat kui lihtsalt supp! See oli terve väljapanek ning oooooo kui efektne!

Kõigepealt ühel taldrikul hiiglaslikuna mõjuv, kohev-lohmakas lavašš (sisuliselt õhukese-seinaline krõbe „õhupalliline“ moodustis). Siis teisel alusel veidi nihkes valgusfoorina kolm määrdekest selle lameleiva peale. Kollane hapukas-soolane dekoratiivne toorjuustune määrdeke. Siis punane tomati-sibula-küüslaugu salsataoline särtsakas segu. Seejärel rohekas guacamole, millel oli ka kenasti tšillisära. See kõik oleks juba piisav vaimustusega kirjeldamiseks ja teistelegi soovitamiseks.

Kuid ega ka supike oli kenasti tehtud, kalarohke nii lõhnalt kui maitselt, sisaldades lisaks kalatükikestele peenelt lühikesteks nn julienne’deks lõigutud porgandit-kartulit-suvikõrvitsat. Jah noh võibolla veeeeeidi magedavõitu, kuid kausikese kõrvale asetatud sidrunisegment andis võimalust tuunida juurde hapet ja soola-pipratopsid olid kah laual olemas, nii et see on pisiasi.

Teiseks käiguks võtsin midagi türgilikult kõlavat – „Hünkar Beğendi (Osmani veisehautis baklažaanipüreega) - Õrn hautatud veiseliha serveeritakse suitsuse röstitud baklažaanipüree peal koos kreemja jogurtiga; 19.50“

U 25 min peale tellimist saabuski uhke kandiline taldrik, mille keskmeks oli lihtsalt oivaliselt maitsestatud ja väga heas küpsusastmes veiselihatükikeste kuhi. Baklažaanipüree suitsususe osas ma esitaks küll küsimärgi, kuid regionaalse eripärana oli see liha juurde kenake lisand ikkagi. Nö härmaviljade jätmine kenasse krõmpsusastmesse on alati hea mõte. See, et ma ei osanud kuigivõrd suhestuda suure lusikatäie tahke toorjuustuga, mida siinmajas jogurtiks nimetatakse, on juba sügavalt minu probleem – ju selles köögiruumis niimoodi ongi kombeks.

Kokkuvõte on ülimalt rahulolev – supi kõrvale pakutud ootamatu lopsakas-maitseküllane kõrvalroog annab põhjust suisa kergeks vaimustuseks ja supipöidla väga püsti panekuks. Preaepöial kiidab sisulist minimalismi ja ülimeisterlikku lihakäitlemist. Soovitus tuleb kergelt ja rõõmsalt – jah muidugi minge ja proovige ise ka järele!

---

lugu ilmus siin